Üllar Huik: kelle asi on sinu kasutatud piimapakk?

Pakendijäätmed
Pakendijäätmed Autor/allikas: Adam Cohn/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Rohepöörde tähe all on taaskord meie kõigi prügi kastidest välja sorditud ja inimesed küsivad õigustatult, mida teha oma kasutatud piimapakiga ning kes selle taaskasutuse eest vastutab ja maksab, kirjutab Üllar Huik.

Reaalsus on muidugi see, et kasutatud piimapakist ei saa kunagi uut piimapakki. Seda lihtsalt ei luba toiduga kokku puutuva plasti regulatsioon ning toiduainetööstuse prioriteet on eelkõige toidu ohutuse, säilimise ning kvaliteedi tagamine.

Piimapaki või jogurtitopsi töötlemine uueks pakendiks ei tule seega kõne alla. Segadust pakendite ümber on palju ning kõige vähem aitab selguse loomisel inimeste hirmutamine uute maksudega.

Pakendiringluse nõrgim lüli

Eestis on pakendite ringluse kõige nõrgemaks lüliks igasuguste jäätmete, sealhulgas ka pakendijäätmete tööstusliku sortimise puudumine. Ühtegi jäätmematerjali pole võimalik ringlusse võtta ilma neid vastavas tehases sortimata ja Eestis selliseid tehaseid kahjuks pole.

Meil on küll mõned käsikonveierid, kuid nende tootlus on kaugelt ebapiisav ning sellisel liinil on keeruline eraldada üht plastpakendi liiki teisest, eriti kui need moodustavad ühe pakendi.

Isegi juhul, kui kogu müügipakend koosneks ainult monomaterjalidest ja jäätmete kogumine toimuks eranditult liigiti, ei suurendaks see plasti ringlussevõttu, sest kulukalt kogutud materjalile puudub väljund.

Esmalt, nagu öeldud, puuduvad tööstuslikud sortimis- ja ümbertöötlemise tehas(ed) ning teisalt pakub Iru koostootmisjaama jäätmepõletusplokk palju odavamat alternatiivi plastijäätmetest vabanemiseks. Ehkki see ei ole saatanast, sest jäätmete põletamist sooja ja elektri tootmise eesmärgil loetakse pakendiseaduse mõistes taaskasutuseks.

Tööstusliku sortimistaristu rajamine ei ole mõne kuu või aasta küsimus, Lääne-Euroopas on selleks kulunud aastakümneid ja nõudnud kümneid kui mitte sadu miljoneid eurosid investeeringuid. Alles pärast seda saame hakata arendama pakendite liigiti kogumist.

Praegu paistab aga, et rohepöörde tuhinas on suund jõuliselt suurendada pakendite kogumist, jättes sorteerimise ja ümbertöötlemise võimsuste arendamise isetekkelise juhuse hooleks. Jäätmete liigiti kogumine on seega ringlussevõttu toetav tegevus, kuid omaette eesmärgina pole sellel mingit otstarvet, sest kulukalt kogutud ja sorditud jäätmed jõuavad lõpuks ikkagi vältimatult Iru põletustehasesse.

Kulukad pakendikonteinerid

Jah, tootjad vastutavad kasutatud piimapakendi eest. Tootjad võtavad ringlusse selleks sobivaid materjale ning vähendavad niimoodi ladestusele või põletusele suunatavate jäätmete hulka. Pakendite ringlussevõtu eest vastutavad ja seda teevad tootjad ja maaletoojad kas üksi või taaskasutusorganisatsioonide (TKO) kaudu. Pakendijäätmete ringlussevõtu eesmärgid on meil sealjuures täidetud ja ületatudki.

Pakendijäätmete tagasivõtu osas lubab seadus kahte alternatiivi: avalikke kogumiskonteinereid või kohtkogumist kodumajapidamistest (nn kollase koti süsteemi). Otsustusõigus on siin kohalikul omavalitsusel ning koostöös TKO-dega ning need praktikad on üle Eesti väga erinevad. Tiheasustusega piirkondades ongi otstarbekas rakendada ühte kogumisviisi, hajaasustusega piirkondades teistsugust.

Igal jäätmekäitlusahela osapoolel on pakendijäätmete kogumise korraldusest oma ärihuvidest lähtuv tõlgendus. Selle peegelduseks on tekkinud surve paigaldada iga majapidamise juurde erinevaid konteinereid ning pakendeid tekkekohas sorteerida. Iga konteinerit annab ju eraldi tühjendada ja iga tõste eest saab arve esitada.

Paraku on üllatav, et keskkonnaministeerium nii jõuliselt seda ühe huvigrupi ärimudelile sobivat mõtteviisi läbi surub. Sellist üleriiklikku kogumisteenust ei paku ka kõige rikkamad Lääne-Euroopa riigid.

Seega pakendijäätmete kogumine kodumajapidamistest tõstab kindlasti ettevõtete kulusid, mis kandub kiiresti kõrgemasse toidu hinda kuid ei suurenda materjalide ringlussevõttu, sest tehnilised võimalused nende pakendite töötluseks puuduvad.

Jäätmemajandus ei toeta olmejäätmete ringlussevõttu

Meie jäätmemajanduse suur probleem on teatavasti kodumajapidamiste olmejäätmete liigiti kogumises ja ringlusse võtmises. See süsteem sisuliselt puudub. Kui riik aitaks rajada tõhusa biojäätmete kogumise ja ringlussüsteemi, siis Eestile seatud olmejäätmete 55 protsenti ringlussevõtu eesmärk 2025. aastaks oleks ilusti täidetud.

Kokkuvõttes on Eesti jäätmemajandus "nokk kinni ja saba lahti" olukorras. Ringlussevõtu tööstuslikke tehaseid pole ja neid keegi ei soovi rajada, kuna Iru põletustehas pakub alati odavamat alternatiivi. Euroopa riikides on jäätmete sortimistehased rajatud kas omavalitsuste või jäätmefirmade poolt, meie omavalitsused on teatavasti jäätmemajandusest kõrvale jäetud ja erafirmadel pole huvi olnud selliste investeeringute tegemiseks.

Ummikseisu lahenduseks ei saa olla tootjate maksukoormuse tõstmine ja tootjavastutuse meelevaldne laiendamine nendesse valdkondadesse, mille eest tootjad tegelikult ei vastuta.

Tootjaid see variant kindlasti ei rahulda. Esiteks tingiks uued keskkonnatasud meile regiooni konkurentsitult kalleimad taaskasutuse teenused, teiseks puudub kindlus lisaraha otstarbeka kasutuse osas ja kolmandaks on üldlevinud tootjavastutuse kontseptsioon midagi muud, kui kodumajapidamiste olmeprügi kogumine.

Tootjad vajavad selget keskkonnastrateegiat

Mitte ükski toidutootja ei suhtu keskkonnahoidu ükskõikselt. Veelgi enam, ettevõtted on oma algatusel teinud väga palju erinevaid tegevusi, mis aitavad nende poolt põhjustatud keskkonnamõju vähendada.

Vähendatud on näiteks turule lastava plastpakendi kogust, plast on asendatud hõlpsamalt ringlusse võetavate materjalidega, tõhustatud tootmisjääkide käitlust ning taastuvatest allikatest pärineva energia osakaalu.

Paraku aga puudub ühtne ja arusaadav keskkonnahoiu strateegia. Ettevõtted vajavad kindlust ja selgust, et keskkonnahoidlikud muudatused teenivad eesmärke ning et investeeringud osutuvad tasuvateks. Lihtne loogika ütleb sedagi, et muudatusi pole võimalik ellu viia kodumaise tööstuse konkurentsivõime kadumise hinnaga.

Kas siis jäätmeid tasub sortida või mitte? Jah, loomulikult tuleks seda teha kõigi nende jäätmetega, mis omavad reaalset taaskasutuse väljundit.

Näiteks klaasijäätmed tuleks viia klaasikonteinerisse, vanapaber vastavasse kogumismahutisse, patareid ja akud kogumiskastidesse, suurjäätmed jäätmejaama ja eraldada biojäätmed seal, kus võimalik. Ka plasti sisaldavad pakendijäätmed kuuluvad vastavasse kogumissüsteemi, isegi juhul, kui need energia saamiseks ära põletatakse. Mõne aasta jooksul võib ka neile tekkida senisest suurem võimalus materjali ringkasutuseks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: