Kultuuriministeerium on Eesti Lennundusmuuseumi toetanud umbes 25 000 euroga aastas. See on ligi kümnendik muuseumi eelarvest, mille põhiosa tuleb ettevõtjatelt.

Muuseumi asutaja Mati Meos selgitas ERR-ile, et sponsorid toetavad harilikult suviseid lennupäevi.

"Ja kui hästi läheb, ilus ilm on, mõlemal päeval rahvast liigub, siis saab natuke ka koguda investeeringu jaoks," ütles Meos.

Investeering tähendab tavaliselt lisa 24 lennukist ja neljast kopterist koosnevasse kollektsiooni.

Aastaid on Meos küsinud ministeeriumilt suuremat – 170 000-eurost – toetust, et palgata muuseumile kohane personal.

Praegu on muuseumil kaks suvist töötajat, kellele lisandub 75-aastase Meose enda töö. "Palgalised on ainult suvine hooldusmeister ja kassiir," märkis Meos.

Enne jõule teatas kultuuriministeerium Meosele, et tuleval aastal ei saa lennundusmuuseum üldse toetust.

Läinud aastal üle 70 miljoni eurost käivet näidanud lennukite hooldusteenuste pakkuja Magnetic MRO saatis seepeale ministeeriumile murekirja.

Ettevõtte tegevjuht Risto Mäeots selgitas, kui oluline on ettevõttele tööjõu pealekasv.

"Lennundusmuuseum on väga oluline alustala, kus hakkab juba noorte inimeste mõjutamine ja suunamine neid kätega tööd tegema, tootmist, disaini ja hooldust läbi viima," rääkis Mäeots ning märkis, et ka riik peaks sellest hoolima.

Kas lennundusmuuseum on muuseum?

Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna juhataja Mihkel Kaevatsi hinnangul tegeleb Mati Meos väga laheda asjaga, kuid avaliku raha jagamisel on oma reeglid. Kastre valda püstitatud angaarid pole rangelt võttes muuseum.

"Muuseum on selline asutus, mis kogub, säilitab, uurib ja vahendab ühte või teist valdkonda, mis võiks olla seotud kuidagi Eestiga," loetles Kaevats ning selgitas, et kui asutus neid tingimusi ei täida, ei saa seda ka muuseumina toetada. Ta täheldas, et teadust lennundusmuuseumis ei tehta ning probleeme on ka sealsete kogude haldamises.

"Sa ei saa päris igat moodi oma asju hoida," ütles Kaevats. "Juba 2020. aastal on muinsuskaitseamet teinud haldusjärelevalve, kus tuvastati mitmeid olulisi puudusi selle muuseumi kogu haldamises. Tehtud on ka ettekirjutused, mida ei ole täidetud."

Häda polegi selles, et lennumasinate eest ei hoolitseta. Kultuuriministeeriumile teeb muret dokumentatsioon, märgistamine, tegemata inventuur ja muu tehniline, kuid Kaevatsi sõnul siiski hädavajalik.

Mati Meos tunnistas, et probleeme kahtlemata on, kuid suuresti jääb asi ikkagi tööjõu taha. Ja teadureid ning dokumentidega tegelevat personali ei saa palgata ilma toetuseta.

"Ma tean peast, kus üks või teine asi on," ütles Meos. "Aga inventuuri teha vormi pärast, mul pole lihtsalt niisugust aega."

Ministeeriumi dokumendid ütlevad, et toetuse saamiseks peab muuseumi ainevaldkond olema rahvuskultuuri jaoks oluline. Kaevats märkis, et suurel osal Kastresse kogutud lennumasinatest pole Eestiga erilist sidet.

"Mitte ükski teine riik ei hakka Eesti ajalugu, Eestiga seotud kultuurilugu või tehnikalugu eksponeerima ja uurima," selgitas Kaevats.

Meos ütles, et suur osa Eesti lennundusajaloost hävis nõukogude võimu tulekuga. "Meie koostöö nii piirivalve lennusalgaga kui ka Eesti õhuväega kui ka Eesti lennundusettevõtetega on see, et võimaluse korral saaksime kõik asutusest mahavõetud lennukid ja helikopterid meie muuseumi. Rohkemat ei ole kuskilt midagi võtta," rääkis Meos ning selgitas, et näeb lennundusmuuseumi pigem ühe valdkonna muuseumina.

Juba aasta tagasi plaanis kultuuriministeerium muuseumi rahastust 10 000 euro võrra vähendada. Toonase kultuuriministri Tõnis Lukase otsusel maksti 25 000 eurot ikkagi välja, kuid ministeerium andis rahaga kaasa riigi ootused.

"Tarvis on, et ei kogutaks ainult tehnikat, vaid ka dokumente, fotosid, mälestusi ja muud materjali, mis annaks tervikliku pildi Eesti lennunduse ajaloost," teatas ministeerium.

"Nende taotluses on kirjeldatud, et ei suudeta isegi igapäevakulusid katta ja inimestele palku maksta, aga samal ajal ostetakse ülikalleid eksponaate," täheldas Mihkel Kaevats. "Ju selleski kohas on võimalik leida mingisugune tasakaal."

Meos ministeeriumi nägemusega ei nõustu. "Lennundusmuuseum ilma lennukite ja helikopteriteta ei ole lennundusmuuseum. Keegi ei tule meile siia postkaarte vaatama," sõnas Meos.

Mäeots: kui riiki ei huvita, võime ka mujale investeerida

Kaevats kordas, et tema hinnangul teeb Meos tänuväärset tööd, kuid raha tuleks tal selle jaoks mujalt otsida. Kaevatsi sõnul tasub vaadata ka lennundussektori ettevõtete poole.

"Lennundussektori puhul pole iseenesest mitte kõige viimasema ja kehvikuma ärisektoriga tegemist. Küllap selles sektoris ka leidub raha," pakkus Kaevats.

Hiina omanikele kuuluva Magnetic MRO tegevjuhi Risto Mäeotsa sõnul nende ettevõte juba toetab muuseumi. Kuid tema sõnul on oluline ka riigi panus.

"Ma arvan, meie edasised investeeringud Eestisse sõltuvad just sellest, kui palju riik tahab ja hoolib sellest tööstusharust. Vastasel korral pole meil mõtet siin edasi arendada kogu asja," sõnas Mäeots.

Mäeotsa sõnul kavandab ettevõte Tallinna Lennujaama territooriumil umbes 26 miljoni euro suurust investeeringut.

"Ega täna ongi laua peal, kas see tuleb Eestisse, Slovakiasse või Horvaatiasse. Väga põhimõtteline küsimus, et kas riigil on seda vaja ja kui ei ole, siis meil ettevõttena väga suurt vahet ei ole. Me võime seda teha ka teise riiki."