Liigiti kogumine on eelduseks, et seda, mida me mõistame ressursi all – erinevad materjalid – on võimalik üksteisest eraldada. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt prügiga. Kes peaks vastutama ringmajanduse toimima hakkamise eest?

Omavalitsused ja ettevõtted

Jäätmete liigiti kogumisel mängib olulist rolli nende üleandmise mugavus ehk see, kui kaugel asub elanikule lähim õige konteiner. Uuringud näitavad, et segaolmejäätmete seas on nii-öelda valesid jäätmeid kõige rohkem just biojäätmete näol. Miks see nii on?

Keskkonnaameti 2020. aasta andmete põhjal kogub biojäätmeid liigiti korraldatud jäätmeveo raames Eesti 79 omavalitsusest veidi üle poole – 44. Ja 2020. aasta oktoobri seisuga ei koguta biojäätmeid korraldatud jäätmeveo raames Narvas, Viljandis, Sillamäel, Võrus, Sindis ja Paldiskis.

On ka omavalitsusi, kus ei toimu seni ühegi jäätmeliigi eraldi kogumist: 17 toimub ainult segaolmejäätmete kogumine ja vedu. See näitab, et väga paljudel inimestel ei ole võimalik isegi suurtes asulates ja linnades jäätmeid liigiti ära anda.

Sama kinnitab ka teine uuring. Aastatel 2019-2020 keskkonnaministeeriumi tellimisel korraldatud uuringu tulemusel selgus, et segaolmejäätmete liigiline koostis pole viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Uuringu kohaselt oli biojäätmete sisaldus segaolmejäätmetes keskmiselt 32 protsenti. See on ilmselge raiskamine.

Niisiis, meil puudub toimiv eeldus, mugav kogumissüsteem jäätmete liigiti kogumiseks. Aga isegi sellisel juhul, kui kõik eeldused on loodud – panustame piisavalt ja kogume jäätmed liigiti ning saame puhta ja kvaliteetse materjali –, tuleb teha ka järgmine samm ja suunata liigiti kogutud jäätmed materjalina ringlusse. Jäätmed tuleb muuta materjaliks ja seda materjali millekski kasutada.

Biojäätmete liigiti kogumine ja nende materjalina ringlusse suunamine läbi kompostimise või biogaasi tootmise on üks parimaid ringmajanduse näiteid. Samal ajal rikuvad biojäätmed teiste jäätmete hulgas ära kogu materjali.

Praegu on Eestis neli ettevõtet – Eesti Keskkonnateenused AS Tartus, Väätsa Prügila AS Kesk-Eestis, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS Jõelähtmes ja Tallinna Jäätmekeskus Tallinnas, mis toodavad liigiti kogutud biojäätmetest sertifitseeritud komposti.

Sertifitseeritud kompost tähendab, et komposti kvaliteet ja ohutus on kontrollitud ning tegu ei ole enam jäätmete, vaid tootega, mida võib kasutada nii haljastuses kui ka põllumajanduses.

Veelgi parem ringmajanduse näide on biojäätmetest biogaasi tootmine, kus valmistatakse jäätmetest lausa kahte toodet korraga: biogaasi ja kääritusjääki. Ka kääritusjäägi sertifitseerimise võimalus on Eestis loodud ja toote kasutamine põllumajanduses on igati mõistlik ja otstarbekas. 

Eestis tegutseb üks ettevõte, Vinni Biogaas OÜ, mis kasutab biojäätmeid biogaasi tootmiseks ja mille tootmise tulemusena tekkiv kääritusjääk on sertifitseeritud toode. Arvestades aastas tekkivaid biojäätmete koguseid Eestis, peaks ka biojäätmete käitlusvõimsusi kindlasti rohkem olema.

Kes vastutab?

Rahvakeeli "sortimismäärus" hakkas kehtima 2007. aasta alguses. Selle järgi on kohalikul omavalitsusel olemas kõik hoovad, et teha elanikule jäätmete liigiti üleandmine võimalikuks ja mugavaks.

Nagu on võimalik lugeda riigikontrolli äsja ilmunud ülevaatest "Olmejäätmete hulgas olevate biojäätmete ringlussevõtt", on omavalitsuste vähene motivatsioon tegeleda biojäätmete liigiti kogumisega seotud sellega, et ei tunnetata oma rolli riiklike eesmärkide (olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude) saavutamisel. Tõenäoliselt on ka muid põhjusi, aga tulemus on sama.

Õnneks on viimasel paaril aastal hakanud jäätmeteema muutuma "atraktiivseks" ka omavalitsustes ning on mõistetud, et ilma selle korraldamiseta enam kuidagi edasi ei saa.

Samal ajal on aga omavalitsused hakanud rääkima sellest, et jäätmekäitluses tuleks neile anda rohkem õigusi. Jah, õigusi võib ju anda, kuid kas see on ikka lahendus olukorras, kus juba praegu on omavalitsustel õigused olemas, aga neid ei ole kasutatud väga pika aja jooksul? Miks peaksime eeldama, et õiguste juurde andmisel hakatakse neid paremini kasutama?

Jäätmekorralduses ei ole aastaid arenguid toimunud just seetõttu, et valdkonnas valitseb ebakindlus, kes mille eest vastutab. Sogases vees võib ju olla hea ujuda, aga suures plaanis see meid sihile lähemale ei vii. Aga kui on õigused, siis peavad olema ka konkreetsed kohustused.

Eestis on päris palju häid näiteid selle kohta, kuidas erasektor on probleemide lahendamisel appi tulnud ja töö on käima läinud: ka jäätmesektoris võiks riik hoopis erasektorit rohkem usaldada. Näiteks Iiri Vabariigi valitsus usaldas sealset erasektorit liigiti kogumise korraldamisel ja pani ka vastutuse jäämete ringlussevõtmise sihtarvude täitmise eest just erasektorile. Iiri ettevõtjad reageerisid sellele tõelise pühendumisega, sest valitses suhtumine, et valitus on meid, erasektorit, usaldanud ja me peame pingutama, et selle väärilised olla.

Kõige olulisem: sordime eraldi biojäätmed

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit on teinud läbi aastate aktiivselt tööd ja pakkunud riigile välja mitmeid lahendusi, kuidas tänast jäätmekäitlussüsteemi paremaks muuta. Kaks aastat tagasi käisime välja mõtte, et üle Eesti võiks kehtida ühtne kogumissüsteem, et ükskõik millisesse Eesti otsa inimene satub, on tal üheselt teada ja selge, milliseid jäätmeid tuleb liigiti koguda.

Selle mõttekäigu kohaselt peaks korraldatud jäätmeveoga olema hõlmatud kindlasti bio- ja olmejäätmete kogumine, pakendijäätmete kogumine jääks pakendiorganisatsioonide pärusmaaks ja neil oleks võimalik otsustada, kas teha seda läbi kohtkogumise või avaliku konteinerpargi.

Kohtkogumise kasuks räägib kindlasti see, et inimesel tekib vastutus, milline on tema poolt liigiti kogutud jäätmete kvaliteet. Samas ei ole see tõenäoliselt mõistlik hajaasustusega piirkondades, kuhu sobiks paremini ühiselt kasutatavad avalikud konteinerid.

Avalike konteineritega on üldjuhul aga suur mure. Olen ise seisnud kahe jäätmehunniku juures ja püüdnud tuvastada, milline hunnik on pärit pakendijäätmete konteinerist ja milline olmejäätmete konteinerist. Suurt vahet ei olnud. Kahjuks on endiselt päris palju inimesi, kes kasutavad avalikke pakendikonteinereid remondi käigus ülejäänud WC-potist lahtisaamiseks või sokutavad sinna vana televiisori. Kõiki konteinereid ei ole võimalik valvata.

Tõsi on, et teatud pakendeid on keeruline, kui mitte võimatu, materjalina ringlusse võtta. Siia liigituvad nii komposiitpakendid (eri materjalidest kokku pandud) kui ka osa plastpakendeid. Küll on aga lihtne ringlusesse võtta pakendeid, mis on ühekomponendilised, näiteks alumiinium, paber, papp, kile jne.

Kelle tagaaias me neid jäätmeid siis käitleme?

Pakenditeemalise avaliku konflikti kese peitub tarbijate ootuses, et kõik pakendid peaks ringlusse võetama. Ma ei tea, kust tuleb eeldus, et iga pakendidisaini leiutis, milles on kokku pandud kõikvõimalikke eri materjale, mille loomisel pole mõeldud ringlussevõtmise võimalustele, peaks saama uueks tooteks, kuid ma mõistan tarbija ootusi. Me kõik tahaksime, et tootedisain oleks jõudnud nii kõrgele tasemele, et kogu tekkivat prügi oleks võimalik ümber töödelda. Kahjuks see nii ei ole.

Peame alustama algusest: jäätmekäitlejad on pakendite teekonnal eelviimane või viimane lüli. Otsustusvõimalus, millist pakendit kasutada, on tootjal ja tootedisainereil.

Ka ei peitu selle probleemi lahendus tootjate ja jäätmekäitlejate vastandamises. Lahendus peitub nagu ikka koostöös. Jäätmekäitlejad on igati valmis koostööks tootjatega, ka pakenditootjatega, et vaadata koos üle kasutatavate pakendite materjalid ja seda just selle pilguga, et lisaks kõikide muude nõuete täitmisele oleks võimalik hiljem pakendeid ka hõlpsasti ringlusesse suunata.

Jäätmekäitlejad ei ole võimelised igal hetkel, ükskõik milliseid materjale aga toodete ümber tekib, kõike ringlusse suunama. Ja isegi kui see on tehnoloogiliselt võimalik, siis majanduslikult ei pruugi see otstarbekas olla.

Kui me tahame elada oma senist elu ja tekitame igapäevaselt jäätmeid, siis peame olema valmis ka selleks, et jäätmed tuleb kuskil käidelda, suunata materjalina ringlusse, põletada või viimase võimalusena ladestada.

Oleme kuulnud küll ka sellest, et Euroopa prügi jõuab (ebaseaduslikult) Aasiasse, aga tegelikkus on ikkagi see, et oma jäätmed peame ise käitlema. Jäätmekäitlus tähendab üldjuhul tehaseid. Kus ja kelle "tagaaias" seda aga teha, kui inimestel on eeldus, et jäätmeid peab käitlema kuskil kaugel ja keegi teine?

Ka on küsimus jäätmetest valmistatud toodete kasutusvõimalustes. Me peame jõudma nii kaugele, et mõistame tsüklit: kui on olemas jäätmetest valmistatud uus materjal, sellest tehakse uusi tooteid, siis peame leidma ka neile turu. Jäätmetest valmistatud toodete kasutamisel saaksid eeskujuks olla riigiasutused ja kohalikud omavalitsused, tekitades läbi roheliste hangete taaskasutatavale materjalile turunõudluse.

Mul on hea meel, et oleme hakanud avalikult jäätmeteemadel rohkem rääkima. Probleemi tunnistamine viib kindlasti lähemale parematele lahendustele ning suuremale teadlikkusele. Kui seni on olnud avalikkuse suhtumine pigem selline, et "viige prügi mu silma alt ära", siis ma usun, et on mõistetud, et jäätmeteema vaiba alla pühkimine ei ole kandnud vilja.