Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja Enel Pungas selgitas, et andmete avaldamine on oluline näiteks asutustele, millega lahkunul oli leping. "Kõik asutused vajavad seda infot, et inimene on surnud, ja seda peavad ju lähedased pärast inimese surma ühest kohast teise tassima," sõnas ta.

Ajaloolane ja nimeuurija Fred Puss ütles, et paljudes riikides on andmed surnute kohta juba aastakümneid avalikud. Pussi sõnul need tähtsad ka ajaloolastele ning nende otsimine erinevatest registritest on olnud keeruline – eriti puudutab see aastatel 1944 kuni 1957 surnud inimesi. 

Nimeuurija saab nendest andmetest näiteks teada, millal üks või teine perekonnanimi Eestis hääbus ehk millal lahkus viimane selle nime kandja. 

"Paraku juhtub seda pidevalt. 44 protsenti kõikidest Eesti perekonnanimedest on esindatud ainult ühe kandjaga ja kui see üks kandja lahkub siis nimi kaobki Eestist. Nendest nimedest suur osa ei ole Eesti päritolu nimed, aga nende hulgas on ka eesti nimesid," rääkis Puss.

Andmekaitse inspektsioon palus siseministeeriumil enne nimede avalikustamist hinnata, kas nende avalikustamine võib tekitada ebameeldivusi lahkunu omastele. 

"Eesti isikuandmete kaitse seaduses on isegi olemas selline säte, mis lubab teatud surnute isikuandmeid töödelda ilma nõusolekuta, aga kui neid andmeid hakatakse avandmetena laiemas ulatuses töötlema, siis tegelikult sellisel juhul peaks viima läbi täiendava mõjuanalüüsi," sõnas andmekaiste Inspektsiooni jurist Geili Keppi.

Pungas ütles, et mõjuanalüüsi tulemusena ei avalikustata lahkunu andmeid kohe, vaid seitse päeva pärast surma. Samuti on surmapõhjuste statistika detailsuse üle vaadanud statistikaamet ja tervise arengu instituut selleks, et kedagi ei saaks tuvastada surma põhjuse järgi.