Eesti on väike, kuid unitaarne riik, mistõttu võimu ja otsustustasandite detsentraliseerimine on suhteliselt kergelt ellu viidav, loomulikult kui me seda soovime.

Omavalitsuste roll

Peame suurendama omavalitsuste rolli ning viima nende funktsioonid vastavusse rahastamisega. Aga see ei teki iseenesest, peame endale teadvustama, et kahaneva tööjõu juures, elanike ja kapitali koondumisel põhja suunas ning mõningatesse tõmbekeskustesse, üleüldiste majandusstruktuuride muutuste tingimustes, näiteks rohepöörde entusiastlikul tegemisel, muutuvad paratamatult ka omavalitsuste funktsioonid.

Veelgi enam, omavalitsused on muutuvates tingimustes üks peamiseid osiseid riigireformis. Kuidas küll võiks igatseda poliitilise jõu järgi, mis suudaks evitada kas või osa Riigireformi Sihtasutuse poolt välja pakutud ideedest, mille küllaltki terviklik programm algas muide sõnadega: "Eesti on hästi juhitud ergas riik, mis teenib oma rahvast".

Muidugi, erksusest reageerimisel on meie riigis asi kaugel, kui mainida üksnes tervishoiukriisi ja energiahindade hüppelist kasvu, aga lootus jääb, et regionaalsete reformide läbiviimisel jätkub nii tarmukust kui ka poliitilist taipu.

Viimatised kohalike omavalitsuste valimised näitasid, et rahvas valib pigem inimesi mitte nende erakondliku kuuluvuse, vaid selle järgi, mida nad on suutnud rahva heaks teha, siiski, kui olla täpsem, siis selle järgi, mida nad on rahvale suutnud rääkida selle kohta, mida nad nagu oleksid teinud ja mida nad kavatsevad edaspidi teha.

Siinjuures on märkimisväärne, et väga kardinaalselt uued ideed ja nende teostamisviisid ei leia mitte kuidagi soodsat pinnast, eriti riigi lõunapoolsetes osades. Arusaadavalt on meil lõuna ja põhja vahel väikesed mõtlemisviisist tulenevad erinevused, kuid selline lineaarne, aeglaselt kulgev areng jääb igatpidi jalgu maailmas toimuvatele kiiretele muutustele.

Riigireformi läbiviimiseks ei piisa üksnes suuremate volituste andmisest omavalitsustele, tähtsaim on riigi kui terviku majanduslik areng, mis turumajanduse tingimustes tähendab eelkõige majanduskasvu. Viimast saame tekitada tootlikkuse, tööviljakuse või elanike arvu suurenemise kaudu.

Teadaolevalt meie tööealiste inimeste arv väheneb, aga mis veelgi olulisem selle kirjutise kontekstis: väheneb elanike arv nn maal ja väikelinnades. Praeguse massiivse rahatrüki tingimustes peame hoogsalt investeerima uutesse tehnoloogiatesse, teadusesse, haridusse, teedevõrku ja kiiresse internetti. Just need on peamised instrumendid meie riigi regionaalseks arenguks.

Kuidas edasi?

Kohalikud valimised on möödas, kuidas edasi? Alustan ideaali kirjeldamisega, lõpetades kuidas sinna jõuda.

Oleme korduvalt deklareerinud, et omavalitsus on meie kõigi jaoks, et kohalikud elanikud kujundavad valla poliitika ja selle teostamisviisid. Juhtimine peab olema efektiivne, eesmärgipärane, arusaadav ja läbipaistev. Valitsemine peab olema kõiki sotsiaalseid ja vanuselisi gruppe arvestav, arvestama ideaalis vähemalt 80 protsendi elanike soove.

Strateegilised vaated omavalitsuses on elamisväärse ja kvaliteetse elukeskkonna loomine eelkõige muutuvate majandusstruktuuride tingimustes, taotlus suuremate õiguste andmiseks omavalitsustele, mis tähendab eelkõige keskvalitsuse ja omavalitsuste eelarvete muutmist, maksusüsteemi kohendamist, et üldiselt öeldes jääks üha rohkem vallas teenitud rahast valda.

Oluline on ettevõtluseks parema keskkonna loomine, mis eeldab koolide, lasteaedade, vaba aja veetmise kohtade arendamist, aga ka teede ja interneti olukorra parendamist, ikka selleks, et luua juurde uusi töökohti. Ja viimasena, kuid mitte kõige vähemtähtsamana: tähtis on valla elanike elatustaseme tõstmine, mis ei tähenda üksnes keskmise palga kasvu, vaid ka vallavalitsuse osutatavate teenuste kvaliteedi tõstmist ja kättesaadavuse parendamist.

Nende tulevikuvaadete realiseerimiseks on kaks vahendit: raha ehk antud juhul omavalitsuse eelarve, mis sisaldab tulusid ja kulusid ning investeeringuid, ning omavalitsuse töötajad.

Kuidas neid kirjeldatud eesmärke täita? Peamine on omavalitsusüksuse viimine maakondlikule tasandile, lisades neli linna, Tartu, Narva, Pärnu ja Tallinna. Pealinn ise vajab ilmselt eristaatust ja linnaosade liigendamist. Nii väikses ja kompaktses riigis kui Eestis on ilmne luksus omada 79 omavalitsust.

Üks argument on maakondliku identiteedi probleemistik, teine poliitilise tasandi kompetentsuse tõstmine. Ülal osundasin, et väga väikestes omavalitsustes valitakse volikogudesse mitte niivõrd pikemaajalise vaatega ja juhtimisoskusega inimesi, vaid pigem n-ö kohalike kogukondade tublisid ja tegusaid liikmeid.

Suurem omavalitsus on ka suurem majandusüksus, mis lubab paremini koordineerida turundust, parandada laenuvõimekust ning taotleda investeeringuid.

Juhul kui me suurendame omavalitsusi, tuleb nende eelarve osatähtsust riigieelarves suurendada. See tähendab nii või teisiti maksusüsteemi muutmist. Regionaalses mõistes peaks peaaegu kogu füüsilise isiku tulumaks laekuma kohalikku eelarvesse, et omavalitsused saaksid oma muutuvaid funktsioone paremini täita. Juhul kui üleriigiliselt vähendatakse tööjõumakse ning suurendatakse varamakse, peab osa nendest laekuma omavalitsuste eelarvetesse.

Suurendades omavalitsusüksusi, sh tõstes ametnike töötasusid, saame palgata neisse kompetentsemaid töötajaid ning investeerida ametnike koolitusse.

Demokraatia suurendamise üks võimalus on rahvahääletuste korraldamise võimalus omavalitsustes. Iga nelja aasta tagant toimuvad valimised tsementeerivad volikogud ning kommunikatsioon rahva ja volinike vahel võib kaduda olematusse.

Eelpool kirjeldatud võimalikud regionaalsed reformid peaksid tõstma omavalitsuste kompetentsust ning motivatsiooni, et efektiivsemalt ja paindlikumalt teenindada omavalitsuste elanikke.