November, Glasgow, maaliline Šotimaa linn. ÜRO kliimakongress COP26 on lõppemas. Kõik osapooled on võidurõõmsad, sest terendab ülemaailmne pakt, millega piiratakse radikaalselt fossiilsete kütuste, eriti aga söe kasutamist tulevikus kütusena.

Eriti rõõmsad on arvukad Vaikse ja Atlandi ookeani pisikesed saareriigid, sest nende saatus sõltub just sellest, kuidas lähitulevikus suudetakse kliimamuutusi suunata. Ja siis tõmbavad Hiina ning India pidurit. Ähvardades kogu kliimakokkulepet põhja lasta sunnivad nad sõnastust muutma nõnda, et söe tarbimise vähendamise kohustus muutub formaalseks.

Üldine ehmatus oli suur, eriti pettunud olid needsamad saareriigid. Samas, kas Hiina või India käik oligi nii ootamatu või oli tegemist täiesti ootuspärase sammuga?

Asi pole ainult selles, et India või Hiina soovib arendada oma majandust ja kui mitte arendada, siis hoida olemasolevat käigus. Nad vajavad selleks kivisöega köetavaid elektrijaamu. Probleem on tegelikult laiem ja lühidalt kokku võttes on tegemist väärtuste konfliktiga selle vahel, mida kunagi nimetati Esimeseks Maailmaks ja mida kunagi nimetatakse Kolmandaks Maailmaks (olid kasutusel ka termin "arengumaad"). Kusjuures ma isegi ei tea, mis terminid on tänapäeval kasutuses ja antud hetkel see pole isegi oluline.

Viimastel aastakümnetel on Esimeses Maailmas (või siis läänemaailmas) tõusnud keskkonnateadlikkus, mille üheks väljundiks on ka arusaam, et tarbimist tuleb piirata. Ei ole vist siinkohal tarvis ümber jutustada seostest tarbimise, ökoloogilise jalajälje, kliimasoojenemise ja fossiilsete kütuste vahel, seda on igaüks nii või teisiti kuulnud.

Kiiduväärne on see, et järjest enam inimesi võtab asja tõsiselt ja püüavad prügi sorteerida, osta vähem kalleid margirõivaid, kasutada loodussõbralikku transporti või lihtsalt hoida oma ümbrust puhtana.

Eesti pole maailma mastaabis esirinnas (näiteks puuduvad meil supermarketites konteinerid, kuhu saab jätta ebavajalikud pakendid vajalike ostude ümbert), ent ka mitte viimane. Nüüd on võetud Euroopas ja sellessamas kollektiivses läänes vastu otsus, et nii peavad asjad käima ja pannakse maha sihte, millal ja kuidas inimkonna kliimasõbralikkust veel tõsta. Sest see on meie ühise hüvangu jaoks.

Tegelikult elab maailmas kümneid kui mitte sadu miljoneid inimesi väga kliimasõbralikult ja minimaalse ökoloogilise jalajäljega. Nad toituvad väga lihtsalt, nende garderoob on minimaalne, nad ei raiska elektrit, tihti pole neil autosid ja nende majapidamises pole kõikvõimalikke imevidinaid, mille tootmine ja kasutamine on kõike muud kui keskkonnasõbralik.

Valdav osa nendest inimestest ei ela Esimeses Maailmas, vaid Aasias, Aafrikas või Lõuna-Ameerikas ning nende keskkonnasõbralikkus pole vabatahtlik, vaid sunnitud. Sest nad on vaesed.

Ajaloo erinevatel etappidel on nende juurde tulnud valged inimesed (kas relvaga või ilma, pole siinkohal isegi tähtis) ning, kantuna valgustusideedest, teinud neile selgeks, et euroopalik arusaam maailma asjadest on ülim ja parim.

Euroopaliku väärtusruumi juurde kuulub palju toredaid asju, ent ka teatud elustiil. Põrandalt ei sööda, vaid laua ääres istudes ja lauanõusid kasutades. Inimene peab ennast pesema, ka peab ta pesema oma riideid. Elamine tuleb puhtana hoida. Sellise elustiili juurde kuulub maja, laud, pesumasin, elekter, pügatud muru maja ees, puhtaid riideid täis riidekapp ja toitu täis külmkapp.

Valge inimese elustiili ülimuslikkust on kahele ja poolele kontinendile pähe taotud aastasadu ja kirsiks vahukooretordil on filmitööstus, mis liikuvas pildis demonstreerib, kuidas selline elustiil päriselt välja näeb. Kasvõi mõnes USA uuslinnas suvalises Hollywoodi filmis.

Vähe sellest, et "teistele" üritati selgeks teha, et elama peab "meie" moodi, hakkasidki "teised" seda uskuma. Ega muidu ei rühiks Euroopasse üks rändelaine teise järel. Inimesed tulevad selle elustiili järele, sest nad on veendunud, et see ongi hea ja õige viis elamiseks. Külluses, võimalustega lõpuks ometi tarbida ja ka edaspidi muretult tarbimist jätkata.

Kusjuures "õnnelik elu" ei ole eesmärgiks mitte ainult Euroopasse suundujatel. Etnoloogi elukutse üks suuri plusse on see, et on võimalus pikaajaliselt viibida erinevates sellesama tingliku Kolmanda Maailma riikides ja mõnevõrra aimu saada, mida nad elult soovivad.

Reeglina soovitakse ka ilma Euroopasse rändamata just samu hüvesid, materiaalseid väärtusi ja elustiili, mis on euroopalikkuse alus. Seesama maja, pesumasin, auto, lillepeenar maja ees ja uusi kalleid riideid. Sest kõige selle hea omamine tähendab olla tsiviliseeritud, mitte räpane mahajäänud metslane.

Nüüd aga on tekkinud lühis. Järsku hakatakse samadele inimestele selgeks tegema, et tsiviliseerituse etaloniks pole mitte mitmekordne eramu, blender, kohvimasin, auto ja uued margirõivad, vaid palkidest ökohütt, puust uhmrinui, pätikohvi, jalgratas ja second hand poest ostetud rõivastesse riietumine. Kusjuures valgustajateks on jälle valged inimesed, kes veel äsja ajasid vastupidist juttu.

Ajaloolased väidavad, et pärast Teist maailmasõda oli Lääne-Saksamaal kõigepealt söömislaine ja siis tarbimislaine. Pärast hirmsat sõda ja purustusi tahtsid inimesed ennast kõigepealt täis õgida ja siis täis kõhuga osta kõike, mida silm nägi ning hing ihaldas. Midagi sarnast on ka rohepöördega. Esimene Maailm on isu täis tarbinud ja otsustab nüüd, et see kõik polegi nii oluline.

Ma kahtlen aga sügavalt, kas inimesed väljaspool Esimest Maailma sellise pöördega aga nõus on. Praegu ei näe ma ka strateegiat, kuidas teha kitsikuses või suisa näljas elavatele inimestele selgeks, et tarbimine on saatanast. Üksikud MTÜ-d seda raudselt ei suuda.

Samal ajal pole aga näha ka jõukate riikide tarbimist taunivaid üleskutseid ja pole näha, et nad tarbimise piiramises vaesematele riikidele eeskuju annaksid. Ja sellepärast olen ma kogu selle rohepöörde õnnestumise suhtes enam kui skeptiline.