Kristen Michal, te kurtsite neljapäevase Eesti Päevalehe arvamusloos, et energiahindade kompenseerimise süsteem, mille valitsus kokku leppis, on kohmakas.       

No sisuline probleem on ikkagi hinnašokk ja selle leevendamine. Et kui vaadata inimeste ootusi ja hoiakuid, siis ootus on, et valitsus ja riik teeks oma sammud võib-olla natuke kiiremas tempos.

Selline üleüldine ettekujutus, et kõik peavad nüüd avaldusi minema esitama, neid menetletakse seaduses ettenähtud korras jne, ega see ei ole väga sujuv mehhanism ja ei ole isegi Eestile loomuomane.

Emotsionaalselt on see ka olukord, kus Eesti inimesed, kes on püüdnud terve elu ise hakkama saada, peavad nüüd ühtäkki tundma, et nad on toetusetaotlejad. Ma ikkagi üritaks sellises olukorras leida universaalset lahendust.

Minu ettepanek lähtub pigem sellest, et hoida inimeste aega kokku, hoida ka avaliku võimu haldusaega kokku, et pigem kahele kõige suuremas riskis olevale sihtrühmale ehk pensionäridele ja lastega peredele teha ühekordne hinnatoetus ja siis on võimalik juba edasi minna selle juurde, et need, kes vajavad abi läbi toimetulekumehhanismi, saavad seda siis toimetulekumehhanismi kaudu.

Aga see toetussüsteem, mis praegu on, see ju lepiti kokku juba novembrikuus Reformierakonna ja Keskerakonna ühisel juhtimisel. Kuidas nüüd kõik korraga avastavad, et see on ebamugav?

Täna on näha, et see probleem ei ole ju ajutine. Kui vaadata näiteks hinnatõusunumbreid, siis eelmisel aastal oli see pisut alla viie protsendi ja järgmiseks aastaks on hinnatõusunumber tõenäoliselt juba suurem. See hinnašokk tegelikult jätkub, see kolib elektriarvest toidukaupadesse ja muudesse teenustesse.

Sellises olukorras tegelikult tuleks ikkagi leida viis, kuidas kiiresti anda sõnum ja need sammud ära astuda ilma selle suure paberimäärimiseta. Mitte miski ei takista riigil, valitsusel ega riigikogul öelda, et meil on parem lahendus, kui see eelmine on olnud. Ma pigem eeldaks, et rahva poolt see pigem võiks leida positiivset vastukaja.

Olete te erakonnast saanud tagasisidet oma ettepanekule?

Ma rääkisin sellest fraktsioonis. Mõnele see meeldib, mõned pakuvad teisi lahendusi. Üks lahendus, mida ma ise ka tegelikult kaaluks, on hinnalae kehtestamine teatud energiakogusele. Sellele on nii-öelda Norra mudelina viidatud. Minu meelest on seegi üks variant, olen selle kohta küsinud MKM-ist arvutusi ja ma loodan, et ka valitsus sellega tegeleb.

Kindlasti on ka neid, kes ütlevad, et tänane mehhanism on suurepärane, aga mina siiski olen lähtunud sellest, et oleks vaja märksa konkreetsemaid samme astuda.

Ega need lahendused mõlemad on võimalikud, peaasi, et inimesed tajuks, et riik ja riigijuhid tegelevad selle õige suunaga ja need lahendused ka neid aitavad. Vastasel korral me tõmbame jälle inimesi riigi küljest lahti ja eriti sellel ajal, kus maailm on ka selline liigestest lahti, ei ole see hea olukord.

Aga teie ettepanek jätab ju ühe olulise sihtrühma välja. Need, kes ei ole pensionärid ja kes ei ole lastega pered, aga kellel on sellegipoolest näiteks elektriküttega maja.

Ma soovitan revideerida ka toimetulekumehhanismi, nii selle korraldamist kui seda, et toimetulekumäärad arvestaks hinnatõusu.                

Kuidas te Keskerakonna ettepanekusse suhtute?

Mina vähemalt võtaks seda arutada. Aga ma julgen öelda, et minu kirjeldatud kaks ettepanekut on selle võrra paremad, et need adresseerivad rohkem riskirühmi ehk siis pensionäre ja lastega peresid.

Seesama hinnapiir, kui tarbimise mahule, sellele, mis siis kompenseeritakse, panna ülempiir ette, siis ka see tegelikult ikkagi sõelub ära selle osa, kes vajavad rohkem abi ja need, kes võib-olla kulutavad oluliselt rohkem kui keskmine pere peaks kulutama.

Aga eraisikutele lisaks tuleb rääkida ka ettevõtlusest, sest ega ettevõtluse valud ja tulevikuvalikud tulevad meile kõigile tarbijahindadesse sisse. Ka sellega tuleb tegeleda.

Kaja Kallas ütles, et meil juba on toetusmeetmed olemas.

Ma ikkagi olen optimist ja püüan anda oma parima. Selleks ma oma mandaadi olen saanud, et peaga kaasa mõelda ja ma olen tänulik, kui valitsus leiab mistahes head lahendused, mis inimesi aitavad. Ma arvan, et minu ideed leiavad toetust tänagi riigikogu saalis, need leidsid tsiteerimist, nii et küllap need vaikselt levivad.

Keegi ei saa peaministrile ette kirjutada, kuidas tema asju teeb, võib-olla parlament küll pisut saab, aga ütleme nii, et me oleme andnud oma sisendi.

Teistpidi, kas energiakriisist väljatulemise küsimus viib valitsuskriisini?

No ma tahan loota, et mitte, sest ütleme nii, et hinnakriis on ikkagi laiem ja reaalne, see ei ole kaabust tõmmatud poliitiline kriis ja mõneti on loomulik, et sellel hetkel on debatte, aga need debatid peaksid ühel hetkel jõudma lahendusteni, mille pealt inimesed tunnevad ära, et jah, see valitsus, need erakonnad, kes on valitsuses, või need, kellele me oleme oma hääled andnud, esindavad meid.