Raadiojaama asutamise mõte tekkis 1924. aastal kahel heal sõbral - kooliõpetajast riigikogu liikmel Aleksander Tammel ja raamatupidajal Hans Oll-Reinsonil, kui nad vaimustusid kaubandus-tööstuskoja näitusel nähtud raadiovastuvõtjast ja kahe peale ühe kaasagi ostsid.

"Ükskord Pääsküla rongis sõites – mehed sõitsid koos hommikul tööle - jõudsid nad oma juttudega sinnamaale, et Eestisse oleks ikka vaja raadiojaam asutada. Et muidu jääb Eesti muust maailmast väga maha," rääkis Eesti Ringhäälingumuuseumi direktor Juhan Sihver.

"Igal pool oli juba raadio alal nii palju ära tehtud, aga meil nii vähe ja peatasime selle mõtte juures. Et meil omal kapitali ei ole ja riik on külm selle vastu - tolleaegsed riigimehed olid väga külmad - ja et me peame siis lihtalt asutama osaühisuse," meenutas Aleksander Tamm 1948. aastast pärineval salvestusel.

Esimese saate andis osaühisus Raadio-Ringhääling eetrisse kaks aastat hiljem 18. detsembril 1926 oma Tallinna stuudiost Pikk tänav 43.

"Eestis oli tollel ajal 2000 raadiovastuvõtjat, mille ümber inimesed said koguneda seda saadet kuulama," ütles Sihver. "Kui inimene ostis või valmistas ise raadiovastuvõtja, siis ta pidi ennast võtma postkontoris raadioomanikuna arvele. Talle väljastati ringhäälingu vastuvõtuaparaadi kasutamise luba ja omanik pidi siis maksma raadiomaksu."

Osaühingule Raadio Ringhääling sai saatuslikuks saadete kehv kuuldavus. Jaam lõpetas tegevuse 1934. aasta juunis, kuna 15 000 raadioomanikult kogutud raadiomaksuga ei suudetud ehitada uusi saatejaamu ega tagada raadiojaama arengut.  

Riigi ringhääling alustas Eestis tegevust 1934. aasta 1. juulil. Fred Olbrei juhitud ringhääling tõusis 1940. aastaks tehniliste uuenduste poolest Euroopa tugevamate hulka.