"Jälle need noored pätid!" "Jälle nad teevad pahandusi!" Kas olete kunagi sarnaseid hüüatusi kellegi suust kuulnud? Mina küll olen. Vahel kuulen praegugi, muuhulgas ka imestavate küsimuste vormis: "Sa ju töötad nende pättidega?! Kuidas sa julged? Kas sa ei karda?".

Aga tegelikult ma ei tööta "pättidega". Ja tõesti, ma ei karda. Ma töötan hoopis noortega, kelle eluterviku üks väike kild on see, et nad on pannud toime õigusrikkumisi või käitunud muul moel ennast või teisi ohustavalt. See on käitumine. See on see osa, mis on silmaga näha.

Pahatihti hakatakse tegelema just selle nähtava osaga, eesmärgiga seda likvideerida. Ei taheta näha, mis on selle taga, kui noor tarbib psühhotroopseid aineid, eirab koolikohustust, satub kaklustesse ja lahendab neid vägivaldsel teel.

Need ei ole ühiskonnas tolereeritud toimimise viisid, mistõttu hakatakse noorele jagama sõnumeid sellest, kuidas narkootikumid on kahjulikud, koolis käimine on kohustuslik või vägivald on lubamatu.

Oluline on käitumise põhjuste mõistmine

Loomulikult on need sõnumid tõesed, aga adresseerivad üksnes negatiivset käitumist, küsimata, mis on olnud sellise käitumise põhjustajaks. Võib-olla suri selle noore ema kolm kuud tagasi. Võib-olla on sellel noorel raske.

Selleks, et aidata noorel liikuda edasi suunas, kus negatiivsest käitumisest ei saaks tema eluviis, on vaja näha ka nähtamatut. Oluline on leida vastus küsimusele, mis on noore elus puudu või mis on tema elu mõjutanud nii, et ta ei oska vastust leida mujalt kui kahjulikust käitumisest.

Kui see vastus on leitud, on tarvis leida moodused, kuidas puudujääke leevendada ning kasvatada suuremaks seda osa, mis noore heaolu toetab.

Oktoober on vaimse tervise kuu, mistõttu on eriti paslik rääkida vaimse tervise muredest kui ühest nähtamatust osast noore käitumise all. Noor, kes paistab silma väljakutsuva käitumisega, võib enda sees pidada rasket võitlust näiteks ärevuse, depressiooni või hoopis enesetapumõtetega.

Oluline on märkida, et vaimse tervise häirete puhul ei ole kindlasti tegemist iseenesest mööduva või loomuliku teismeea osaga, vaid vaimne tervis vajab täpselt samasugust märkamist ja hoolt nagu füüsiline tervis ja seda kogu inimese elukaare ulatuses ehk siis sünnist surmani.

Lisaks vaimse tervise probleemidele võivad noore käitumist mõjutada erinevad traumakogemused või hoopis üksijäetus, armastuse ja läheduse puudumine. Mõnikord on eelmainitud tegurid ka vaimse tervise probleemide sütitajaks, teinekord esinevad need üksteisest eraldi.

Paraku näitab kogemus, et mida keerulisem on nähtav käitumine, seda mitmetahulisemad on ka nähtamatud tegurid käitumise taga. Omavahelises sümbioosis võivad need asetada noore tema enda jaoks väga ohtlikesse olukordadesse.

Mida noored siis vajavad?

Meie täiskasvanutena vastutame noorte heaolu eest. Meie ülesanne on leida materjalid ja tööriistad, mille abil koos noortega ehitada nende elu ja tuleviku tarbeks vastupidav vundament.

Ja siinkohal on mul hea uudis: vajalike vahendite leidmiseks ei pea tingimata olema mingi eriala spetsialist ega omama suuri finantse. Vastupidi, need ressursid on meie kõigi sees olemas. Tähtis on, et neid sihipäraselt kasutataks ja noored neid ka päriselt tunda saaks.

Millistest ressurssidest ma räägin? Esiteks usust. Üks noor hing vajab kõige enam seda, et keegi temasse usuks, ükskõik mis ka ei juhtuks. Tunnet, et tema on oluline ja väärtuslik, ükskõik, mida ta teeb või ei tee.

Eneseusk ja -hinnang võivad noore inimese jaoks olla kõikuvad nähtused, tihtipeale ei ilmuta need end noorele peaaegu üldse.

See tähendab, et me ei saa loota, et noored ise enda jaoks eneseusu üles ehitaks, eriti kui nad käituvad juba viisil, mis on neile või teistele kahjulik. Siis on nad juba endaga nii suures hädas, et eneseusu kasvatamine ei ole kindlasti nende prioriteet. Nad vajavad, et keegi teine näitaks oma veendumust, et neil on võimalik raskustest üle saada elutervel moel.

Teiseks vajab noor armastust. Enamjaolt on noorel olemas need inimesed, kes teda armastavad, aga on oluline, et noor seda ka tunneks. Sellest jääb väheks, kui armastus justkui on, aga see ei paista välja.

Positiivseid tundeid tuleb väljendada ja õnneks on selleks tohutul hulgal viise. Armastuse ja soojuse näitamine ei ole meie kultuuriruumis kahjuks veel väga levinud, aga võin garanteerida, et sellega ei kaasne mingeid kahjusid. Vastupidi, kui noor teab ja tunneb, et on armastatud, võib see olla tema jaoks parim ravim.

Viimasena toon välja vajaduse kuulumise järele. See on vajadus tunda, et ma ei ole üksi – et on veel keegi, kes minuga kaasa mõtleb, mulle head tahab ja on valmis minuga koos mu elusse panustama. Tunda end üksi, see on kohutav, peaaegu talumatu koorem ja keegi ei peaks seda kandma.

Võtmerolli mängib toetav kogukond

Minu töö – mitmedimensioonilise pereteraapia – võlu seisnebki just selles, et üheskoos noore ja teda ümbritsevate inimestega saame luua atmosfääri, kus keegi ei tunne end üksi. Seda tunnet ei pea tundma ei noor ise, tema vanemad, vanavanemad ega ka teised noort ümbritsevad inimesed, kelleks võivad olla lastekaitse spetsialist, õpetaja, noorsootöötaja, naaber või hoopis tädi.

Vahel on lisaks noorele endale ka täiskasvanud tema ümber väga keerulises olukorras, sest nad tahavad noort aidata, aga neil on tunne, et nad ei oska või ei saa. Kui selline olukord süveneb ja igaüks omaette nokitseb, on oht, et täiskasvanud unustavad oma usku ja armastust välja näidata, sest ka nemad on lihtsalt inimesed. Ka nende jaks saab üksi rühkides otsa.

Aga kui meil õnnestub need inimesed, kes noore elus tähtsat rolli mängivad kokku koguda ja suunata üheskoos noore toetamiseks lahendusi leidma, hakkab tööle lumepalliefekt.

Kõigepealt näevad nad – noor sealhulgas –, et nad on ühiste raskuste ees ning seejärel saavad tunda, et neil on võimalus üksteisele toetuda ja koos lahendusi otsida. Nad saavad tunda, et neil on ühisel eesmärgil edasi liikuv kogukond, kellelt jõudu ammutada. Kui noore ümber on toetav kogukond ja noorel on teadmine, et ta ei ole üksi, siis on kõigist raskustest võimalik läbi tulla.