Üheks suurimaks muutuseks, mis on viimastel aastatel meie avalikus arvamusruumis või ka suhtlusstiilis toimunud, võib ilma kahtlusteta lugeda põhiseaduse preambuli Eesti rahvust, kultuuri ja keelt puudutavate aspektide suuremamahulise labastamise ja ründamise lõppemist või pigem vaibumist.

See ei väljendu mitte ainult vastavasisuliste mõttekäikude ja väidete esinemissageduse vähenemises meie eri arvamuskülgedel, vaid ka selgelt märgatavas diskursiivses nihkes kogu avalikus mõttevahetuses ning just ka sotsiaalmeedias toimuvates aruteludes.

Eesti keele, kultuuri ja ka rahvuse kestmise ja arengu ilmselge prioriteetsus on viimase rohkem kui viie aasta teravate ühiskondlike debattide käigus selgelt võitnud ning neid aspekte ründav progressiivne või globalistlik tiib kindlalt kaotanud.

Üleskutseid eestlase kui rahvuse kadumiseks või hääbumiseks, mis olid tihti seotud nii ultrafeministlike, antikapitalistlike kui ka kliimasõdalaste ringkondadega kohtab kõikjal üha vähem ja viimasel ajal peaaegu üldse mitte.

Võimalik, et uus olukord on tekkinud just seeläbi, et väga kiirelt ja paljude jaoks ootamatult saabunud progressiivne lausrünnak kõikidele meie riigi ja rahvuse aluseks olevatele kesksetele ideedele, kultuurilistele arusaamadele ja ka müütidele sai omakorda traditsionalistliku tiiva esmasest rünnakušokist toibudes väga tugeva ja täielikult hukkamõistva vasturünnaku osaliseks.

Väga mitmed üksikarvajad Hardo Pajulast Mihkel Mutini (kui tuua välja ainult mõningaid mõõdukama ja tsentrisse kuuluva tiiva autoreid) asusid progressiivset globalismi vastu ründama märksa suurema retoorilise meisterlikkuse nagu tihti ka huumoriga.

See ületas mäekõrguselt progressiivse tiiva autorkonna intellektuaalseid aruteluvõimeid ja ka kirjanduslikku meisterlikkust ning ründajate tegevus väljendus lõpuks pigem säutsudes ja turtsatustes sotsiaalmeedias, mis ei kandnud enam mingit selgemat ideed, vaid pigem isiklikke vihaemotsioone.

Otsene labane sõimamine, halvustamine, kõikvõimalike roppude tiitlitega illustreerimine ja isegi ähvardamine spektri vasakult tiivalt koostoimes Mikk Pärnitsa ja tema mõttekaaslaste katsetega leida isegi Muhu seelikust kodanliku natsionalismi patriarhaalseid algeid, andis ultraprogressiivsele autorkonnale vist alateadlikult mõista, et vaja on ise muutuda või siis saadagi üleüldiseks rahva naerualuseks.

Üheks viimaseks otseseks mõistaandmiseks, et meie põhiseaduse juhtlausetes sisaldub miskit kohatut, mis justkui vajaks muutmist või ka ümbermõtestamist, saabus eelmisel aastal Ilmar Raagilt, kes lausus: "Praeguses preambuli sõnastuses on vaikselt tiksuv kultuuripomm, mis madalal temperatuuril põhjustab skolastilisi vaidlusi ja kõrgemal temperatuuril võitmatut kultuurisõda".¹

Raagi arutelukäigust, mis on pigem ümbertnurgaütlev teoreetilise iseloomuga arutelu, märksa selgemalt on aga nõudnud juba aastal 2016 põhiseaduses igasugustest viidetest rahvusele loobumist Eesti 200 esimees Kristina Kallas.²

Kui Raag otse ei nõua preambuli kaotamist, vaid viitab, et see toovat kaasa "raskeid tagajärgi" tõenäoliselt seeläbi, et tekitab võimaluse ja ka põhjenduse eesti rahvusluse edasikestmiseks, siis Kallas aga kutsub selgelt üles meie põhiseadusliku korra muutmisele.

Dekonstrueerimine

Olen varem korduvalt kirjutanud katsest dekonstrueerida eestlast läbi tema ajaloo dekonstrueerimise³ meile tekkinud uusajaloolaste koolkonna poolt, kes levitavad ja proovivad meile importida eelkõige lääne akadeemilisel maastikul levinud vasakpopulistlikke või globalistlikke ideid riigist, rahvusest, identiteedist ja kultuurist.⁴

On paradoksaalne, et levitatav identiteedipoliitiline ideoloogia ühtsest Eesti koolist ja uuest riigiidentiteedist on osavalt "teaduse" nime all maha müüdud ka paremringkondadele. Jutlustades neile silmakirjalikult, et kavandatav hoopis kindlustavat eesti keele ja kultuuri ja seega ka rahvuse püsimist.

Mitmete parempoliitikutega vesteldes on jäänud mulje, et nad on lihtsaid lahendusi pakkuvaid stsenaariume jäänud ka päriselt uskuma ning omavadki siiraid lootusi, et neile teadusena esitatud osav propaganda võikski tuua lahendusi, mida siis enda saavutuste ja teenena edaspidi rahvale esile tuua.

Ehk tekkinud on olukord, kus nagu sarnaselt iga isikliku ning poliitilise ebaedu, vussimineku või probleemi puhul hüüatatakse "Putin tegi!", öeldakse nüüd lahendusena ükskõik millise rahvastikupoliitilise probleemi kohta "Ühtne Eesti kool!"

Kuid sellel on ka oma põhjus – nimelt propagandameistrid on suutnud oma narratiivid poliitikule, kes alati otsib valimisedu nimel mingit lihtsat ja populistlikku valemit, osavalt maha müüa.

Näeme seda kujukalt Marek Tamme artikli "Riigiidentiteedist ja rahvusidentiteedist" puhul. Selles tekstis viiakse senine antirahvuslik narratiiv eestlase dekonstrueerimisest hoopiski kooskõlla ja näiliselt teenima meie põhiseaduse preambuli rahvust ja keelt kaitsvaid eesmärke.

Sellise silmamoondamisekonksu on alla neelanud nii mõnedki üldsegi mitte otse vasakpoolsed mõttevoolud arvates, et ettepandu toobki kaasa suuremat kasu meie kultuurile ja identiteedile.

Nimelt Tamm alustabki juttu sellest, kuidas Eesti olla rahvusriik ja peame tagama, et meie keel ja kultuur kestaks ja õitseks läbi aegade. Loomulikult iga artikli lugemist alustanud inimene, kes on rahvusliku või ka lihtsalt eestlusse positiivselt suhtuva meelestatusega, saab sellisest sissejuhatusest positiivse algemotsiooni ning asub mõtlema, et väga õige jutt!

Edasise arutelu käigus kirjutab Tamm aga hoopis niimoodi:

"Riigi vaates peab igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda, olema võimalus saada eestlasena tunnustatud. Igaühel, kes väärtustab oma eesti päritolu, tunneb eesti kultuuri ja soovib ennast eestlasena määratleda, isegi kui ta on mõne teise riigi kodanik, peab olema võimalus olla eestlasena tunnustatud (näiteks väliseestlased, kelle riigiidentiteet ei pruugi olla seotud Eestiga)."⁵

Kavalalt kasutatud retooriliste võtetega muudetakse globalistlikud ja identiteedipoliitilised ideed justkui teenima hoopis eesti kultuuri ja rahva huve. Nimelt käiakse välja idee, et ka mõne teise riigi kodanikul peab olema võimalus eestlasena tunnustatud olla ning siis illustreeritakse sellist väidet näitega väliseestlastest.

Kuigi teame ju väga hästi, et kõik väliseestlased ongi tunnustatud eestlastena, sest nad ongi eestlased. Lisaks on täiesti valdav osa väliseestlasi nagunii ka sünnijärgset õigust Eesti kodakondsusele omavad, mis muudab sellise näite absoluutselt kohatuks ja eelkõige katseks põhjendada salakavalalt ära hoopiski see, et ka mitte-eestlased peaksid saama olla eestlased, kui nad seda soovivad või nii tunnevad.

Sellises pidevas silmamoonduslikus sõnastuses ei kaitse Tamme seisukohad mitte Eesti põhiseaduse mõtet või ka Eesti riigi, rahvuse, kultuuri või keele kestmajäämist, vaid on hoopiski vasakpoolsete identiteedipoliitikate ellurakendamiskatse vahepeal uueks ja rahvuslikumaks muutunud arutelukeskkonnas.

Seniseid teooriaid eestlase dekonstrueerimisest ja identiteedipoliitikast esitatakse nüüd pinnapealselt asja süvenevale poliitikule uues rahvuslikus kuues – vormilt rahvuslikus mulgikuues, kuid sisult sotsialistlikult. Esitatakse kavalalt viide meie põhiseadusele ja eesti rahvuse olulisusele, kuid siis asutakse sellele otsesõnu vastu töötama.

Tegu on manipuleerimisega. Kõige paremini pealkirjastas Tamme ja teiste poolt esitatud kava ühtse Eesti kooli projekti kaudu tegelikult ajada hoopis vastupidist Maarja Vaino – toimub "Eesti tühistamine täies hoos".⁶

Maailmavaateline radikalism

Utoopilised või düstoopilised arusaamad identiteedipoliitikast, ühiskonnast kui vähemusgruppide summast (mitte enam terviklikust organismist) aga ongi peamiselt levinud valdavalt vasakpoolsete, postmodernistlike ja sotsiaalse õigluse sõdaluse (Hardo Pajula uudissõna kohaselt "sõsside") ideid edendavate sotsiaalteaduslike instituutide ja töörühmade kaudu üle kogu läänemaailma.

Vastav uuelaadne lähenemine on kanda kinnitanud läänemaailma akadeemias USA-st Euroopani ja nüüd ammugi juba ka endistes arengumaades, kuhu on eri asutuste poolt koolitatud tohutu kogus aktivistidest pärismaalasi. 

Tegelikkuses on läänemaailmas vahepeal levitatud multikulti-stsenaariumid ja lõimumiskavad kõikjal üle planeedi katastroofiliste tulemustega läbi kukkunud. Seda tunnistavad läbi lillede juba ka Euroopa väga liberaalsed riigijuhid nagu näiteks Angela Merkel juba rohkem kui kümme aastat tagasi.⁷

Iga poliitik, kes võtab oma otsuste tegemisel aluseks kaasaegsete sotsiaalteadlaste teatud kogukondade ideestikke ja tegevuskavasid, peab endale selgeks tegema, et valdav osa läänemaailma sotsiaalteadustest ja ka humanitaariast ei ole enam ammugi mingi neutraalne ja ekspertiisil põhinev "teaduslik uuring", vaid väga tihti olgu marksistlik või väga erinevaid identiteedipoliitilisi uuema aja progressivismivoolusid propageeriv maailmavaateline propaganda.

Kuigi igas ülikoolis ja ka igas instituudis on alati ligikaudu neutraalseid ja oma tööd mõttega tegevaid teadlasi ja töörühmi, on viimastel kümnenditel USA-ski läbiviidud uuringud ülikooliteadlaste maailmavaatelisest kallutatusest rohkem kui alarmeerivad.

Kuigi nii andmed kui ka eri interpretatsioonid on vaieldavad ja mitmeti tõlgendatavad, võib juba 15 aastat tagasi tehtud uuringutest välja lugeda, et ligi neljandik sotsioloogia professoritest on maailmavaateliselt defineeritavad marksistidena ning sama tendents on nähtav kõikidel ühiskonnateaduslikel aladel.⁸

USA puhul on ammuseks teemaks ka sisuliselt teaduslikult tõestatud asjaolu, et "pehmetel" aladel töötavate konservatiivsete professorite osakaal on üliväike (alla kümne protsendi) ning absoluutne valdav enamus on liberaalse maailmavaatega.⁹

Samad tendentsid on nähtavad üle kogu läänemaailma ning reaalsus on täielikus vastuolus meil avalikkuses ideaaliks oleva kuvandiga "professorist" kui oma tööd enam-vähem neutraalselt tegevast ametimehest, kelle teadusliku maailmapildi kohaselt võiks otsuseid langetada ka poliitikud.

Sotsiaalia ja humanitaaria on üle kogu maailma ja kahjuks üha enam ka Eestis muutumas ühe maailmavaate propageerimiseks, mis olles küll üldkuvandilt "liberaalne" on aga siiski läinud üha enam otsapidi üle ka radikalismiks ning otseseks vasakpoolse maailmavaate propageerimiseks.

Nii meie ennast liberaalidena defineerivate Reformierakonna ega Keskerakonna ideoloogiad pole ligilähedaseltki niivõrd vasakule kaldu kui on seda "lääne sotsiaalteadused"; rääkimata muidugi Isamaast või EKRE-st.

Seda ideaaliks seatud "teaduslikku neutraalset maailmapilti" väljaspool loodusteadusi ja meditsiini (ning tihti ka majandusteadust) aga päriselus enam ammu ei eksisteeri. Iga poliitik peab ükskõik mis teadlaste poolt esitatud ühiskondliku tegevuskava puhul olema võimeline mõistma, et talle esitatud "teaduslik lahendus" ei pruugi olla mitte neutraalne, vaid pigem lihtsalt konkureeriva maailmavaate tegevusplaan maskeeritult teaduseks.

See ei pruugi alati nii olla, sest vähemalt Eestis tegutsev keskmine teadlane oskab endiselt väga eeskujulikult eristada maailmavaadet oma uuritavast erialast, aga muutused teaduse ideologiseerimiseks ja suunamiseks ühe maailmavaate propagandamehhanismiks on ka meil juba alanud.

Rahvusvahelise avatuse kontekstis, kus Eesti ise enam ei kontrolli seda, mis on "teadus", muutub meie teaduse valdav osa lähiajal identseks lääne vasakmõttega. Poliitik peab rakendama otsuste tegemisel eelkõige kainet talupojamõistust, statistilisi kallutamata "loodusteaduslikke" fakte, teiste riikide ja iseenda ajaloolist kogemust.

Tellides või võttes aluseks mingi "sotsiaalteadusliku" programmi, on tulemus juba ette teada sõltumata sellest, mida uurida tahetakse või milles nõu soovitakse. Poliitik või otsustaja tellib omale heas usus teadlastelt ekspertnõu – tagasi saab aga järjekordse plaanimajandusliku kava sellest, kuidas võimalikult kiirelt jõuda heasse uude harmoonilisse maailma (kus kõik inimesed on õnnelikud ja koosmeeles) või siis vahel ka lausa kommunismi.

Just sellist maailmavaatelist radikalismi aga näemegi ühtse Eesti kooli kavade põhiargumenteerijate sõnavõttudes ja loogikas. Eestis ei ole kavad kaotada eestlast rahvusena kui oma riigiga vahetult ja emotsionaalselt seotud kategooriat uue vähemusgruppe ideaaliks ja kõige etaloniks seadva kompoti asemel siiski mitte miskit uut.

Eestlase taandamisideoloogia emotsionaalselt väheoluliseks kategooriaks mitmete teiste identiteetide kõrval lihtsalt üheks viisiks olla Eesti Vabariigi kodanik, on meie poliitikamaastikul levinud juba mitu aastat ning on nüüd ühtse kooli kavade taaskordse esilekerkimisega saanud poliitilist kapitali juurde.

See, et ettepandu läbi tegelikult hoopis kaotataks Eesti ajalooline kool, mis asendatakse multikultuurilise ja mitterahvusliku vabrikuga, on täiesti ilmselge.

Tõepoolest on ju Lääne-Euroopaski sisserände tagajärjel tekkinud olukord, kus olgu Saksa või Prantsuse kooli on juba pikka aega läinud õppima esimesest klassist ja ka eelkoolist peale kõikvõimalike eri rahvuste ja kultuuride esindajad ühistel alustel põliselanike lastega.

Siinjuures aga unustatakse ära, et nende sisserändajate või "teise kultuuri esindajate" hulk on valdavas osas läänemaailmast siiski suures plaanis mitte rohkem kui kümne protsendi juures.

Ühises koolis on võimalik ehk tõesti "integreerida" või ka "assimileerida" heal juhul kümnendik teisest kultuurist lapsi, kes paratamatult sunnitud valdavalt kohalikus keskkonnas viibides ka selle keskkonna keele ja käitumistavad kasutusele võtma.

Kui see protsent muutuks aga suuremaks, kaotaks ka selline kooli kaudu integreerimise või identiteediloomine igasuguse kasuteguri. Kriitiline mass "teisest kultuurist" lapsi moodustavad paratamatult omavahel kokkuhoidva paralleelmaailma ning integratsiooni asemel hakkab toimima vastandumine.

Loodetud lõimumise asemel saadakse kultuurilised konfliktid ja kapseldumine. Selle käigus aga ei kaota oma eripära ja jõudu mitte "koolitatav" vähemus, vaid hoopiski enamus. Võttes arvesse asjaolu, et Eestis on sisserändajate hulk, kelle integreerimisele on ühtse kooli idee suunatud, suurem kui 30 protsenti, tähendaks selline ühtne kool mitte integratsiooni, vaid Eesti kooli kadumist.

Eesti ajalooline oma kool muudetaks ilma ühegi õnnestumisvõimaluseta utopistlike ideede katselaboriks, kus eesti rahvus ja rahvuskultuur ei tugevne, vaid muutub sõltuvalt piirkonnast omaenda koolimajas põlisrahvana vähemuseks või siis ainult "väikseks enamuseks".

Meile tekivad venekeelse enamusega koolid, kus eestlased on ise vähemuskultuuriks. Ning teiseks tekivad meile küll eestlaste enamusega koolid, mis ei ole aga enam eesti koolid, vaid koolid, kus ühe suure rahvusena on ka eestlaste väike enamus. Me kaotaksime sajandeid vanade traditsioonidega Eesti kooli ja asendaksime selle eesti-vene segakooliga.

Sellise protsessi tulemid on ettearvamatud. Tõenäoliselt on üpriski eeldatav, et mitmetest piirkondadest hakkavad eestlased tänasest veelgi enam oma lastele enda rahvuse keskkonnas hariduse võimaldamiseks sootuks ära kolima. Ja kindlasti otsima ka alternatiivseid võimalusi panna oma lapsi raha eest õppima keskkonda, mis on neile meeldiv. Tekiks nii regionaalse kui varalise segregatsiooni süvenemine.

Kaks kultuuri

Kuigi venelased ja eestlased kuuluvad suures plaanis mõlemad ühte suurde euroopa kristlikku tsivilisatsiooni, on nende rahvuskultuurid ja ka nende kultuuride olemus aga teineteisest väga kauged.

Eesti ja vene keel ei ole sugulaskeeled ja vahe on põhimõtteliselt sama suur kui näiteks prantsuse ja araabia keelel. Kuigi meie kultuuril, kirjandusel, muusikal, kunstil või ka elulaadil on tihedaid kokkupuuteid, on siiski tegu kahe täiesti erineva maailmaga. Olgu perekondlikus või ka poliitilises kultuuris – kaks rahvast on omavahel vaatamata välisele ja ka geneetilisele sarnasusele väga erinevad.

See kultuuriline erinevus paistab välja kasvõi kõnemaneeride või üldse käitumise intensiivsuses. Vene kultuur (millest kõrgkultuurina loomulikult olgu muusika või kirjanduse tõttu siiralt lugu pean) on eesti kultuurist ja ka kombestikust niivõrd erinev – eriti just intensiivsuse poolest –, et kaks rahvast moodustavad täiesti erineva mõttelise ja vaimse sfääri.

Vene kultuur ja rahvuslik olek või käitumine omab lisaks rohkem kui sajamiljonilist seljatuge nii vahetus naabruses kui kõikjal üle maailma. On ju vene keelgi siiani rahvusvahelise suhtluse keeleks üle kogu endise ja praeguse impeeriumi ja tema äärealade.

Seega asuks ühtses Eesti koolis koos õppima oma sügavate ja pikkade traditsioonidega hiigeltsivilisatsiooni vene keelt kõnelevad lapsed koos ühe Euroopa väikseima rahvuse eestlaste lastega.

Vene keelt rääkiv elanikkond võib-olla omandaks teataval tasemel eesti keele, kuid eesti rahvus ja kultuur satuks täielikult vene kultuuri ja vene maailma mõjusfääri. Venekeelsel kogukonnal puudub igasugune loogiline põhjus omandada ükskõik millist Eesti riigiidentiteeti – sest Eesti on vene tsivilisatsiooni ja kultuuri kõrval kääbus.

Vene tsivilisatsiooni jaoks oleme me üks pisike ja kummaline hõim Läänemere kaldal. Kelle laulupidu ja rahvariideid või ka kultuuri muide keskmine venelane üldse ei põlga. Venelased ei vihka eestlasi ega meie kultuuri või rahvust, aga me oleme nende jaoks eelkõige üks kummaline ja paiguti koomiline mikrokultuur, mida vene maailma kese näeb ainult ajutiselt enda mõjusfäärist väljasolevana.

Vene identiteeti kandvate inimeste valdav enamus ei omanda mitte iialgi mingit ühtset Eesti riigiidentiteeti. Küll oldaks aga valmis omandama eesti keel lihtsalt praktilise kasu eesmärgil, kasvõi selleks, et paremini tööd saada.

Suure tõenäosusega rohkenevad veelgi ka segaabielud kahe kogukonna vahel, mis omakorda loob tulevaste kümnendite jooksul rohkem sidemeid ja läbikäimist. Kindlasti tekib ka rohkelt kollegiaalseid ja sõprussidemeid, mida rohkem venekeelseid inimesi asub tööle traditsiooniliselt eestlastega mehitatud asutustes või ka õppima ülikoolides.

Kaks rahvust aga ei hakkaks mitte iialgi omandama mingit uuelaadset riigiidentiteeti või võtma omaks mingit totrat läänes läbikukkunud multikulti lõimumismudelit. Vene kogukond jääb meile alles vene riigi ja kultuuri identiteeti kandva rühmana ka saja ja võib-olla kahesaja aasta pärast.

Küsimus on pigem selles, kas alles jääb ka eestlane. Meie ülesandeks ja ka meie põhiseaduse nõudeks ei ole hoolt kanda mitte kakssada korda suurema kultuuri ja tsivilisatsiooni hüvangu eest, vaid Eesti riigi, rahvuse, keele ja kultuuri hüvangu eest.

Kuidas näevad asja venelased ise?

Ühtse kooli plaan hävitab nii eesti kultuuri, identiteedi, enesekindluse, uhkuse, sisu, iseolemise kui pikas perspektiivis ka riigi. Uus kava on kindel tee meie väikerahva olemuse ähmastumise ja hävinguni. Meist saaks omal ajaloolisel kodumaal üks väikekogukond teiste suurrahvaste tõmbetuultes, kellel ei oleks enam oma enda riiki. Eestlasest saabki taas riigita rahvus.

Teisalt tuleb ka tähele panna asjaolu, et identiteedipoliitilised ja globalistlikud ideoloogiavõtted esitavad meile "venelasi" ja muid potentsiaalseid vähemuskultuure (mida loodetakse uue ideoloogia edendajate poolt siia peatselt saabuma väga eripalgelisi ja võimalikult palju) tihti kui "rõhutud vähemusi", kellele "paha enamuskultuur" eestlased teevad liiga.

Muide paradoksina esitab sama ideoloogia meile ka ühiskonnas enamuses olevaid naisi kui rõhutud vähemusgruppi.

Peame aga endale esitama selge ja konkreetse küsimuse: Kuidas näevad asja venelased ise? Esmalt – valdavale osale venelastest on nende automaatne lugemine "vähemuseks" järgnevas klassikaliste vähemuste reas "venelased, naised, moslemid, homod, 97+ soolist või sootut uusvähemust, jne" eelkõige kui solvang või mingi täielik totrus.

Venelased tunnetavad ennast esmalt võimsa impeeriumirahvana, kes on poliitilise anomaalia tõttu ajutiselt piiri taha jäänud. Katse luua ühtset Eesti kooli tähendab venekeelsele enamusele esmalt soovi kaotada nende kui impeeriumi suurrahva õigus omakeelsele haridusele ja kultuurile. Lihtsustatult – kava nähakse katsena panna vene koolid kinni.

Katset luua aga mingit neid ennast hõlmavat ühtset Eestile truud "riigiidentiteeti" tunnetataks vist kui mingit täielikku jaburdamist, mille peale hakatakse lihtsalt laginal naerma. Mingi pisihõim üritab impeeriumirahvast enda sisse sulandada – tulgu taevas appi! Või halvemal juhul nähtaks sellist katset ehk lihtsalt lääne imperialistide üldise katsena venelastele kurja teha.

Võimalik, et üliväike kogukond ultraliberaalselt mõtlevaid venekeelseid inimesi tõepoolest poleks kavale vastu, kuid see on absoluutne ja marginaalne vähemus, kellel pole vene kogukonna seas mitte vähimatki autoriteeti.

Kohaliku venelase jaoks saab enne autoriteediks Mart Helme ja ükskõik milline käremeelne eesti rahvuslane kui Sveta Grigorjeva või keegi ultraprogressiivist venelane. See on sama fenomen nagu Venemaal Pussy Riotiga, keda toetavad ainult kõige fanaatilisemad äärmusliberaalid või mõned underground subkultuurid, vihkavad aga täiest hingest isegi vene Putini-vastased intellektuaalid rääkimata rahva enamikust.

Venelased, kes näevad toimuvas eelkõige soovi panna kinni nende kool, ei moodustaks selles uues ühises koolis mitte integreeruda soovivat "vähemuskogukonda", vaid end ebaõiglaselt represseerituna tundvat imperiaalset mõtlemisviisi, mis kapseldub nii laste kui ka vanemate kaudu iseendasse.

Kui pronkssõduri äraviimine aastal 2007 võttis ühe konfliktikoha vähemaks – olukord kesklinnas rahunes ja nüüd käivad vene maailma pooldajad rahumeelselt teisaldatud monumendi juures oma tähtpäevi pidamas ilma konfliktita –, siis ühtne Eesti kool mitte ei võta pingeid maha, vaid loob neid mõõtmatul hulgal juurde.

Kogu meie riik elaks püsivas ärevusseisundis, kus venelased ja eestlased ühes majas omavahel kaklevad, tekivad erinevate taustadega poistekambad ning üldse niivõrd suur valik edasisi eskaleeruvaid konflikte, et isegi nendele mõtlemine teeb ärevaks.

Seda muide olukorras, kus viimased kümme aastat on venelased ja eestlased ligikaudses üksmeeles ühel maal täiesti hästi hakkama saanud ja tegelikult ühtegi päris konflikti pole. Venekeelsetes rajoonides lastakse rakette pärast Putini kõnet ning eestikeelsetes meie aja järgi saabuva uue aasta puhul, aga kaks kogukonda omavahel tülis ei ole.

Aastakümnete jooksul konfliktid ähmastuvad ja tekib ehk ka sõprus ja integratsioon. Seda integratsiooni ei saa aga teha vägivallaga – võttes mõlemalt rahvalt ära tema kooli ja identiteedi.

Aune Valk ja Kristina Kallas

Siiani on kõige kujukamalt avalikkuses ühtset Eesti kooli propageerinud Aune Valk ja Kristina Kallas. Oma väited on mõlemad autorid esitanud selgelt ja kindlalt ning ei ole teadolevalt siiani neist taganenud.

Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk peab oluliseks, "et eesti noored ei tõmbaks "meie-piiri" etnilise grupi põhiselt, nagu nende vanemad on seni teinud, vaid oleksid valmis eestlaste hulka arvama ka venekeelsed eestlased".¹⁰

Selles sisaldub ka Marek Tamme alles hiljutises kontseptsioonis välja toodud arusaam, et eestlane võib põhimõtteliselt olla ka keegi mitte-eestlane. Identiteedimuutuse saavutamiseks peaks Eesti riigiidentiteet muutuma avatumaks ja vähem eestlaste-keskseks.

Valgu meelest on oluline kogu eesti kultuuri mitte rahvuspõhine tõlgendamine, vaid nn Eesti kui territooriumi või riigi baasilt võtmine: "Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esiletoomine ehk n-ö enam maa- ja vähem etnosepõhine eesti kultuuri esitlus. Muuhulgas võiks see tähendada vähemuskultuuride ja nende ajaloo õpet (nii eestlastest kui teistest rahvustest õpilastele)".

Tulevat asuda arendama mitmekeelsust ja mitmekultuurilist kooli ning selleks on tarvilik ühiskonnaõpetuse ja ajalooõppe eri aspektide ülevaatamine. Samuti soovitakse reeglistikku, kus eesti emakeelega õpilasi ei tohikski ühes klassikomplektis olla rohkem kui 80 protsenti.

Valk näeb lisaks vajadusele asuda uue multikulturalismi teenistuses ümber kirjutama ajalugu ja vormima ühiskonnaõpetust ka koolide ülesandena vajadust kasvatada lapsi euroopa kodanikeks ja arendada Euroopa identiteeti.

Kõige selle tarbeks on loomulikult oluline just ajalooõpikute vaatenurkade muutmine, tarvilik on uue aabitsa koostamine rääkimata nõudest algklassiõpetajatel olla ka kakskeelsed, kultuuriselt teadlikud ja toetavad noorte identiteedivalikute osas.

Sellised plaanid ei ole mitte lõimumise edendamine mingi konkreetse eesmärgini jõudmiseks, vaid eelkõige täielik ja totaalne kogu meie senise identiteedi nagu ka ajaloo ümberkirjutamine ja uueksloomine vastavalt ühe ideoloogia hetkevajadusele. Tegu on reaalsuse, ajaloo ja selle tõsiasjade teadliku moonutamisega identiteedipoliitiliste fundamentalistlike teooriate ellurakendamiseks päris elus.

Teine sarnaseid ideid pidevalt levitanud inimene on Eesti 200 esimees Kristina Kallas, kelle kaudu näib olevat eestlase dekonstrureerimine saanud ka osaks tema erakonna üldisest programmist. Ta on esitanud väga selgete ja kaksipidimõistmist mitte võimaldavate argumentidega enda doktriini sellest, kuidas ta eri rahvuste olemust tõlgendab:

"Esiteks pole eestlased mitte kunagi pidanud kedagi enda hulka integreerima. Nad ei oskagi seda teha! Eesti kogukonna käitumiskood on pigem: igaks juhuks hoiame kõigest suurest eemale, sest muidu me ei jää ellu. Mistõttu eestlane ei oska suur olla. Venelane oskab väga hästi suur olla – ta suudab kõiki, keda vaja, integreerida".¹¹

Kallas leiab, et eestlane olla üks nõrk rahvas, kui sarnaselt venelastega ei ole ta võimeline teisi rahvaid enda sisse sulandama. Tema jaoks on "suur" see, mis suudab "teist" identiteeti ümberindoktrineerida ja selle teise identiteedi olemust hävitada. See on imperialistlik ja suurrahvastele seni omane olnud loogika väikerahvaste enda sisse sunniviisilisel sulandamisel ning Eesti kontekstis on sellised võrdlused mitte ainult absurdsed, vaid ka ebaeetilised.¹²

Oma plaane ja arusaamu integratsiooni meetodite osas selgitas Kallas pikemalt ja süstemaatilisemalt ka 2016. aastal Sirbis ilmunud usutluses, kus ütleb ilma mingi kahetimõistmiseta, et Eesti põhiseaduse preambuli rahvusele viitavad kohad tuleb kaotada: "Etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta või siis ümber sõnastada".

Ta loob ka täiesti uue mudeli eestlasest ja eesti kultuurist, mille juures eesti keelel puudub igasugune muu funktsioon peale formaalseks suhtluskeeleks olemise kohalikele elanikele.

Eestlane kui iseolev, isemõtlev, kultuuriliselt eripärane ja ka emotsionaalselt oluline eraldi kategooria peaks täiesti kaduma ja asenduma mingi täiesti uuelaadse arusaamaga:

"Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine. Eesti keel on sellises poliitilises ruumis ühine suhtluskeel, mitte ühe konkreetse kogukonna privilegeeritud keel. Eesti keele tähendus peab muutuma kogukonna identiteedi aluseks olevast keelest Eesti riigikeeleks. Eesti kultuur peab integreerima elemente kõikide Eesti elanike sümbolitest, representatsioonidest ja väärtustest. Eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel ja "Tõde ja õigus", kuid ka Andrei Ivanov on Eesti kultuur ja Eesti kultuuri saab väljendada vene keeles nii kirjanduses kui ka laulupidudel".¹³

Kallase doktriin on eelnevalt kahest eelpoolkirjeldatud Tamme ja Valgu kavast lisaks veel ka Eesti põhiseadusliku korra vastane. Kuid tema väljaöeldu on niivõrd ühemõtteline ja täiesti selgelt Kallase ideoloogiat avav, et mingit tõlgendusruumi öelda "asi on mitmetahuline" või "ta päriselt nii ei tahtnud öelda" lihtsalt ei ole. Kallas on ühemõtteliselt vastu meie põhiseaduse rahvuse ja tema keele ning kultuuri säilimise nõudele.

Olukorras, kus kogu Eesti riigi ja kultuuri kohal seisab parasjagu sobivalt valitsejalt käsku ootav timukas pead maharaiuva kirvega, peame aga kuulama seda, mida räägivad meie kultuurist, koolist nagu ka inimesest – olgu eestlasest või venelasest – päriselt lugu pidavad väärikad inimesed. Kes mitte ei lahmi ja soovi muuta maailma utopistlike ja globalistlike teooriatega heast uuest ilmast millekski täiesti teiseks, vaid oma kogemusele toetudes räägivad lihtsalt arukat ja ainuvõimalikku juttu.

Nagu tunnustatud pedagoogikateadlane Tiiu Kuurme Õpetajate Lehes kirjutas:

"Ühtsel Eesti koolil ei ole enam rahvusega pistmist, siin on mõeldud võrsuma globaalne kodanik. /.../ Mitte sammugi ei tohi taganeda eesti kultuuri ainesest õppekavades, pigem tuleb seda taastada. Neile, kes keelt piisavalt ei valda, säiligu endiselt vene koolid ulatusliku ja väga heal tasemel korraldatud eesti keele õppega."¹⁴

Positiivseks programmiks nii integratsiooni edendamisel kui meie oma kultuuri kaitsmisel ei peagi olema mitte millegi "uue" leiutamine, vaid lihtsalt vana ja kõikidele siiani sobinud süsteemi võimaluste kaudu edendamine, vaikne kohendamine ja tasakaalukas areng.

Ühtlasi aga igasugustest löökprogrammidest ja kollektiviseerimiskavadest otsustav loobumine ning üle kogu Eesti hariduse kujundamisel eelkõige juhtumi- ja eriti piirkonnapõhise lähenemise kasutuselevõtt.

Mitte ühtegi otsust ei tohi teha sundkollektiviseerimiste ja plaanimajanduslike utopistlike kavade kohaselt – vaid igat üksikjuhtumit hoolega kaaludes ja analüüsides. Tuleb garanteerida just Eesti kooli säilimine ilma, et selleks tehtaks kasvõi ühte järeleandmist soovitud üleminekul Eesti-Vene segakooli mudelile, mis kaotaks Eesti kooli.

Asjale tuleb läheneda kindlasti just piirkondlikult ja loomulikult kaaludes igat üksikjuhtumit moel, et üheski piirkonnas ei kaoks Eesti kooli ning Eesti kool ei asenduks Vene-Eesti segakooliga.

Loomulikult on selleks tarvilik vene koolide tarbeks süstemaatiline eesti keele õppe tugevdamine ja süvendamine – kuid seda moel, et ka meie territooriumil elav suur rahvusvähemus säilitaks oma kooli.

On tõsi, et mõlemas koolis on saabumas krooniline õpetajate puudus, kuid just sellele probleemile peakski riik nagu ka omavalitsused suunama oma põhilise tähelepanu tulevasi arenguid planeerides ning mitte keskenduma kavadele kaotada Eesti kooli.

Kui meie riigil on piisavalt vahendeid süstemaatiliselt eelisarendada ning ka propageerida näiteks IT-haridust või ka iduettevõtlust, leiaks esilekerkivatele probleemidele õpetajate järelkasvu osas täpselt samamoodi lahendused. Selleks pole lihtsalt poliitilist tahet ning küsimus on eelkõige prioriteetides.

Selle asemel, et tegeleda päris probleemidega ja suunata vahendid ja innukus sinna, kus sellest ka päriselt kasu oleks, on meile aga kõiki probleeme lahendava populistliku kavana esitatud utopistlik idee ühtsest Eesti koolist. Mida varem sellised ideed otsustavalt ja lõplikult laualt maha lükatakse, seda kiiremini saame aga asuda ka päris murede lahendamise igapäevase töö juurde.

Identiteet

Eesti riigiidentiteediks oli, on ja jääb eesti rahvuse identiteet. Kui vastavast arusaamast loobutakse kõikjal läänes läbikukkunud lõimumispoliitilisi multikulturalisme ja sellele lisaks veel identiteedipoliitikaid abiks võttes, kaob Eestil kui riigil üldse igasugune alus või eesmärk olemasoluks.

Võiksime sama hästi olla mingi suurema ühispiirkonna või föderatsiooni maakond või mõne naaberriigi oblast, kus muuhulgas on üheks identiteediks mitmete teiste seas ka väikeste eestlaste oma.

Selline ilma oma päris riigiidentiteedi ja oma rahvakoolita ähmastunud rahvus omaks maailmas varsti sama staatust, mis hääbuvad põlisrahvad baskid Euroopas, mõni indiaanihõim Ameerikas või ka väikerahvas Vene Föderatsioonis. Endast kümneid ja isegi sadu kordi suurem identiteet võtab üle ka Eesti riigiidentiteedi ja oma põlisel kodumaal vähemuseks jäänud rahvus, keel ja kultuur kaovad.

Kui kultuurilis-rahvusliku ja riikliku identiteedi eristamine viiakse sisse reegliks, tähendab see eesti keele, kultuuri ja rahvuse kadumist. Kui vastavalt samadele kavadele kaotatakse ja teisendatakse Eesti ajalooline kool, toimub sama.

Vastavad identiteedipoliitilised kavad on kõige hullem, mis Eestile üldse juhtuda saaks. Keskerakond näib valitsuses olevat see jõud, kes võiks pidurit tõmmata ulmekavadele Eesti kooli kaotamisest ja Eesti riikliku identiteedi dekonstrueerimisest. Kui ka ainult sooviga saada või mitte kaotada hääli vähemusrahvustelt (mis oleks idee toetamise paratamatu tulem), siis sääraste kavade vastustamine teenib aga ühtlasi just ka eesti kultuuri ja rahvuse säilimise huve.

Reformierakondki võiks tõsiselt kaaluda, kas on siiski ka nende ideoloogiale vastuvõetav selgelt vasakpoolne head uut maailma plaanimajanduslikult ning ilma tagajärgedele mõtlemata rakendav utopism, millel ei ole mingit seost klassikaliselt liberaalse maailmavaatega.

Igasuguste ideoloogiate üle võiks siiski domineerida tavamõistuslik selge pilguga kalkuleerimine inimeste poolt, kes sõltumata maailmavaatest tahavad ka päriselt siinset elu paremaks muuta. Või kui mitte paremaks muuta, siis otse mitte ka halvemaks teha. Eesti muutmine kahe rahva lõimimise katselaboriks meetoditega, mis kuskil mujal varem pole õnnestunud, ei tohiks olla ei rahvusliku, tsentristliku ega ka liberaalse maailmavaate jaoks vastuvõetav.