Hiljuti ilmus ajakirjas Nature artikkel, mis tekitas mu Venemaa kolleegide seas korraliku diskussiooni. Selles artiklis võrreldi koroonavastase vaktsineerimise valmidust erinevates madala ja keskmise sissetulekuga riikides. Kokku uuriti kolmeteist Lõuna-Ameerika, Aasia ja Aafrika riiki ning neid võrreldi USA ja Venemaaga.

Uurimuse tulemuseks oli väide, et kõige madalam oli valmidus ennast vaktsineerida Venemaal, kus ainult 30 protsenti elanikkonnast väitis, et nad on valmis laskma ennast koroona vastu vaktsineerida. USA-s oli valmidus 65 protsenti ja muudes riikides keskmiselt 75-85 protsendi vahel¹. See artikkel kutsus diskussiooni esile mitte ainult minu Venemaa kolleegide seas, ent leidis tsiteerimist ka veebiportaalis Novaja Gazeta ².

Mida tegi Novaja Gazeta, oli see, et võrdles Natures ilmunud artiklit kahe USA Pennsylvania Ülikooli teadlase uurimusega. Kristen Ghodsee, keda ma ka juhtumisi tunnen, ja Mitchell A. Orenstein avaldasid hiljuti raamatu "Taking stock of shock", milles nad võrdlevad ühiskondlikku usaldust – nii inimestevahelist kui ka riigi suhtes – Ida-Euroopas³.

Autorid jõuavad väga loogilisele järeldusele, et Ida-Euroopa riikides on inimeste usaldus riigi suhtes madal. Väga originaalne on aga selle põhjus. Nimelt armastatakse üldiselt pidada idaeurooplaste usaldamatust oma riikide suhtes sotsialismi pärandiks (ma ise pole selle väitega küll kunagi nõus olnud). Ghodsee ja Orenstein aga väidavad, et tegelikult oli sotsialismiajal inimeste usaldus nii kaaskodanike kui riigi ka suhtes väga kõrge (selle väitega ma olen nõus) ja selle usalduse murdis pikk ja vaevaline üleminekuperiood.

Autorid on oma raamatublogis avaldanud ka artikli, milles nad vaatlevad vaktsiinipessimismi just selles valguses. Tõsi on, et ajal kui Euroopa Liidu keskmine vaktsineerimisnäitaja on peaaegu 76 protsenti, on see Bulgaarias 26,2 protsenti, Rumeenias natukene alla 40 protsendi, Ukrainas kergelt üle 20 protsendi ja Venemaal 36,3 protsenti.⁴ Eesti on siin oma üle 60-protsendilise vaktsineerimisnäitajaga muidugi väga ebatüüpiline Ida-Euroopa riik.

Kui nüüd minna tagasi Venemaa juurde, siis nende näitajate valguses pole Venemaa teps mitte midagi erilist, pigem selline tubli Ida-Euroopa riik. Mul on Moskvas tuttav antropoloog Aleksandra Arhipova, kes koroonapandeemia algusest saadik on uurinud koroonaga seotud vandenõusid.

Arhipova on nüüdseks Venemaal muutunud teatud mõttes meediastaariks, keda kõikvõimalikud väljaanded intervjueerivad, kui on vaja leida vastust küsimusele, miks inimesed Venemaal siiski nii tõrksad on, kui tegu on koroonavastase vaktsineerimisega.

Niisiis, Aleksandra väidab, et vaktsineerimisvastasus on Venemaal üks väheseid allesjäänud kodanikuühiskonna vorme, kus inimestele on jäänud otsustusõigus oma asjade üle.

See on väga huvitav seletus. Kes teab Venemaa viimase aastakümne arenguid, siis teab ka seda, et riigi roll on seal pidevalt suurenenud. Kusjuures kõigis valdkondades. Isegi eraettevõtluses, mida ma olen Venemaal juba aastaid uurinud, on sõltuvus riigist ja riiklik kontroll saavutanud taseme, mida meie siin Eestis isegi ette ei kujuta.

Igatahes, väidetavalt ei kavatse 30 protsenti Venemaa elanikkonnast praeguse seisuga ennast vaktsineerida lasta. Samal ajal on riigi poolt tugev surve süst tegelikult kätte saada. Peale inimeste, eriti riigiteenistujate, survestamise on Venemaal hakatud ka võitlema vaktsiiniteemaliste valeuudiste ja vandenõuteooriatega.

Vähesed teavad meil, et nüüdsest on Venemaal koroona- ja vaktsiiniteemaliste valeuudiste levitamine kriminaalkorras karistatav. Võitlust peab riiklik tervise järelevalveamet Roszdravnadzor, mis on kõige muu kõrval oma töötajatele teinud ülesandeks uurida sotsiaalmeedias levitatavaid valeuudiseid. Käesoleval ajal on Venemaal algatatud 60 kriminaalasja vaktsiiniteemaliste valeuudiste levitajate vastu, kusjuures maksimaalne karistus võib olla kuni kolm aastat kolooniat.

Milles Venemaa ei ole tüüpiline Ida-Euroopa riik, on see, et veel mõni aega tagasi ajas ta nii sisemaiselt kui ka rahvusvaheliselt vaktsiinipoliitikat, kasutades poliitilise relvana Sputnik V vaktsiini (made in Russia). Ma olen siin nõus ajakirjanik Pavel Ivanoviga, kes viimases "Kirillitsas Eesti" saates väitis, et Sputnik V on antiedulugu. Praeguseks on Sputnik V üldse radarilt kadunud. Venemaal inimesed ei usalda teda, ka rahvusvaheline edu on kipakas. Aga see on hoopis teine lugu.