Omikroni tüve pealetung on teinud arstide töö veelgi ajamahukamaks ja pingelisemaks, kuigi ülekoormuse all on Eesti meditsiinisüsteem töötanud juba väga pikalt. Eesti perearstide selts on korduvalt rääkinud vajadusest võtta kasutusele ka digitaalseid abivahendeid, mis võtaksid vähemaks lõputuna näivat administreerimistööd ja samade küsimuste esitamist. On hea meel näha, et sellel teemal hakkab jää liikuma.

Valdavalt on patsiendi ja arsti suhtlus käinud silmast-silma visiitide, telefonikõnede ja vahel ka meilivahetuse teel. Kaugsuhtlust tuli hooga juurde koroonaviiruse tõttu: hakkasime rohkem konsulteerima telefonitsi ja videosilla kaudu, proovisime erinevaid lahendusi.

Selgemalt on kohale jõudnud teadmine, et digisuhtlus võib aega kokku hoida. Alates sellest, et me ei pea ootama järjekorras või otsima parkimiskohta, kuni selleni, et me ei pane oma tervist ohtu, kui peaksime kohtuma teiste patsientidega.

Toimival digilahendusel on ka võime vähendada ebavõrdsust tervishoiuteenusele ligipääsul - pole tähtis, kas elame linnas või maal. Toimiva digilahenduse kaudu pääseb arsti juurde just siis, kui on tarvis, mistõttu probleemiga saab hakata tegelema varem ja efektiivsemalt.

Kuidas võiks üks toimiv digilahendus välja näha ja kuidas võiksid nii patsient kui ka arstid sellest võita?

Hea digilahendus ei kopeeri üks-ühele tavapärast kontaktvisiiti, vaid kasutab erinevaid tehnoloogilisi võimalusi, et pakkuda kvaliteetsemat ravi. Seejuures kvaliteetsemat ravi nii diagnostiliselt kui ka patsiendile ravijuhiste andmise poolest.

Perearstid on väga hästi esile toonud selle, kui sageli on nad silmitsi korduvate, standardsete päringutega, praegu konkreetselt PCR-testimisele saatmise vajaduse hindamisega. Tõepoolest on lahenduse oluline osa automatiseeritud juturobotid, mis toimivad kirjalikus vestluses väga hästi.

Kui patsient pöördub digirakenduse kaudu arsti poole, tasub kõigepealt efektiivselt kaardistada, milles seisneb inimese mure. Olenevalt vestluse käigust valib juturobot ravijuhendist lähtuvaid küsimusi ja teeb vastuste põhjal arstile kokkuvõtte (mida lugedes peaks arstil olema võimalus ka küsimuste-vastuste juurde kontrolliks tagasi minna). Alles siis, kui asjaolud on selgeks tehtud, on arstil mõistlik vestlusega liituda kas kirjalikult või video vahendusel.

Juturoboti kasutamine vähendab inimliku eksimuse faktorit. Kui arstil on pidevalt sarnased pöördumised, peab ta üha uuesti kordama samu ravijuhiseid. Võime kujutleda, et kui olla päev otsa n-ö sama plaati mänginud, siis võib saabuda hetk, mil unustad mõne detaili mainimata ilma, et seda tajuksid. See on inimlik.

Hästi disainitud digilahenduses seevastu on korduvatele küsimustele ladus vastata, sest tüüpravijuhistest tekib virtuaalne varasalv, mida sisemise otsingumootori abil kasutada. Selline varasalv töötab kõige paremini kliinikus, kus ravijuht seda infot kaasajastab vastavalt uuematele ravijuhistele.

Vestluspõhised digilahendused suurendavad tervishoiuteenuse läbipaistvust. Patsient saab veenduda, et kirjeldas oma muret õigesti ja saab vestluse juurde tagasi pöörduda, et arsti soovitusi üle lugeda.

Silmast-silma kohtumisel võib vahel tekkida n-ö valge kitli hirm või tiksuva kella pinge, pead justkui ühe hingetõmbega kõik südamelt ära rääkima, muidu on aeg otsas ja koos sellega ainus võimalus end arusaadavaks teha.

Digilahenduse puhul ei sõltu pikaajalisem abi sellest, kas kõik oluline ikka jäi visiidilt meelde ja pandi kirja, või mitte. Kõik on kirjas. See on sageli eriti tarvilik krooniliste haiguste või tüüpkaebuste puhul. Ühtlasi on patsiendil aega, et endas selgusele jõuda, otsida vajadusel välja kasutatavad ravimid jne.

Kuigi meie esimene instinkt võib olla soov saada kätte arst videokõne kaudu, ei pruugi see tegelikult olla kõige vajalikum. Seetõttu pakutakse videokõne sageli vestluse hilisemas faasis, et arstil oleks enne nõu andmist juba pilt tervikuna ees.

Harjumuspärane on, et arsti kabinetti minnes tegeleme kõigepealt sümptomite väljaselgitamisega, seejärel suunatakse meid analüüsidele. Arsti tegelik otsus tuleb alles siis, kui patsient on tema vastuvõtult ammu lahkunud. Edasine infovahetus on keerulisem, näiteks tuleb helistada arsti kõnetunni ajal, mis on piiratud ja sageli ülekoormatud.

Digilahendustega liigub asi sinnapoole, et suhtleme arstiga just siis, kui tal on otsustusinfot oluliselt rohkem ja meil on võimalik temaga ravi üle arutleda. Sealt tulebki väärtus. Ehkki digisuhtluses on asünkroonsust rohkem kui kontaktvisiidil, ei jää midagi olulist ütlemata üksnes seetõttu, et visiidiaeg on otsas või osapooled ei saa teineteist kätte. Hästi disainitud digikanal võimaldab efektiivsemalt juhtida ka arstide tööd: üks arst saab turvalise digilahenduse kaudu korraga lahendada mitme patsiendi probleemi.

Kahtlemata on iga digilahenduse aluseks andmekaitse ja turvalisus. Kuid kui väga me tavapärases patsiendi-arsti suhtluses sellele rõhku paneme?

Kui haiglavõrgus tegutsev raviarst ütles mulle, ametilt andmekaitsespetsialistile, et saadab mu analüüsitulemused ja nende selgitused meilile, siis mu esimene mõte oli: "Kui nõme!". Krüpteerimata meil minu terviseandmetega on samahästi kui kõigile kättesaadav. Aga ma olin nõus, sest tahtsin abi saada ja mul oli seda infot vaja, teadsin, et sellele arstile on muidu võimatu ligi pääseda.

Ühtpidi tundsin ebamugavust, aga teistpidi läksin sellega kaasa, sest mul polnud teist valikut. Digikliinik, kus nii patsient kui ka arst on tuvastatud ning andmevahetus on krüpteeritud ja "pealtkuulamatu", loob meile uued valikud.

Eestlastena oleme ühtpidi hästi uuenduslikud ja usume e-lahendustesse, teisest küljest laseme väga visalt lahti harjumuspärasest. Sageli on tunne, et pole nagu meditsiiniteenust saanudki, kui pole jalga arsti ukse vahelt sisse saanud.

On aeg need tunded ümber hinnata. Ümber hinnata mitte üksnes omikroni tüve tõttu, vaid ka pikemas plaanis saadava kasu pärast. Parem diagnostika on võrdelises seoses parema raviga, parem ravi omakorda tähendab paremat elu.