Regionaalne ebavõrdsus toob endaga kaasa vaid suurema ebavõrdsuse, kuna üha enam tasuvaid töökohti, ettevõtteid ja rahvast koondub Tallinna ja Tartu "kuldsesse ringidesse." Seejuures tuleb küsida, kuidas need kuldsed ringid mõjuvad inimestele väljaspool suurlinnu?

Mida see tähendab nende töövõimalustele ja kuidas vältida seda, et inimesed peaksid kodukoha hülgama paremate töövõimaluste jaoks? Kuidas on tagatud õpivõimalused inimestele väljaspool metropole ja mida teha selleks, et kõik elanikud saaksid tipptasemel haridust ja kultuuri nautida?

Seda kõike käsitledes tuleb võtta arvesse sedagi, kuidas rohepöördega tagada tööliste õiguste ja töövõimaluste kaitse. Selles käsitluses pöörame pilgud neoliberaalse veduri suunas, mis on hüljanud tööliste kaitsmise ning seisab ainult tugevate ja jõukate eest.

Töökohad

Meie riigis elab 1,3 miljonit inimest umbes 45 000 ruutkilomeetril, neist peaaegu pooled on koondunud üsna väikestele maa-aladele, mida vahel nimetatakse Tallinna ja Tartu "kuldseteks ringideks". Need on piirkonnad, kuhu on neoliberaalse riigijuhtimise tõttu koondunud lõviosa ettevõtetest ja nendega kaasas käivatest hästitasustatud töökohtadest.

Inimestele, kes on pärit kaugematest piirkondadest, tähendab see sageli seda, et parema palga nimel tuleb oma kodukoht maha jätta või võtta ette igal tööpäeval pikk rännak tööle ja pärast koju tagasi. Ometi leiame, et peame riigina toetama süsteemi, kus pole mahajääjaid, vaid inimesed saavad teha hea palgaga tööd oma kodukohta hülgamata. Saame seda vahet oluliselt vähendada tööstuste viimisega suurlinnadest kaugemal olevatesse piirkondadesse, kus inimesed elavad.

Seejuures peame meeles pidama ka seda kurba tõsiasja, et meie majandussüsteemis peame pakkuma töötajatele kohapeal konkureerivaid töövõimalusi, et tagada neile vääriline töötasu ja konkureerivaid töövõimalusi kodukohas.

See probleem on kahtlemata akuutne muuhulgas ka Ida-Eesti põlevkivisektori tööliste puhul, kelle töökohad rohepöörde käigus paratamatult kaovad. Siin on sotsiaaldemokraatliku maailmavaate jagajate moraalne kohustus tagada, et rohepöördest mõjutatud töölised üleüldiselt saaksid endale ameti elualal, mis aitab neil ka edaspidi leiba lauale panna.

Meie ülesanne selle kõige juures peab olema, et rohepööre saaks edukalt tehtud ja et need inimesed, kes selle tõttu uue eluala peavad leidma, saaksid edaspidi head ja konkurentsivõimelist palka oma kodukohas.

Neoliberaalse maailmavaate toetajad on täielikult hülgamas meie töölisi ja kõige haavatavamaid gruppe ning nende õigusi ja ka nende võimalusi saada kodukohas konkureeriva palgaga töökohti. Me ei tohi sundida neid eemale oma kodudest, vaid koos konkurentsivõimeliste uute töökohtadega pakkuma ka võimalusi ümberõppeks ja vajadusel toetama neid töötutoetusega.

Haridus ja kultuur

Ajal, kui meie keskmise õpetaja vanus on üle 50 aasta, peame soodustama veelgi noorte õpetajate asumist väikelinnade ja maapiirkondade koolidesse. Nendes piirkondades on õpetajate puudus veelgi põletavam probleem kui mujal ning väärikalt pensionipõlve väljateeninud pedagoogid peavad töötama edasi kõrges eas.

Mida see ütleb meie õpetajate väärtustamise ja nende võimaluste kohta? Me ei saa kuidagi väita, et elame edukas ja hoolivas riigis, mis väärtustab haridust, kui alatasustatud õpetajad peavad kõrge eani töötama. Meil on küll programmid nagu "Noored Kooli", aga ainuüksi see ei lahenda meie probleemi. Probleemi saab lahendada ainult õpetajatöö vääriline tasustamine.

Maapiirkondades kaasneb sellega sageli veel teinegi probleem, mis puudutab nii õpetajaid kui ka kõiki teisi inimesi. Nimelt soovime me kõik oma vabal ajal nautida kultuuri ja kunsti, kuid neoliberaalse riigijuhtimise läbi on toimunud kultuurisektori krooniline alaareng väljaspool suuremaid linnu, mis jätab vähe motivatsiooni maakohta tööle asuda.

Kui Harjumaal osales kultuurielus 2020 aastal 78,2 protsenti elanikest, siis Ida-Virumaa puhul vaid 60,8 protsenti. Sarnast trendi näeme ka Valgamaal, kus see näitaja oli 65 protsenti (statistikaamet, 2021. KUT021). Pole vahet, kas tegemist on noorema või vanema inimesega.

Tõsi, rahvamajades tegeletakse endiselt kultuuri edendamisega ja nendele inimestele, kes seda teevad oleme äärmiselt tänulikud. Kahjuks pole see aga võrreldav nende võimalustega, mis on mõne suurema linna elanikul, kes võib tahtmise korral minna õhtul teatrisse, kinno või klubisse ööelu nautima lihtsa vaevaga. Need on asjad, mis ei ole kaugeltki nii kättesaadavad väljaspool metropole elavatele inimestele.

Riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös tuleks toetada laiemate kultuuritarbimise võimaluste loomist väiksemates keskustes lisarahaga. Olgu selleks siis teatrietendused ja kinoseansid rahvamajades, vabaõhukontserdid, turvalised võimalused pidutsemiseks noortele või hoopis midagi muud.

Muidugi mõistame, et maapiirkondades ei olegi võimalik igapäevaselt pakkuda linnadega samaväärseid kultuurielamusi. Seetõttu peame rajama ka üleriigilise töötava ühistranspordivõrgu, mis ühendaks suuremaid linnasid maapiirkondade keskustega ka õhtusel ajal. Selleks et igaüks, kes soovib sõita teatrisse, kinno või mõnda teisse asutusse saaks seda teha ning ei peaks oma isikliku sõiduautoga maanteel tossutama või keskkonna säästmise nimel oma kodukohta jäädavalt hülgama.

Selline oleks riik, mis võimaldab kõigile võrdsed võimalused parima kvaliteediga hariduseks, elavaks kultuurieluks ning valikuterohkeks tööturuks. Seda kõike ka nii, et kodukohast ei pea ära kolima ning see ongi see lahendus, mille poole peame riigi ja ühiskonnana püüdlema.

Regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks on väga oluline ka IKT-sektori ja selleks vajaliku taristu arengusse panustamine, näiteks et me saaksime kasutada laiaribalist internetiühendust kõikjal Eestimaal.

Hea internetiühendus võimaldab mugava kaugtöövõimaluse inimesele, kes saab teha oma tööd kodust, et ta ei peaks iga päev võtma ette pikka rännakut oma töökohale suuremas linnas ja õhtul tagasi koju. Nii väldime ebavajalikku saastet keskkonnale ilma, et inimene peaks ennast sisse seadma kuskile "kuldsesse ringi" ja tagame ka head võimalused töötamiseks kasvõi teisest Eesti otsast, kus iganes ta parasjagu elab.

Niisiis, kuhu on toonud meie neoliberaalse maailmavaate lipu all seilanud laevuke? Oleme olukorras, kus töölised, kes soovivad ausat palka peavad seisma rohepöördega silmitsi samal ajal, kui riik käed rüpes kõrval seisab ega plaanigi suuremaid töötukassa teenuseid ja hüvesid neile pakkuda. Igal sinikrael, kelle töökoht kaotatakse on õigus hüvitistele ja vajadusel ümberõppele, et ta ei peaks olukorrast kaugel oleva eliidi poolikute otsuste all vaevlema.

Õpetajatel peab olema väärikas palk oma töö eest, et meie noored oleksid parima haridusega ja seda mitte ainult Tallinnas või Tartus, vaid igas Eesti vallas ja linnas. Selleks peame panustama ka kultuuritööstusesse väljaspool suurlinnu ja rajama hea ühistranspordi võrgu, et need, kelle kodukohas pole teatrit, saaksid seda minna soovi korral nautima ilma kodu maha jätmata.