Arakas kinnisvara hinnarallist: "Ma olen juba lakanud imestamast"
ERR-i veebisaates käis külas ärikinnisvaraarendaja, Eften Capitali tegevjuht Viljar Arakas, kes rääkis kinnisvarast, kaubandusest, hotellindusest ja üldiselt majanduses toimuvast. Teda küsitles Merilin Pärli.
Viimase aasta ja enama jooksul on kinnisvara teinud selliseid hinnarallisid, et analüütikud on iga natukese aja tagant teatanud, et nüüd on lagi käes ja hinnakasv hakkab aeglustuma, aga vastu kõiki ootusi on hindade kasvutempo ikka jätkunud. Mis seda kasvu toidab?
Eks ta tõesti on väga kummaline. Mäletan, kui tuli esimene koroonalaine ja arutasime, mis võib juhtuda ja see, mis täna toimub, on mitte natuke erinev, vaid kardinaalselt erinev sellest, mis me toona arvasime.
Järgmisel aastal täitub minul kinnisvaras 20 aastat, nii et ma olen näinud seda hinnarallit, mis toimus pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004–2007, ma olen näinud kõike seda, mis sellele järgnes, seda suurt kriisi. Eks need inimesed, kes nii kaua on turul olnud, natuke sellist 2006. aasta hõngu täna tunnevad, sest kinnisvarahinnad on igas aspektis, kuhu täna vaatad, eest ära jooksnud. Kas sellele peaks nüüd järgnema 2009 ja suur hindade kukkumine, ma seda ka päris ei arva. Iga kriis – ja ma ei taha seda sõna isegi kasutada, sest ma ei tea, milline see olukord olema saab – on alati omanäoline, need põhjused on alati erinevad. Kuid üks on päris selge – aasta lõpus, kui mõeldakse korraks möödunud aasta peale ja ette järgmise aasta peale, siis, vaadates tulevikku, nii palju pole majanduselus minu hinnangul viimase kümne aasta jooksul kindlasti lahtisi osi olnud – inflatsioon, tööjõupuudus, tarneraskused –, kui nüüd siin aasta lõpus, seega teadmatust on täna kindlasti rohkem. See teeb tuleviku ennustamise ääretult keeruliseks, aga selle võrra ka põnevamaks.
Millal kinnisvara hinnaralli pidurdub?
Demograafiliselt on päris kindel see, et see pidurdub mõne aastaga. Kas ta nüüd pidurdub mõne kvartaliga – päris raske öelda. Me oleme Eftenis ise arvamusel, et me esimese kvartali aastast, nagu kasutatakse investeerimisterminit, istuks käte peal, ei teeks väga midagi uute investeeringute osas.
Ma arvan, et märtsis on meil palju asju teada – mis saab intressipoliitikast, mis saab varaostuprogrammidest Euroopa Keskpangas, mida on teinud inflatsioon. Nii et ma usun, et kevadel on see olukord palju selgem, kui siin tänases kaamoses, mis meil siin akna taga valitseb, on.
Intressid on praegu madalad. Kui kauaks?
See on küsimuste küsimus. Sellele kõik taandubki. Homme (neljapäeval – toim) on väga tähelepanuväärne päev – homme on meil jälle Euroopa Keskpanga nõukogu istungi päev, millele järgneb pressikonverents. Võib arvata, et jõulu eelõhtul, kus me tegelikult täna majanduselu või ärielu mõttes oleme, vaevalt et Euroopa Keskpank meid nüüd millegi väga järsuga üllatab. Aga selge on see, et olukorras, kus inflatsioon on täna üle kahe korra üle Euroopa Keskpanga eesmärgi, ei ole võimalik seda kaua ka pealt vaadata. Teatavasti Euroopa Keskpanga tänane juht Christine Lagarde on olnud noores põlves sünkroonujuja, ma arvan, et need oskused tulevad talle täna väga kasuks, et selles verbaalses maailmas nüüd kuidagi orienteeruda.
Aga mis on see põhiprobleem: kui me võtame eurotsooni kaks olulist majandust, Saksamaa ja Itaalia, siis need on kaks täielikku äärmust. Mõne aasta pärast on selline olukord, et nende riikide võlg erineb kolm korda suhtena SKT-sse. Saksamaa on kuskil 50 protsendi juures, Itaalia 150 protsendi juures. Nüüd see poliitika, mida need riigid viljelevad selles olukorras, on kardinaalselt erinev. Ja nüüd keskpank peab siis olema kuidagi seal keskel, leidma lahenduse mõlemale riigile.
Kõige olulisem erinevus on võib-olla isegi kultuuriline. Saksamaa suhe võlga on ikkagi äärmiselt protestantlik. Sõna "võlg" on sama, mis sõna "häbi". Arvestades seda, mis juhtus Weimari Vabariigis, mis tõi valimiste kaudu võimule Hitleri, kuidas see lõppes, me teame, ja teiselt poolt itaallased, kes pole kunagi harjunud võlga väga tagasi maksma. Nad on harjunud võlga lihtsalt ära infleerima. Enne eurotsooniga liitumist oli nende iga-aastane inflatsioon kuskil seitse-kaheksa protsenti. Nii et need on kaks nii suurt äärmust, et ühte valuutat jagada, aga seal täna ollakse. On mõlemal ebamugav, aga seal täna ollakse.
Mida soovitada eraisikule, kes mõtleb, kas investeerida kinnisvarasse, et osta omale kodu? Kas tasub veel oodata või on see endiselt mõistlik tegevus?
Koduost on ratsionaalselt piiratud tegevus – millist kodu sa osta saad. Aga ta on alati emotsionaalne tegevus. Öelda, et selleks on nüüd täna vale aeg – ma ei julge seda kunagi öelda.
Aga investeeringuna?
Investeeringuna ma oleks väga ettevaatlik. Kinnisvaras öeldakse seda, et ülioluline on asukoht, asukoht, asukoht, seda teab iga lasteaialaps ka juba. Aga tegelikult kinnisvaras on üks asi veel olulisem, see on ka a-tähega sõna, ja see on ajastus. Tegelikult ükskõik, mille sa ostsid 2010, on täna kindlasti kallim. Sa võisid teha nii targa või nii rumala otsuse kui tahes, aga ta on täna kindlasti samadel tingimustel kallim, kui ta oli siis. Selles suhtes tasub olla ettevaatlik.
Teine asi, millega tasub arvestada, kui võtta kodulaen, siis teha lihtsalt selline harjutus, et on küll see euribor, mis on täna null, ja kõik on harjunud, et null protsendiga euribor on inimõigus – ta seda ei ole. Ma meenutan, et aastal 2008 oli kuue kuu euribor viis protsenti. Et teha selline lihtne arvutus, et kui see euribor on 2–2,5 protsenti, siis kuidas ma ennast selles olukorras tunnen? Kas ma saan oma tänaste kulutustega hakkama või läheb väga pingeliseks? See on kindlasti selline isiklik stressitest, mis tasub läbi teha.
Paljud on omale siiski kodu ostnud viimase laenumaksevõime piiril. Kas juhul, kui see stsenaarium realiseerub, leiab pool või veerand elanikkonnast end piltlikult kuuse alt või peab valitsuselt abi küsima, nii nagu praegu suurte elektriarvetega?
Ma küll ei julge väga kanget mürki suures koguses võtta, aga viie-kuue-protsendilist euribori on väga raske ette näha. Lihtsalt sellel põhjusel, mis on viimase kümne aastaga juhtunud: maailma koguvõlatase on nii palju kasvanud, et kui nüüd tõesti euribor oleks täna viis-kuus protsenti, siis meil oleks täna totaalne majanduskriis, mida jälle keskpangad läheksid päästma odavama rahaga. Arvestades, kui suureks võlapall on puhutud siin arenenud maailmas, siis seda ma ei arvaks, et see nii kõrgele tõuseb. Aga protsent-kaks... Tänane olukord Euroopa Keskpangas on see, et nad paraku peavad tegema otsuseid pigem nõrgemate kui tugevamate riikide järgi, sest nii kui hakkad rahapoliitikat kitsendama, siis kõige rohkem turg karistab pigem vaesemaid riike, see on see paradoks.
Me peame ühte asja meenutama: Euroopa Liit on ennekõike poliitiline liit ja sealt alles järgnevalt majandusprojekt. Suur siseturg, Schengeni viisaala ja loomulikult euro on need kolm põhivaala, millel Euroopa Liit püsib. Kui sealt üks ära võtta, siis me teame, kui suur pinge on meie kontinendil olnud aastasadu. Ka Brexiti valguses, kui palju pingeid on täna juba Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, siis kui see üle kanda Mandri-Euroopasse, siis poliitika käib Euroopa Liidus majandusest alati eespool. Pigem seda interssipoliitikat dikteerib täna nii Itaalia kui ka Saksamaa. Mis siis, kui sakslased sellele väga vastu on, aga paraku see nii on.
Kui vaadata, mis toimub Tallinna kinnisvaraturul, siis siin löövad korterid järjest uusi hinnarekordeid. See, et ma saan Paljassaare poolsaarde osta 750 000 euro eest korteri, on pigem juba saamas normaalsuseks, see pole isegi kõige kallim pakkumine turul. Ja kui ma olen spordiklubi riietusruumis, siis viimastel kuudel kuulen iga kord, kuidas naised saunas räägivad omavahel reisimisest, viietärnihotellidest, spaas käimisest. Kust see raha kõik tuleb? Sest need korterid ostetakse ju ära ka.
Raha tuleb sularahaautomaadist, eks (naerab). Jah, see Põhja-Tallinn on täielik fenomen. Samas peame me muidugi arvestama, et igal ajastul on oma fenomenid. Kunagi oli selleks korter vanalinnas, mis, ma arvan, täna ei ole enam sellises emotsionaalses hinnangus. Mõni aeg tagasi olid selleks võib-olla elamud Nõmmel, siis täna on selleks loomulikult Põhja-Tallinn oma kogu sellise ökosfääriga, mis selle ümber käib.
Ainult et seal ei ole isegi head kiiret ühendust kesklinnaga, see kujuneb pudelikaelaks.
Jaa, see on juba täna pudelikael. Vaadates tõesti neid tuhandeid kortereid, mida sinna on planeeritud, siis minu esimene suur küsimus on see, et kuidas see rahvas liikuma pääseb? Hommikul linna ja õhtul tagasi.
Viimsi efekt.
Seal on jah, kui kaardi peale vaadata – tegemist on ju poolsaarega. Seal on selline looduslik pudelikael juba ees. Ma olen ise ka mõnikord jahmatanud, kui ma olen tahtnud end elukondliku kinnisvaraga kurssi viia, siis kui ma neid hindu vaatan, siis ma olen juba lakanud imestamast, see on vist juba imestamise viimane sfäär, kuhu ma sellega jõudnud olen.
Teistpidi võib ka optimistlikult vaadata: meie tippruutmeetrihind hakkab lähenema Helsingi keskmisele ruutmeetrihinnale. Nii et alati tuleb vaadata, kust poolt sa seda hindad, kas sa tuled alt üles või ülevalt alla. Aga tänaste sissetulekute juures, tänase intressipoliitika juures just eriti, suudetakse seda teenindada. Aga ma siiski oleksin hästi ettevaatlik just selle intressipoliitika jätkumise osas. Ma ei usu, et toimub suuri šokke, siin on ka väga palju vastuargumente, millest me juba eelpool rääkisime ja mis Euroopa Keskpanga manööverdamisruumi kindlasti oluliselt kitsendavad, aga eks siin on ka teisi pakkumist piiravaid tegureid, milleks on ehitushind. See on nii üles ära läinud – kas ta on alaline või ajutine, on omaette diskussioonikoht, ma pigem arvan, et ta on ajutine, aga see ei tähenda, et ta kukuks tagasi sinna, kus ta oli, aga seal on teatavaid tegureid maailmaturul, mis võiks seda leevendust pakkuda.
Kasvõi Hiina kinnisvaraturu langus – me ei saa öelda, et see on krahh täna – on ainult Euroopale kasuks. Mida vähem Hiina tarbib toormaterjali – ja tavaliselt on Hiina ostnud maailma toormaterjalist poole ära oma siseriiklikuks tarbimiseks –, see võib Euroopale ainult head tähendada. Aga et ehitushind kukuks tagasi sinna, kus ta oli, seda ei juhtu.
Praegu tasub olla pigem ettevaatlik, igas aspektis investeeringutega. Koduostuga – no seal ma ütlen, et tuleb reaalselt vaadata oma võimalustele otsa, aga koduostuks on minu meelest alati õige aeg.
Samal ajal, kui inimesed ostavad seda pea miljonini küündivat kinnisvara, on meil teine pool inimesi, kes küsib riigilt abi, et maksta elektriarveid ja ei ole viie aasta jooksul saanud lubada omale hambaarstil käimist. Lõhe üha süveneb.
See on kogu arenenud maailma suur mure. Tõsi on see, et ainult see rahatrükk ja see raha, mis täna on ringlemas finantsturgudel ja neid järjest uutele kõrgustele tõstmas, on seda ainult süvendanud. Võrreldes kogu muu arenenud maailmaga, kuhu me täna selgelt kuulume, ei ole see olukord veel sugugi nii halb. Kui mõelda oma laste peale, siis neil tuleb õppida IT-d ja tulevikualasid, kust on võimalik seda suuremat raha teenida.
Lastest rääkides, kas nende tulevik on selline nagu Nõukogude ajal kasvanutel, et kuna raha esimese kodu ostuks ei ole, siis elavad oma vanemate juures, sest ka üürikorterit ei saa omale lubada?
See on selline huvitav küsimus, mida me alles hakkame omale Eestis teadvustama – kinnisvara kättesaadavus. Kui ma jälgin diskussioone mujal Euroopas, siis see on üks põhiteemasid. Näiteks ka Saksa Bundestagi viimastel valimistel oli see üks suuri teemasid ja uus koalitsioon ju ühe olulise punktina, mida nad tahtsid koalitsioonilepingus esimesena rõhutada, on, et igal aastal ehitavad nad 400 000 taskukohast kodu.
Me ise oleme sisenenud üüriärisse, mille tootlus ärikinnisvaraga on madalam, aga leib on pikk. Me vaatame siit mitte kolm-neli aastat ette, vaid kümme aastat ette. Me näeme, et siin on suund, mis kindlasti peab arenema hakkama. Küsimus taskukohasusest ainult kasvab. Teine vastukaal sellele on, et palju see noorem põlvkond üldse tahab midagi omada. Meil on jagamismajandus igas valdkonnas, aga ma arvan, et need on sellised ealised iseärasused – võib-olla vanuses 20-30 ei tahetagi omada, aga sealt edasi võib-olla juba tahetakse.
Ka uusi ärihooneid kerkib nagu seeni pärast vihma. Kas sellel turul ei hakka küllastust tekkima?
Sellel turul on palju varjatud probleeme, mida täna linnapildis ringi käies ei märka. Pigem need probleemid on eeskätt büroohoonetes, mida on kunagi hakatud ehitama spekulatiivselt – on löödud kopp maasse, enne kui on teatud, kes need üürnikud on. Enne koroonat oli see tavapraktika – üürnikud leiti ehituse käigus, sest ega ükski ettevõte, enne kui seda maja ehitama hakatakse, ei ole kindel, kas see maja ikka tuleb, milline ta tuleb, seal on palju selliseid küsimärke. Ehitatakse teatud maani, siis tekib üürnikel kindlus, saavad võib-olla juba betoonsõrestiku vahel ringi käia, et sellised vaated jne.
Täna me peame ütlema, et uus nõudlus büroopindade osas on ääretult nõrk. Ettevõtted ei vähenda oma pindu, sest see ei ole Baltikumis eriti teema. Ettevõtted on Lääne-Euroopaga võrreldes ka sedavõrd väiksemad, et üüripindade vähendamine – kas ma annan siit ühe kohvinurga ära, palju ma siis ettevõttele võidan – ei ole teema, aga kindlasti nad ka ei laiene. Ei laiene need, kes ei pea laienema.
Muidugi, siin on üks suur erand, ja see suur erand on Vilnius. See, mis Vilniuse bürooturul toimub täna, sellest me võime Tallinnas ja Riias ainult unistada. Sealne nõudlus on pika poliitika vili, kui kunagi hakati Leetu meelitama neid tagatoaoperatsioone, millesse küll alul suhtuti, et oh, see on sellise madala lisandväärtusega äri ja seda ei ole mõtet teha, aga see rahva hariduslik moment, mis sealt on tekkinud, on selgelt toonud Vilniuses kaasa oma Skype'i efekti, kust on kasvanud välja palju uusi ettevõtteid, ja ma pean tunnistama täna kurbusega, eestlasena, et viimase kümnendi jooksul Baltikumi number üks büroopindade turg on Leedus, on selgelt Vilnius. Kui kuni finantskriisini oli Tallinn selgelt selline suunanäitaja, siis see on viimase kümne aasta jooksul selgelt muutunud. Ei ole seda ka Riia, on Vilnius.
On meil juba tekkinud uusi büroohooneid, kus korruste kaupa ulub tuul?
Ma ei tea, et oleks. Küllap on. Aga need probleemid ei ole täna veel nii suured. Aga mõelda, et sellist probleemi ei eksisteeri, et ärikinnisvara koroona ei ole mõjutanud, oleks selgelt väga vale.
Kodukontorid on järjest maad võtnud?
Jah, aga see ei tähenda, et ollakse loobutud isiklikust töölauast. Seal on küll tehtud hot-deskingut (lauajagamine – toim), kus näiteks ühes meeskonnas on viis-kuus töötajat, aga on neli lauda. Kaks inimest on alati kodus, see lepitakse nädala alguses kokku. Ning selline vabadus ja paindlikkus töötajatele meeldib. Ma arvan, et see on tulnud, et jääda.
Aga et antaks sadade ruutmeetrite kaupa pinda tagasi – ei. Pole meie saanud ühtki avaldust üheltki üürnikult Baltikumis – ma arvan, et meil on umbes paarkümmend büroohoonet, Tallinn, Riia, Vilnius, ka Kaunas –, kus oleks öeldud, et me kõik jätame kontoritöö maha ja teeme kodust edasi. Sellist asja ei ole juhtunud.
Tänane energiakriis on päevakorda toonud kõrvalkulude osakaalu. Ma pean ütlema, et enne seda kriisi olid sõnades kõik väga rohelise mõtlemisega, tegudes väga vähesed. See, mis praegu on toimumas on, toob kindlasti selle küsimuse, et mis mu kõrvalkulud on, kuidas ma neid juhtida saan, mida teeb hoone omanik. Need küsimused on täna kindlasti palju teravamad kui isegi üüri tasumise küsimused.
Mis nendest vanadest kontorihoonetest saab, kust välja kolitakse? Lammutatakse maha?
Ma arvan küll jah. Või ehitatakse ümber. Näiteks meile kuulus kunagi Laki tänaval Eesti Energia kunagine peahoone, seal on täna tehtud minikorterid. Ma ei usu, et Tallinna turule hakkab tekkima büroohooneid, millele poleks enam ühtki rakendust, aga kindlasti see nõuab palju lisakapitali tänastelt omanikelt, et seda töös hoida.
Milline investeering oleks praegu tulus ja riskivaba?
No kõige riskivabam viis raha kaotada on osta Saksa riigivõlakirju, seda võiks kindlasti soovitada (naerab). Kuna Eften Capital on finantsinspektsiooni järelevalve all tegutsev asutus, siis ma pean ütlema, et sellist asja ei eksisteeri.
Millesse Eften investeeriks praegu, lisaks üürimajadele?
Me just eelmisel nädalal tegime Vilniuse bürooturul ühe suure investeeringu, ostsime hoone, kus me lihtsalt näeme, et me ostame ta alla uusrajamismaksumuse. See on see, mida me praegu otsime. Me ei arva, et maailm ära lõppeb, me vaatame aktiivselt ringi, aga pigem meie põhikriteerium on täna mitte see, palju ma saan rahavoo tootlust, vaid pigem kui palju ma maksan ühe ruutmeetri kohta ja kuidas see suhestub taasrajamismaksumusse.
Samal ajal, kui muu majandus buumib, turismisektor kiratseb. Iseäranis raskes seisus on Tallinna hotellid, sest konverentsiturism kui selline on sisuliselt välja surnud. Kui kaua suudavad hotellid seda veel alla neelata, enne kui tuleb sulgemislaine?
Eks neid ole suletud ka juba omajagu. Oleme meiegi sulgenud Radissoni, et see järgmisel kevadel taasavada uues kuues. Ma arvan, et see on see koht, kus ettevõtjatele väga palju ei pea kaasa tundma. Tuleb kohaneda. Tõsi, kriis on olnud seekord äärmiselt ebaõiglane. Ta on võtnud ühe sektori, kõik, mis puudutab seda HoReCat – hotelle, restorane, kohvikuid –, nii teravalt ette, et löönud selle sektori sisuliselt täiesti uttu, samal ajal kui teised peavad tarbimispidu. See on olnud sektorite vahel äärmiselt ebaõiglane. Aga eks need hotellid on vastu pidanud, peavad ka edasi.
Kui me vaatame oma Palace'i hotelli pealt, ei ole see pilt sugugi nii halb, aga muidugi me anname aru, et Palace'i asukoht ja hotelli kvaliteet ka, toob meile selgelt proportsionaalselt rohkem kliente kui mõnele teisele majale, kui me ka hinda langetame. Aga küll kõik hakkama saavad. Aga seda on natuke kurb vaadata, kui ebaõiglaselt see kriis on ettevõtjate vahel jaotunud.
Nädalapäevad tagasi tuli teade selle kohta, et T1 on pärast mitmeid ponnistusi viimaks leidnud uue omaniku. 55 miljoni euroga õnnestus kolmas oksjon ja selle hoone ostis ära võlausaldajaid esindav Lintgen. Kas T1-st saab elulooma ja mida selleks tegema peaks?
Turunduslikult mul on isegi kade meel, sest tegemist on Tallinna kõige tuntuma kaubanduskeskusega. Kas just sellist tuntust jälle on vaja, on teine küsimus. Mul on väga hea meel, et see omanik leiti. Eelkõige on mul heameel nende üürnike pärast, kes seal täna ikkagi tegutsevad. Öelda, et T1 on nüüd täiesti kõlbmatu projekt, on ilmselgelt vale. Jah, seal on tehtud planeerimises päris palju vigu. Kui sa tahad autoga majja saada, siis sa pead ümber maja sõitma, et parklasse pääseda; kui sa tahad jala tulla Ülemiste poolt, siis sa pead jälle ümber maja minema, et sinna sisse pääseda.
Samas, ma ei ütleks, et see on lõpuni vale projekt. Esimene korrus toidupoe ümber alati toimib, praktiliselt igal pool. Seda ka vaatamata juhtkonna tegevusele. T1-s, mis meile mõjus väga inspireerivalt, oli kogu see Skypark. Ma usun, et kõik Tallinna lapsevanemad teavad seda Skyparki, on oma lapsi sinna mõnele sünnipäevale viinud või sünnipäeva pidanud. Meile mõjus see isegi nii inspireerivalt, et me Riias, Domina kaubanduskeskuses võtsime parkimismaja kolmanda korruse maha, ehitasime Skypargi sinna koos Apollo grupiga. Kahjuks sai see valmis täpselt samal päeval, kui Lätis hakkasid uued piirangud kehtima, aga küll me ta kevadel avame.
Aga eks ma hinges soovin uuele juhile palju jõudu. Ma usun, et 1. ja 4. korrus on lahendatav. 2.–3. korrus on keerulised, aga mitte ka lahendamatud. Kui ma oleks T1 juht, siis ma püstitaks omale veel ühe eesmärgi: viia see keskus ka sellele tasemele, et lõpuks ka Ülemiste keskuse juht on sunnitud ka mõne hea lause selle kohta ütlema. Seda me ei ole veel siiamaani kuulnud, aga see oleks selline tööalane Himaalaja, mille otsa ronida.
Kaubandusturg on siiski küllastunud. Millised kaubanduskeskused jäävad ellu või kuidas peaksid kaubanduskeskused muutuma, et nad selles konkurentsis ellu jääksid?
Ma arvan, et Tallinn ühtegi suuremahulist kaubanduskeskust täna juurde küll ei vaja. Ei ole näha, et sellest oleks puudus. Aga kogukonnakeskustena – meil on Mustamäel nii Mustika keskus kui Magistral, mõlemad toimivad väga hästi. Eks me seal järjest asendame klassikalises mõttes kaubandust mingite teenustega, on see siis mingi esmatasandimeditsiin, spordiklubi või kasvõi mängutoad. Kaubanduskeskused transformeeruvad vabaajakeskusteks. Aga kui ta asub kuskil asumi keskel, kus tal on juba linnaehituslik selge eelis olemas, siis et ta lõpuni ära sureks, sest kõik tellivad kõiki asju interneti teel, siis seda trendi me ei näe. Aga et teenuste osakaal kasvab, on päris selge.
Teine asi, mis kaubanduses kindlasti kasvab tänu valglinnastumisele, on lähikauplused, mida annab igale poole veel juurde ehitada, ja ma arvan, et see turg ei saa kunagi otsa, sest linn alati areneb. Kaubanduses suuremahulisi investeeringuid on teha on keeruline, linnaülestel keskustel on raske, sest Tallinn on sedavõrd väike, et linna ühest otsast teise sõitmine ei ole teab mis keeruline.
Tegelikult Ülemiste keskuse ees tuleb müts maha võtta, tegemist on selgelt Tallinna kõige parema ja tugevama kaubanduskeskusega, mis haarab mitte ainult Rae vallast, vaid ka Nõmmelt ja Viimsist tänu Tallinna kompaktsusele.
Kas kaubandusele tulevad tänavu taas rekordjõulud?
Hea küsimus. Ma tahaks uskuda, et see nii on, aga ma kardan, et selle aasta populaarseim kink on vanaema eest tasutud kommunaalarve. See tegelikult on kurb. Võib-olla me näeme seda situatsiooni hetkel liiga mustades värvides, aga ei ole ka välistatud, et me siin järgmise aasta esimeses kvartalis näeme jaekaubanduse mahtude tagasikäiku hoolimata kõrgest inflatsioonist. Sundkulud, mida täna inimeste taskutest välja võetakse energiahindade jms kallinemise tõttu, on lihtsalt niivõrd ulatuslikud. Aga eestlane on osanud jõule pidada ka väga kasinal ajal, nii et ega jõulud pidamata jää. Aga et selline suur tarbimispidu oleks, siis kindlasti see energiahindade ümber toimuv seda oluliselt pärsib.
Samas, kas on vaja igal aastal osta uusi jõulukaunistusi ja põhjapõtradega pidžaamat?
Tõsi. Ega pausipidamine tarbimises ole halb – Emake Maa on kindlasti tänulik meile selle eest.
Energiahindade teema on täna kõige keerulisem ja raskem valdkond. Ka näiteks kinnisvaras, kui me mõtleme, et üürilepingud on tavaliselt indekseeritud tarbijahinnaindeksiga. Me oleme siin just arutanud, kas tõesti oleks täna südant minna mõne üürniku juurde ja öelda, et näed, inflatsioon on peaaegu üheksa protsenti täna, me tõstame üüri üheksa protsenti ja anname teise käega veel neli korda kõrgema energiaarve, siis seda saab teha kinnisvaraomanik, kellel ei ole kas üldse südant või kes tahab üürnikust vabaneda. Sellist poliitikat täna kindlasti rakendada ei saa.
See on kõige teravam probleem, kus me kiirelt midagi ei saa teha. Riik saab muidugi tulla toetustega appi, see on maailmavaate küsimus, palju seda tegema peab ja kellele tegema peab. Aga ei saa keskused kiiresti reageerida ega ka ärimajad, veel vähem siis energiapakkujad. Ega siin mobiilseid tuumajaamu ei ole, mida Eestisse tuua ja homme kohe võrku lülitada.
Kindlasti see energiahindade kriis muudab päris palju ja pikaajaliselt. Ja ma arvan, et ainult positiivses suunas. Mõeldakse rohkem energiatarbimise vähendamisele isiklikus plaanis, pannakse päiksepaneelid, tehakse selliseid mõistlikke otsuseid, mida siiamaani on võib-olla edasi lükatud. Aga see toob ka väga palju peavalu ja raskusi eriti ettevõtetele. Kogu diskussioon on ju Eestis ainult eraisikute baasil, ja ühelgi juriidilisel isikul riigikogu valimistel häält ei ole, seepärast keegi nendele täna ka kaasa ei tunne. Aga mure ettevõtjate hulgas on palju suurem isegi hetkel ja meediapildis selgelt alaesindatud. Ettevõtja ongi selline – ta ei käi lehes halamas, ta otsib lahendusi.
Kas ja keda peaks toetama? Nädal tagasi pani Estonian Cell korraks oma tootmise seisma, mis oli selline märgiline äratuskell.
See oli märgiline. See oli ausalt öeldes ka oodatud äratuskell, sest kui ma seda meediapilti jälgisin, siis kõik rääkisid eratarbimisest, arusaadav, aga tähelepanu ettevõtjatelt oli täiesti möödas. Minu hinnangul tuleks siiski tulla appi, arvestades seda energiašokki.
Vabaturumajandus ikkagi võidutseb. Pigem me maksame täna väga kõrget hinda vahepealse tegematuse eest. Kui, nagu me enne rääkisime, Euroopa Liidus tuleb enne poliitika, siis majandus, siis Eestis tuuliku näitel riigikaitse trumpas igal hetkel üle vajaduse või võimaluse ehitada tuulikuid. Oli mingi radarite küsimus – arusaadav. Eesti puhul on riigikaitse ajaloolistel põhjustel täiesti mõistetav ja tuleb järjekorras esimesena, aga ma saan aru, et nüüd ikkagi lahendus leiti. Kõrvaltvaatajana tahaks muidugi küsida, miks seda kohe ei leitud või miks selle üle nii kaua jageleti.
See on olnud tõsine äratuskell, aga sellised šokid majanduses minule mõjuvad alati kirgastavalt – lükkavad vee korra segaseks, tekitavad palju probleeme, aga loovad lõpuks mingit uut selgust. Majanduskeskkond seeläbi lõpuks paraneb.
Millega valitsus peaks ettevõtjatele appi tulema, kui üldse?
Otsest kiiret retsepti ei ole, aga suurimatele energiatarbijatele, kellel ikkagi energiakulu kulude struktuurist on oluline osa. Kui me räägime, et Eesti on nii IT-riik, kus me kõike kõikide ettevõtete kohta teame, siis see analüütika on ju riigil tegelikult olemas, neid meetmeid saaks sihtida. Jah, ma saan aru, et on alati küsimus, kuhu sa selle joone tõmbad, aga tõmmatagu see joon siis! Järgmisel kevadel on jälle uus olukord, kütteperiood läbi, loodetavasti tuleb Põhjalast ka palju hüdroenergiat, mis jälle hinnad alla viib, siis saab jälle sisse-välja hingata. Aga jätta tänane šokk ainult tarbijate kaela ja öelda, et ainult pool võrgutasust ongi see lahendus, on täna nii ettevõtjate kui ka eraisikute vastu ebaõiglane.
Kuidas Kaja Kallase juhitud valitsus selle kriisiga hakkama on saanud?
Vaikimine ja lahenduste edasilükkamine ei ole vastus. Mulle tundub kõrvalt vaadates, et kui me sunnime kõiki mediaanpalgast allapoole teenijaid riigile avaldust kirjutama, on see selline administratiivne repressiivmeetod ja minu hinnangul on see inimväärikust alandav olukorras, mille tekkimises ei ole tegelikult ükski tarbija ise süüdi. Loodetavasti on paremaid lahendusi.
Täispikk intervjuu on video kujul järelvaadatav.

Toimetaja: Merilin Pärli