Olen nõus Karl Lembit Laane sõnadega, et "nemad" peavad ise sõna võtma ja enda üle otsustama.

"Nende" esindajana ja haridussüsteemi töötajana toon välja, et Jakob Hurt käsitles koole 150 aasta taguses kontekstis. Tänapäeva koolis oleme õnneks paar sammu edasi läinud ning eeskätt eestikeelses koolis saame tagada heal tasemel emakeele õppimist (kui selleks on näiteks vene keel) ning märgata ja tähistada ka teiste rahvuste kombeid ja tähtpäevi (kui mõeldud koolis või klassis on teise kultuurilise taustaga õpilasi).

Kui astusin Tartu Ülikooli (eestikeelne kool) minust sai Eesti riigi kodanik päriselt. Eesti keele tase tõusis peaaegu emakeele tasemeni, pidasin eestlastega koos rahvuspühi ning tajusin seeläbi, mis tähtsus ja kaal on sellel nii eestlaste kui ka minu enda jaoks.

Esimest korda ma tundsin, et olen päriselt kodus, Eestis, oma kodumaal. Samal ajal järgisin oma venekeelsete sugulaste ja sõpradega samu traditsioone, mis varem. Ma ei kaotanud midagi, ma sain juurde terve maailma.

Olen vaid üks inimene, kuid tean, et esindan paljusid. Kui otsustajad ja haridusjuhid oleks ambitsioonikamad, siis me suudaksime järk-järgult pakkuda samaväärseid võimalusi ka teistele, kes kardavad kaotada oma keelt ja kultuuri. Oma tööelus esindan nimetatud ambitsiooni igapäevaselt ning palun lugupidamist ja abi sellel teekonnal.

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna juhitud tegevuskava ehk "Eesti keele arengukava (2021–2035)" on minu silmis nõrk ja väheambitsioonikas.

Näiteks kuulasin ministri sõnavõttu Vikerraadios ning ei kuulnud ainsatki lahendust õpetajate järelkasvu (rohkem õppekohti ülikoolides ei motiveeri koolidesse jääma) ning keelekümbluse programmi arendamise osas (praegused signaalid näitavad, et programm on unarusse jäetud, sest keelekümblust koordineerivate ametnike arv sai oluliselt vähendatud, õppematerjale koolides napib ning õpetajate lisatasud on olematud). See probleem leiab õiglast ja ambitsioonikat juhtimist, kui "nemad" jõuavad hariduse eestvedamiseni.