Maarja Vaino: hariduse sisust kujuneb iga järgmise põlvkonna kultuuripilt

Foto: ERR

Eestlaste emakeele õppe mahu ja sisu pärast ei näida meil kuigivõrd muretsetavat, justkui oleksime ainus rahvas maailmas, kellel emakeel on juba sündides selge, sedastab Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

Õppetöö kipub liikuma kaugõppe suunas ning lapsevanematel terendab ees võimalus olla taas osaliselt õpetaja rollis. Hoolimata sellest, et see on mõjunud paljudele emadele ja isadele kurnavalt, tahaks loota, et uutmoodi süvenemisel oma lapse kooliprogrammi on ka oma head küljed.

Nimelt on mulle jäänud mulje, et sageli ei teata ega vahel ka huvituta sellest, mida lapsed õieti koolis õpivad. Lähtutakse eeldusest, et küllap sedasama, mida ise omal ajal õpiti. Osalt see kindlasti nii ongi, sest korrutustabel on ju ikka samasugune. Teisalt on õppesisu koolides aastate jooksul märkamatult, aga vahel küllalt märkimisväärselt muutunud.

Alates 2014. aastast on õppekavad n-ö pidevas muutumises, muudatused "toimuvad" ja lapsevanemad küll ei tea, mida, millal, mis suunas ja mis eesmärgil muudetakse. Lisaks tuleb tunnistada, et haridussüsteem on tegelikult üks üsna suletud valdkond.

Raske on kõrvalseisjal aru saada, milliseid dokumente koostatakse, kelle poolt ning mis huve need teenivad. Nii on vaikselt toimunud rõhuasetuste muutusi nii aineõppe mahtudes – nende hulka kuuluvad kahjuks ka vähendatud mahus eesti keele ja kirjanduse kursused – kui ka õppesisus.

Sattusin hiljaaegu lugema haridusteadlase Urve Läänemetsa suvel ilmunud raamatut "Ratio Studiorum. Õppekavadest ehk kuidas korraldada kooliharidust" ning jäin tõsiselt mõtlema autori järgmiste mõtete üle. Läänemets kirjutab:

"Kui eesmärk on koostada õppijale tähenduslik, meie kultuuri sobiv ja professionaalselt lõimitud õppekava, tuleb kõigepealt, näiteks riigikogu tasemel, tõsiselt arutada ja kokku leppida, millistele ideoloogilistele alustele ja neist tulenevatele väärtustele tuginetakse. /-/ Eesti õppekavades on vaja meie ühiskonna ja kultuuriga sobivat õppesisu."

Hariduse sisust kujuneb iga järgmise põlvkonna kultuuripilt. Mis on väärt õppimist ja mida on vaja teada, kui loodame, et põhiseaduse preambulis kirjas olev ikka püsima jääks?

Minul ei tule meelde kuigi palju näiteid, mil riigikogu oleks arutanud õppekavade sisu põhimõtteliste rõhuasetuste üle. Ei ole selliseid diskussioone olnud kuigi palju ka avalikkuses. Sellepärast vist postitavadki lapsevanemad distantsõppe ajal sotsiaalmeediasse pilte õppematerjalidest, mis nende jaoks on olnud oma sisult või esitamise viisilt vahel lausa ehmatavad.

Võib kerkida küsimused, millal, kelle poolt ja mis põhjusel on mõned rõhuasetuste muudatused toimunud ja kas selle üle, mida lastele koolis õpetatakse, ei peaks aeg-ajalt toimuma avalikke arutelusid.

Äsjastel omavalitsuste valimistel haridus küll eriline teema ei olnud. Ometi on ka omavalitsuse haridusjuhtidel päris suur otsustusõigus selle üle, mis koolides toimub ning lapsevanemad on üsna suur valijagrupp. Ehk tuleks seda hakata rohkem teadvustama?

Igal juhul tahaks väga, et haridusvaldkonnas toimuv jõuaks põhjalikumalt laiema avalikkuse ette. Praegu on näiteks valmimas eestikeelse hariduse tegevuskava, mille haridus- ja teadusministeerium peab valitsuse tegevusprogrammi kohaselt esitama novembri jooksul. Selle tegevuskava üks peamisi teemasid on üleminek eestikeelsele õppele.

Dokumenti näib praegu kandvat nn ühtse eesti kooli ideoloogia, aga et üleminek peaks toimuma just selles projektis esitatud ideede alusel, ei ole ju ühiskonnas konsensust leidnud. Nn huvitatud osapooled on saanud küll oma ettepanekuid saata, kuid kabinetivaikuses valmivate dokumentidel on kalduvus küpseda omasoodu.

Kas laiem üldsus sellest tegevuskavast ülepea midagi täpsemalt teab? Aga peaks teadma. Eriti seetõttu, et tegevuskava näib unustavat eesti koolide eestlastest õpilased samamoodi, nagu haridus- ja teadusstrateegia aastateks 2021–2035, milles eesti kultuuri ja keeleõpet käsitletakse valdavalt muukeelsete õpilaste või välisüliõpilaste kontekstis.

Eestlaste emakeele õppe mahu ja sisu pärast ei näida kuigivõrd muretsetavat, justkui meie oleksime ainus rahvas maailmas, kellel emakeel on juba sündides selge.

Haridusministeeriumile korduvalt tehtud ettepanekud tõsta valikainete arvelt eesti keele ja eesti kirjanduse tundide mahtu ning luua eesti laste jaoks Eesti kultuuriloo kursus ei ole siiani mingit tegevuskava kaasa toonud.

Mis parata, kui jälle saab olukorra kõige tabavamalt kokku võtta Tammsaare sõnadega:

"Me oleme ehk iseend ja oma kasvandikud liiaks jätnud kadakate, saksikute, pajuvenelaste ja optantide ning igasuguste põrandaaluste mõjutada, nagu me ka vahetpidamata oskame seletada, miks me peame oskama inglise, prantsuse, saksa, vene, rootsi, soome, ladina või kreeka keelt, kuna me aga oma emakeele oskuse kaitseks leiame vähe veenvaid sõnu ja tegusid."


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: