Koroona ajal ollakse üle maailma ärevuses, et miks ikkagi tohutu hulk inimesi erinevates riikides usub vandenõuteooriaid. Väga paljud neist inimestest moodustavad ka mittevaktsineerijate suure grupi ja on seetõttu allikaks pandeemia suuremale levikule ja raskematele haigestumistele.

Seetõttu üritatakse lisaks fakti konstateerimisele seda nähtust ka uurida. Uuringutes on see hea, et nende puhul pole enamasti tegemist mitte rahvuslike, vaid üldinimlike probleemidega. See tähendab, et teiste riikide uuringud on kasutatavad ka meil.

Eelmise aasta detsembris sai laiema leviku California Ülikooli teadlase David Hundsnessi nägemus sellest probleemist. Ta toob välja neli põhjust, miks vandenõuteooriad usutakse. Need on infopuudus, ärevus, grupiväärtuste järgimine ja ego.

Vandenõuteooriad täidavad paljude puhul lõhe, mis on tekkinud teadmiste puudusest, ja annavad selgituse, miks asjad on nii või teisiti. Kui miski teeb ärevaks, siis vandenõuteooriad aitavad selgitada, kust oht tuleb. Siis ei tundu ohud juhuslikud, vaid lähevad mingisse süsteemi. Lisaks soovivad inimesed järgida oma gruppi. Kui su erakond usub vandenõusid, siis ilmselt usud ka sina. See on hästi jälgitav ka meil.

Hundsness peab aga kõige olulisemaks põhjuseks inimese ego. Vandenõuteooriaid uskuvad inimesed arvavad, et nad on eriline grupp sõltumatuid mõtlejaid, kes teavad tõde. Nad usuvad, et neil on kõrgemad teadmised, kuna enamik inimesi on lihtsalt lambad, kes on lihtsalt juhitavad ja manipuleeritavad. See mõtteviis aitab endale selgitada, miks ma koolis või tööl eriti edukas ei ole, kuigi ma olen ju targem kui teised.

Väga tihti aitab ego kergitada ka näiteks meedia: kui sa vastandud teravalt peavoolule, siis võid sa saavutada lausa eksperdipositsiooni ja osa inimesi võib sind lausa kangelaseks pidada. Seegi nähtus on hästi jälgitav ka meil.

Need neli põhjust teevad ka selgeks, miks on äärmiselt raske kedagi veenda, et tema teooriad on valed. Kui oma seisukohta muuta, siis ainult nii, et saaks säilitada oma näo ja imago. Seda saab teha keegi nende enda grupist või inimene, kes ei heida neile midagi ette ega ründa. Eriti ei talu nad kuulata, et "ma ju ütlesin". Nad on ennem nõus kinnitama, et nad pole kunagi midagi sellist uskunud, aga kunagi ei ütle, et "ma muutsin oma seisukohta".

Kas need punktid tulevad teie tuttavate puhul tuttavad ette?