Marju Himma: miks kuulata maskivastaste mõtteid? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Maskivastaste meeleavaldusel osalenute mõtteid tasub kuulata, sest neis peituvad seletused, miks osa inimesi usub valeinfot "sealt internetist" või miks mõni inimene ühineb protestiga vaid piiranguväsimuse tõttu, leiab Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjandusuurija Marju Himma.

Enamikul juhtudel puutub inimene valeuudistega kokku ajakirjanduse vahendusel. Selle väite pakub tänavu kevadel avaldatud teadusuuring. See ei tähenda, et ajakirjanduses ilmuksid valeuudised, vaid et ajakirjandus sageli vahendab ka infot valeuudiste leviku kohta.

Ajakirjanikud teevad väidetele ja levivale valeinfole faktikontrolli, lükkavad seda ümber või leiavad mõnikord ka faktilise tõestuse, et mõni asi ongi olnud nii nagu esmaselt valeuudiseks peetud infos väideti. Selle kaudu saab suur osa inimestest üldse teada, et taoline valeinfo levis. Seega ajakirjandus ei levita valeuudiseid, kuid selle kaudu saavad inimesed teada ka neist.

Valeinfol on palju erinevaid vorme, mistõttu on tavainimesel seda sageli raske ära tunda. Eriti olukorras, kus infot on kole palju ning enam ei saa täpselt aru, kust see tuli või kes seda ütles.

Massikommunikatsiooni ajastul, ütleme nii 40-50 aastat tagasi, oli selge – info tuli ajalehest, raadiost või televiisorist. Praegusel, paljudelt-paljudele kommunikatsiooni ajastul, tuleb info küll pealtnäha televiisorist, aga selle aluseks on hoopis kellegi nähtu, kuuldu või öeldu kuskil internetis. Ja vot see "kuskil internetis" on mind pikka aega vaevanud ühe koleda kohana.

Vaadake internetist – seal on kõik olemas!

Vaatasin huviga ülekandeid reedel toimunud maskikandmise vastaste meeleavalduselt. Protestijate hulgas oli mitu inimest, kes väitsid, et viirus on tegelikult meie kõigi kehades olemas ja seda kasutatakse vaid rahva kontrolli all hoidmiseks. Samuti kõlas väiteid, et tegu on suurriikide ja -korporatsioonide salaplaaniga vähendada maailma rahvastikku nõrgemate arvelt.

Küsimusele, kust teie info pärineb, vastas päris mitu inimest, et vaadake internetist - seal on kõik olemas. Meenus, et olen seda väljendit "vaata sealt internetist" kuulnud ka mitmelt eakalt lähedaselt. Vahest vajab pisut selgitamist, mis see "seal internetis" tegelikult tähendab.

Internetti võib võrrelda tänaval rääkivate inimestega. Mõni räägib omaette, mõni kaaslasega, mõni esineb paljudele. Internet on samasugune tänav. Kas kõik, mida tänaval räägitakse on tõsi? Ei ole.

Internetiga on samamoodi. Ühelt meeleavaldajalt, kes pärast vandenõuteooriate moodi väidete esitamist ütles, et vaadake ise internetist, küsis ajakirjanik, et kas te usaldate endale tundmatuid välismaa suvalisi inimesi YouTube'is rohkem kui Eesti oma arste? Vastus oli jah.

Tõsi, inimesel ongi õigus valida, keda või mida uskuda ning kuidas selle järgi toimetada. Kasvõi minna meeleavaldusele ja võtta risk nakatuda või nakatada teisi.

Vandenõuteooria põnevusfilmi asemel

Tänavu kevadel kaitsti Tartu Ülikoolis magistritöö, milles autor uuris põhjuseid, miks inimesed loevad alternatiivmeedia väljaannet Telegram. Sealgi levib palju väiteid, mis pärit "kuskilt internetist" ning mille tõeväärtust on sageli keeruline või võimatu tuvastada.

Telegrami lugejate hulgas on väga palju väga erineva taustaga inimesi. Naisi, mehi, noori, vanu, rohkema ja vähema kooliharidusega – paljud loevad ja paljudel erinevatel põhjustel. Üks väga huvitav grupp loeb Telegrami muide seepärast, et see pakub põnevaid alternatiivkäsitlusi. Vandenõuteooriad, mida portaal pakub, sobiksid põnevusfilmi või krimiromaani süžeeks. Erinevus on vaid selles, et vandenõuteooriad eksisteerivad päriselule palju lähemal kui põnevad ilukirjandusteosed.

Põnevuse tagaotsimist ei saa panna inimestele pahaks, seda pole vaja naeruvääristada ning lõpuks on inimese enda asi, kust ta põnevust otsib, peaasi, et sealjuures endale ja lähedastele kahju ei tee.

Protest kui selgituste põua tulem

Muide, sellest magistritööst tuli välja ka see, et Telegrami lugejad otsivad sealt selgitusi, mida nad ajakirjandusest ei leia. See teadmine tuli mulle taas meelde reedest meeleavaldust vaadates. Seal oli üksjagu inimesi, kes ei tulnud meeleavaldusele väljendama otseselt maskivastasust, vaid oma väsimust ja tüdimust piirangutest, reeglitest, nõuetest, info vastukäivusest, selguse puudumisest.

Üks proua selgitas väga kenasti, et ta ei saa aru, miks ta on pidanud nii kaua elama selliste piirangutega ning piiranguid, keelde ja käske tuleb aina juurde. Miks? Ja ma täiesti mõistan teda ning paljusid teisi, kes ajakirjanike küsimustele vastasid. Nende vastustest peegeldus minu jaoks asjaolu, et piiranguid kehtestades ei ole piisavalt põhjendatud, miks just selles kohas, miks just sellisel määral, millistel kaalutlustel.

Minulgi ei ole neid vastuseid.

Meeleavaldusega samal ajal toimus Tartus koroonateemaline konverents, kus professor Irja Lutsar muu hulgas kritiseeris ajakirjandust, mis soovib mustvalgeid seletusi ja vastuseid, aga temagi rõhutas, et inimesed vajavad selgitusi, miks üks või teine asi on nii nagu ta on. Vahest võiksid otsustajad – olgu nad poliitikud või ametnikud – iga uue piirangu teatavaks tegemise juures alati lisada selge põhjenduse, mis vastab neile kõigile eelmainitud küsimustele.

Inimesed, keda piirangud on tõeliselt ära väsitanud, on väga vastuvõtlikud kõiksugustele "lihtsatele selgitustele" ja vaenu õhutavatele üleskutsetele, tulgu need ajakirjandusest, alternatiivmeediast või "sealt internetist".

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: