"UV Faktoris" arutati alandamise ja ahistamise üle spordis

Foto: ERR

Rääkimine ahistamisest noortespordis on Eestis võrdlemisi uus nähtus ning treenerid vajavad selgitamist ja koolitamist, mis on lubatud ja mis mitte, samamoodi peaks lubatu ja lubamatu piirid panema paika koos laste ja lapsevanematega, rääkisid stuudiokülalised.

Korvpallitreener ja endine korvpallur Jane Schasmin rääkis oma kogemusest, mille ta oli ära unustanud ning mis meenus nüüd, kui ahistamisjuhtumid spordis üksteise järel päevavalgele tuuakse.

"Siis tuli teadmine ja äratundmine. Spordilaagris treener aeg-ajalt tahtis rääkida. Üks rääkimine lõppes sellega, et ta pani käe ebasobivasse kohta ja hoidis seda seal kolm-neli minutit. Ma mäletan tunnet, mis tekkis: ma ei julgenud liigutada, mulle ei jäänud meelde, mida ta rääkis," meenutas Schasmin.

Schasmin märkis samas, et tema puhul ei saa juhtunut probleemiks nimetada: teadvustamine tuli hiljem ning elu pole see seganud.

Schasmini sõnul peab ahistamisest rääkima juba seetõttu, et paljud noored ei saa aru, et nendega käitutakse valesti. "Kui me võtame tagantjärele vanad asjad: kui oleks nendega kohe tegeldud, räägitud ja küsitud, siis poleks asjad nii kaugele jõudnud," ütles ta.

Endine kiiruisutaja Saskia Alusalu ütles oma sportlasekarjäärile tagasi vaadates, et tema ahistamist ei mäleta, kuid treenerid ei tohi kindlasti oma positsiooni laste ja noorte suhtes ära kasutada.

Triatleet ja treener Marko Albert nentis, et avalikuks juhtumid teda ei üllata. "Need pidid mingil ajal välja tulema. On aru saadud, aga ei ole räägitud, vilepuhujatel on teatud kartus olnud, et nende ülemused,  kaastreenerid on seda vaikides heaks kiitmas, ja et kui tõstad häält, oled kaotajaks sina ja sind sunnitakse spordist eemale, sest on ringkaitse," rääkis ta.

Albert märkis et üks põhjus, miks jõutakse spordis ahistamise ja alandamiseni, on orienteeritus tulemustele ja hoolimatus, kuidas tulemusteni jõutakse.

"Tulemuse peale orienteerumine loob pinnase selleks, et minnakse üle piiri. Et tulemust saavutada ükskõik mis vahenditega, see on murekoht. Ka lapsevanem ei reageeri, sest ta leiab, et ju siis nii peabki minema, ma tahan oma lapses näha tulevast olümpiavõitjat," lausus ta.

Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa ütles, et see, kuidas ja kas ahistamist märgatakse ja sellest avalikult räägitakse, sõltub palju kultuurilisest kontekstist. "Kui 10 kuni 15 aastat tagasi kedagi õlast sakutada või liiga palju kallistada, tundus see normaalne. 20 aasta pärast pead kaugelt lehvitama," lausus ta.

Sõõrumaa sõnul on ahistamine ja alandamine kindlasti teema ning olümpiakomitee juurde luuakse vastav töögrupp, samuti vajatakse treenerite koolitamist ja nõustamist ning ka täiendavat regulatsiooni. "See vajab selgitustööd. See on kultuuri osa, et me mingil hetkel ei märka ja pärast oleme tagantjärele targad," ütles ta.  

Spordipsühholoogia ekspert Kristel Kiens nentis samuti, et tulemustele orienteeritus noortespordis paneb tegema asju, mis ei ole alati treenerieetikaga kooskõlas.

"Kui käitutakse selle järgi, et võit on kõige tähtsam, ei kohelda noort inimest kui terviklikku inimest, vaid ainult sportlast, ei mõelda, mis inimene temast saab täiskasvanuna," lausus ta.

"Tippsport ja noortesport on erinevad asjad. Noortel on areng toimumas ka tervikliku inimesena. Seetõttu saab ülioluliseks see, mis sõnumeid me neile spordi kontekstis saadame," lisas Kiens.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: