Eesti sportlaste elutöö kulminatsiooniks on need tund-paar, mil telekate ette on naelutatud kogu Eesti rahvas: miljon inimest üksmeelselt kaasa elamas inimvõime piire kompavale saavutusele.

Nende joovastavate hetkede nimel investeerime aastas spordi edendamiseks kümneid miljoneid eurosid. On aeg rääkida mündi teisest küljest ehk varjatud hinnast, mida sportlased maksavad meie saavutusnälja rahuldamiseks.

Sel suvel loobus mitmekordne olümpiavõitja Simon Biles viimasel hetkel võistlustel osalemisest, seades prioriteediks oma vaimse tervise eest hoolitsemise. Kuigi tema koduriigi toetajaskond oli võitmata jäänud kulla tõttu püha viha täis, näitas Bilesi enda meeskond üles täielikku solidaarsust ja mõistmist.

Olukord ilmestas, et spordimaailmal on üleilmselt vaja pidada üks tõsine debatt selle üle, kuhu paigutub sportlase enda heaolu ja inimeseks jäämine ühiskonna ootuste kaalukeelel.

Noortesport peaks eelkõige kasvatama inimest, nagu tõi välja spordipsühholoog Kristel Kiens saates UV Faktor. Saavutusi ülistav ja tasustav kultuur soosib aga sportlase ehitamist inimese arvelt. Noorsportlasest saab terviseetaloni asemel füüsiliselt ja hingeliselt põlenu, kes veel aastaid lapib haavu, mis tema enda ja ümbritsevate võiduhimust tekkinud.

Läbipõlemine, depressioon, söömishäired, enesevigastamine ja enesetapumõtted ei saa olla spordi loomulik osa. Kui see on reaalsus – ja mitme erialaliidu seisukohtadest järjest nii paistab –, siis seesugust sporti ei saa Eesti riik edasi toetada.

Lapsi ja noori tuleb kaitsta treenerite eest, kelle töömeetodid sihivad aasta treeneri ja lastekaitsejuhtumi piiri. Veel selgemalt tuleb aga tegevusest kõrvaldada treenerid, kes proovivad kasvandikest kujundada omale seksuaalpartnereid või kasutavad muul moel usaldust ja võimupositsiooni laste ahistamiseks, olgu see füüsiliselt või verbaalselt. Kahjuks on meediasse jõudnud seksuaalse ärakasutamise juhtumites treeneri kolleegid ja tööandjad julgelt viskunud tugevama poole kaitsele.

Näeme ka laialdast aktsepteerimist treeneri ja tema kasvandiku vaheliste romantiliste suhete osas. Mitmed treenerid on olnud avalikult spordiringkonna ees moraalselt taunitavate suhetega, mis õnneks peatselt on ka päriselt ebaseaduslikud. Seksuaalse enesemääratlemise eapiir tõstetakse 14 eluaastalt 16 peale, mille tulemusel näiteks 15-aastase ja 50-aastase seksuaalsuhe muutub ebaseaduslikuks.

Kultuuriministeerium ja Eesti Olümpiakomitee (EOK), mille kaudu Eesti sporti rahastatakse, peavad praeguse status quo valguses selgelt asuma tööle, et seda seadust ka spordiringkondades austataks ning alaealise seksuaalne ärakasutamine ei jääks "õpilase ja treeneri enda asjaks".

Treeneri ja treenitava vaheline suhe on lõpuks aga vanusest olenemata liialt keerukas, ebavõrdseid võimupositsioone hõlmav ja läbipaistmatu suhtevorm, et seda riiklikult rahastada – romantilise suhte algatamine peab eeldama treeneri ja õpilase suhte katkestamist.

Treenerite eetilised piirid on kitsamad kui seadustest tulenevad piirangud. Kindlad piirid on kaitseks nii treenerile kui ka õpilasele, vältimaks "sõna sõna vastu" olukordi. Head treenerid võivad samuti olla abitud olukorras, kus kerkivad tõendamata süüdistused ja nendega kaasnev automaatne avalik hukkamõist. Väärkohtlemise märkamiseks ja sellest teavitamiseks tuleb aga luua sõltumatud kanalid, mis ei saaks olla mõjutatud kitsaste kogukondade ringkaitsest.

Alaliitude-sisesed suhted on üldiselt tihedad, nagu need peaksidki olema, kuid oma pikaajalisest kolleegist ja sõbrast ei taha keegi uskuda koledaid tegusid. Nii võivad olulised ohumärgid jääda vajaliku tähelepanuta, sest väärkohtleja on seni tundunud olevat meeldiv inimene.

Nii EOK kui ka alaliidud peavad seadma sportlaste tervise ja turvalisuse kogu oma tegevuse aluseks, nad peavad tagama treeneritele eetilise standardi ning sportlastele igakülgse kaitse. Spordi siht ei saa olla säravalt läbipõlevad tipud – sport vastuolus tervisega –, vaid liikuv ja elujõuline Eesti rahvas. Kultuuri, millest jäävad järele ohvrid ja närbunud noored, ei tohi maksuraha eest ülal pidada.