Alates 1990. aastatest on eesti rahvuslus tegelenud n-ö vene küsimusega: mida hakata pihta kohaliku vene vähemusega?

Vastuste seast on alati kõlanud ka hääl, mis on kutsunud otsesemal või kaudsemal moel vene rahvust Eesti pinnal kustutama ning võtnud sihiks lammutada need institutsioonid, mis vene identiteeti taastoodavad. Üks nendest institutsioonidest on eraldiseisev vene kool.

2021. aasta lõpuks on selgunud, et riikliku eesti keele arengukava tegevuskava kavand näeb ette, et selle institutsiooni lõpp saab olema järkjärguline, lõpp-peatusega aastas 2035. Eesti rahvuslus näib olevat jõudnud lõpliku lahenduseni. 

Sokratese lugematutest vestlustest on väidetavasti vaid kaks väidet, mida tema puhul saaks pidada õpetuseks: "on parem teha kahju endale kui teistele" ning "parem olla vastuolus ülejäänud maailma kui iseendaga".

Sestap oleks vahest hea minna tagasi eesti rahvusluse lätete juurde ning kaaluda, kuidas oleksid meie eelkäijad ise sellele küsimusele vastanud, kui nad oleksid praegu meie olukorras: kuulumas rahva sekka, kes on nüüdseks valitsejad, mitte valitsetavad, ning kelle tegudest oleneb valitsetava rahvuse käekäik.

Mida arvanuks meie vastusest see, kes teadis hästi, et meie rahvas ei saa kunagi suureks arvult, vaid võib selleks saada ainult vaimult, Jakob Hurt?

Oma 1874. aasta kõnes "Eesti päevaküsimused" Liivimaa õpetajate sinodil, kus eesti kirikuõpetajate rahvuslikud püüded olid maha surutud, ütles ta kolm mõtet, mis oleksid antud kontekstis tähelepanuväärsed.

Esiteks:

"Igal natsioonil on loomulik ning jumalik õigus eksisteerida ja oma rahvust välja arendada... Iga… vastu natsiooni tahtmist liikuma pandud vägivaldne ümberrahvustamine on loomuliku korra segamine… ning üks vaimne tapatöö inimsoo edenemise vastu ja saab end valusasti kätte maksma".

Ehk püüd võtta inimeselt tema rahvus on üks suurimaid kuritegusid, mida inimese vastu teha saaks, ning see õigustab vastuhakku.

Teiseks peitub inimese keeles tema rahvuse kese:

"Keeles on aastasadade tarkus kokku ladestunud, keel avaldab mõju mõtlemisele ning tahtmisele, südamele ning meelelaadile. Keel on see abinõu, mille kaudu vaim end ilmuta… Kui nüüd inimene välja kistakse emakeele ning isade kombe loomulikust mullast..., siis peab see kõige kahjulikumat mõju avaldama. Samal määral kui keel ning komme saab segatud ning raisku aetud, samal määral saab ka vaimu- ning südame-elu kängu jääma. Mõtlemine muutub segaseks, vaade tuhmiks, vahetegemiseand nüriks, südame-elu kõledaks. Kombest saab üks meelevaldne, mõttetult laenatud kassikulla konglomeraat… Elu võtab iseloomutu, sagedasti vastiku kuju."

See oli tema hinnangul see, mis juhtub, kui inimeselt võtta tema keel ja kombed. Eestlaste seas väljendus see kadakasakslusena.

Kolmandaks, kõige olulisemaks abinõuks inimeste sellise häbiväärse seisundi vastu oli omakeelne kool:

"Arvurikkad eestlased pole saksa koolides mitte üksi oma hariduse saanud, vaid on nende kaudu ka ümber rahvustatud ja oma rahvast täiesti ära võõrutatud… Mis rahvakoolidesse puutub, siis… nad on ikka eesti keeles õpetanud ja saavad ka edaspidi võima ainult eesti keeles õpetada. Kui tahetaks näiteks vallakoolides noorust ühes võõras keeles õpetada, siis viimane ei õpiks selgeks ei seda võõrkeelt ega võtaks koolist midagi muudki elu jaoks kaasa. Kooliõpilase pea jääks tühjaks ja süda lagedaks ning kõledaks…"

Ainus kindel tulemus oleks, et "valetatakse endale üks hull mõte pähe, et ollakse sakslane ja tehakse siis seda, mida üks tõeline sakslane vahest iial pole teinud: põlatakse seda rahvast, kust pärit ollakse".

Peaaegu 150 aastat hiljem on sakslased asendunud venelastega ning nende ja eestlaste valitsuslik vahekord teineteise omadega. Ma ei saa olla see, kes saaks öelda, missugune eesti keele määr või koolikorraldus oleks rahvusvähemuste seisukohalt parim – see on midagi, mida saavad ainult nemad ise hinnata.

Minu meelest tuleks aga pidada meeles neid sõnu, mida kõik koos laulupidudel laulame ja mis kannavad Hurda vaimu: "Oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end."

Mul on tunne, et just seda me aga oma venelastelt ootamegi. Kui nii on, siis tasub mõelda, kas mitte me ei lähe vastuollu iseendaga ja tekita kahju neile, kelle üle valitseme. Kas me valitseme nii, nagu oleksime tahtnud, et meid endid valitsetaks? Ja mis oli meie orjusest väljumise eesmärk? Kas saada vabaks? Või orjapidajaks?