Noored on alati olnud teada oma progressiivsete ideede ja maailmavaate poolest, olgu need siis seotud võrdõiguslikkuse ja LGBT+ kogukonnaga või lihtsamate igapäevaste teemadega. Hoolimata kõigest on venitamine läinud pikale, nii pikale, et ebamugav ja keeruline on proovida vastata küsimusele: "Miks kooseluseaduse rakendusakte endiselt vastu pole võetud?"

Kooseluseaduse rakendusaktidega venitamine hakkab meile ühiskonnana varsti kätte maksma, toimub stagneerumine ning soovimatus püüelda inimõiguseid arvestavate eesmärkideni.

Rääkides teiste end ümbritsevate noortega, saab ruttu selgeks, et mure seoses ebavõrdsete võimalustega meie riigis puudutab paljusid väga isiklikult. Nõutus, mure, hirm, tõrjutus ja alaväärsustunne on need, mida peavad kogema inimesed, kelle võimalused võrreldes teistega on tunduvalt väiksemad.

Võrdsete kooselu- ja abieluvõimalustega saab luua pinnase LGBT+ kogukonda tolereerivama üldsuse suhtes. Kuni käesolevat teemat käsitletakse nagu ebameeldivat tüliõuna, mida pigem ignoreerida, saavad ka inimesed negatiivse signaali, nagu oleks tegemist millegagi, mida tasuks karta või mitte mõista.

LGBT+ kogukonna liikmetel on diskrimineerimise tõttu keerulisem oma igapäevatoimetusi teha ja rahulikku elu elada kui teistel inimestel. Asi pole vaid üksikjuhtumites, vaid ühiskonna üldistes hoiakutes.

Kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmiseks ja ka abieluvõrdsuseni jõudmiseks tuleb ühiskonnas muuta teatud arusaamu ja murda stigmasid. Ühiseid hoiakuid ja arvamusi kujundame meie ise, samuti vanemad, sõbrad, sugulased, koolid, arvamusliidrid ja poliitikud.

Tihti täiendavad need faktorid üksteist. Näiteks kui õpilane, kes kuuleb kodus, kuidas LGBT+ õigusi kajastavatele uudistele reageeritakse positiivselt, läheb kooli ning kohtab sealgi tolereerivat suhtumist, on suurem tõenäosus, et ta on ka ise lugupidav kodanik. Kahjuks on praegu näha suuresti vastupidist.

Eesti LGBT Ühing on käivitanud kampaania, mis avalikustab jahmatavaid protsente. Näiteks on 68 protsenti LGBT+ õpilastest kogenud viimase kooliaasta jooksul vaimset vägivalda oma eneseväljenduse tõttu, 57 protsenti LGBT+ õpilastest on kuulnud vaenulikke kommentaare oma õpetajatelt ja 19 protsenti LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul kogenud oma eneseväljenduse tõttu füüsilist vägivalda.

Sellised juhtumid ei ole haruldased, need on päris inimesed, päris noored ja lapsed, kelle vaimne tervis saab halvimal juhul terveks eluks totaalselt rikutud. 

Võrdsete võimaluste (kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine ja abieluvõrdsuse loomine) tagamine seoses kooseluga on esimene samm, mille peab tegema, et muutust näha. Milleks kasvatada aina rohkem ja rohkem vaimsete häirete käes kannatavaid inimesi, selle asemel et tagada ühiskonnast tulev tolereeriv suhtumine ja võrdsed võimalused?

Inimesed, kellele Eesti ei ole enam atraktiivne elukoht, sest võrdõiguslikkuse valdkonnas ei toimu mingitki progressi, kolivad siit halvimal juhul ära, võttes kaasa oma lähedased. Kui progress toimuks, saaksid mitmed praeguseks ära kolinud inimesed parimal juhul hoopis siia tagasi pöörduda.

Riigikogu on kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist liiga pikalt edasi lükanud. Siinkohal tasub mainida, et saalis istuvad küll ka ilmselged vastased, kuid ei tasu unustada, et liberaalsem leer on palju suurem.

Küsimusele, miks on 51 häält niivõrd keeruline kokku saada, on õiged vastama saadikud ise. Teema võib olla osadele ebamugav ning viia mõnede valijate pahameeleturtsatusteni, kuid kas see on väärt tuhandete inimeste elukvaliteedi pärssimist? Ei ole.

Aeg on näidanud, et kannatus hakkab katkema, riigid meie ümber progresseeruvad (just Põhjamaad ja lääneriigid) ning meil on aeg teha valik: kas kanda endaga idabloki taaka või astuda samm helgema, võrdsema ja tolereerivama tuleviku poole.