Mirjam Mõttus: mida küll teha, kui laps läheb katki...

Foto: Siiri Lubaso

Koolis õpetati meile Ümera lahingut ja tangenseid, ruutjuurt ja ribonukleiinhapet. Seda aga mitte kunagi, mida teha siis, kui laps läheb katki, arutleb Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.

Laste vaimne tervis on katki. Kui katki täpselt, ei tea keegi. Erinevad institutsioonid ja kohutav numbrikeel kinnitab seda kui ühest suust.

Laste ja noorte suitsiidid on meie mail nii jõudsalt kasvanud, et oleme selles valdkonnas maailmaliidrid. Laste vaimse tervise keskus on noori patsiente triiki täis ja uutele enam ruumi pole. Sealne psühhiaater Ere Vasli sõnastas ajalehes Pealinn probleemi järgnevalt: "See tuleb kontakti puudumisest täiskasvanutega ning asjaolust, et vanemad ei ole lapse muresid kuulanud. Lisaks teevad lastele muret koolistress ja koolikiusamine, samuti koolis ja kodus kogetud emotsionaalne vägivald."

ETV uue telesarjaga "Siin me oleme" pühendasime laste haprale olukorrale terve saate. Leida ja saada rääkima noored, kes ongi päriselt katki, andis võimaluse teemat selgitada eriliselt isiklikult ja näkku lajatavalt.

Endalegi üllatuseks avastasin, kui suur erinevus on rääkida katkistest lastest niisama seltskondlikus vestluses jutu jätkuks, võrreldes sellega, kui räägid hapras seisus noorega, kes pisaratega võideldes vormib oma tundemaailma sõnadesse. See raputab läbi ja paneb iga keharakuga mõistma olukorra tõsidust. Mitte vaid mind saatejuhina, vaid ka televaatajaid.

Mu telefon heliseb siiani. Tagasihoidlik prouale kuuluv hääl tutvustab end. Ta tahab mind tänada, sest et temagi vaatas nüüd oma tütre palvel selle saate ära... rohkem ta rääkida ei suuda. Puhkeb nutma ja vabandab. End kogununa jätkab, et nad vaatasid koos abikaasaga ja nutsid lahinal. Nutsid, sest nende peres on samuti nii. Nii et laps pole alates neljandast klassist enam kooli läinud ja täiskasvanud ei tea, mida teha.

Sotsiaalmeedia postkasti potsatab kiri kirja järel. Teiste hulgas kurdab kahe lapse ema, et tema peres on lausa mõlemad lapsed katki. Kodulinna proviisor ei saa ostu lõpuks mainimata jätta, et nendegi peres on seis hirmus. Mulle kui ajakirjanikule ütleb see vaid üht: selles teemas oleme suutnud näidata üksnes jäämäe tippu.

Kõiki neid lugusid ühendab üks ühine joon. Emad nutavad kodus. On ahastuses. Räägivad sõbranna ja juuksuriga. Isegi mõne spetsialistiga. Saavad nõu. Paremat ja halvemat ning täiesti kasututki. Ja siis nutavad nad edasi, sest nad ei tea, mida teha.

Koolis õpetati ju meile Ümera lahingut ja tangenseid, ruutjuurt ja ribonukleiinhapet. Seda aga mitte kunagi, mida teha siis, kui laps läheb katki. Selline asi polnud ega ole siiani programmis. Mitte üheski.

Kõige kohutavam on aga see, et vanemad ei oska kuskilt abi otsida. Nad ongi sageli oma murega ükski. Olgugi, et kui me räägime lapsele mõeldud tugisüsteemist, siis erinevaid spetsialiste ja institutsioone on vähemalt kuraditosin, kes kõik justkui toimetavad meie laste heaolu nimel.

Väike loetelu: logopeed, eripedagoog, sotsiaalpedagoog, HEV-koordinaator, KOV koostöökeskuse spetsialistid ja sotsiaalosakond, lastekaitse, haridusministeerium, Rajaleidja, psühhiaatrid ja nii edasi.

Olenemata tugisüsteemi muljet avaldavast suurusest näib kannatav laps olevat kui üks muinasjutust tuttav kuningas, kes jäi haigeks ja keda jooksid siis üle ilma ravitsejad ja targad terveks tegema. Mäletatavasti ei saanud keegi neist hakkama.

Ehk on asi selles, et kui asi on juba tõesti hull, siis ilus plaaster enam ei aita. Teate küll, see muumitrollidega plaaster, mida spetsialistide vägi üritab paigaldada, teineteise võidu tõsiste nägudega seletades, kuidas käib plaastri hügieeniline paigaldamine. Seejuures ei taipagi nad, et kui verd lahmab, tuleb sügavalt õmmelda, mitte plaasterdada. Väga sügavalt!

Sageli saab see õmblemine alguse vanematest ja kodust. See on selle teema ebameeldiv pool. Kes see ikka tahab istuda kabinetis ja kuulda, et tema lapse habras seisund on tingitud hoopis sellest, mida vanemad teevad või ei tee. Kuidas reageerivad või ei reageeri.

See on läbinisti ebameeldiv. Päriselt ka. Paraku tean seda omast käest. Sageli on see ometi ainuke tõeline ravi. Justkui selle salapärase kaunitari oma, kes muinasjutus tuleb ja kuninga terveks teeb.

Aga jah, vanemad ei tea, kust abi otsida.

Juuksurisalongis sattusin ristküsitluse alla. Nimelt on laste vaimne tervis seal juba nädalaid kõige olulisem kõneaine ning lõppenud peaaegu alati ühes ja samas punktis: keegi ei tea, kuhu pöörduda. Mina aga peaksin seda kindlalt teadma. Tegelikult ei tea!

Erinevaid institutsioone, kuhu pöörduda, on lihtsalt peadpööritavalt raske leida. Aga teate, end katki lõikunud lapse abistamine ei ole nagu netikaubamajas talvejope valimine, et lehitsen kümneid lehekülgi ja otsin parimat pakkumist. Sellises olukorras tahaks kohe saada adekvaatset nõu.

Niisiis jätan siia kaks päris kindlat kohta, kuhu pöörduda. Lastevanematel soovitan oma murega hakata tegelema peaaasi.ee leheküljelt. Seal olevad viited ja spetsialistid aitavad kindlasti õige lahenduseni. Laste ja noorukitega seotud muredega toetab lasteabitelefon 116 111.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: