Ajal, mil kõik on pandeemiast tüdinud, käitub koroonaviirus nagu üks tõeline "kohutav kahene". Omikron trambib mängulaual jalgu ja sunnib luubi alla võtma kõiki reegleid. Kuigi kõlavad ettepanekud kõigist piirangutest loobuda, ei ole üleüldine lõdvendamispoliitika praegu veel asjakohane.

Väike risk tänu immuunkaitsele, suur risk teistele

Praeguseks on COVID-19 nagu kaks erinevat haigust. Nende jaoks, kellel on juba varasemast olemas immuunkaitse, on tegemist eeskätt ülemiste hingamisteedega piirduva haigusega – ebameeldiv küll, kuid tavaliselt mitte eluohtlik.

Omikron suudab läbi tulla igast võimalikust immuunkaitsest: kolme doosiga vaktsineerimine, põdemine + vaktsineerimine, vaktsineerimine + läbimurdeinfektsioon, kaks varasemat põdemist (jah, maailmas on juba sadu inimesi, kelle jaoks omikron on kolmas kord COVID-19 põdeda).

Näib, et omikron käitub nagu delta: vaktsineeritud nakatuvad harvem, levitavad viirust vähem ja lühemat aega, samuti on rohkem asümptomaatilisi nakatumisi. Raskeid juhtusid hoiab varasem immuunkaitse aga tõhusalt eemal. Oluline on kolme doosiga vaktsineerimine, kahe doosi (või Jansseni vaktsiini ühe doosi) kaitse haiglaravi vältimisel ei ole omikroni puhul päris piisav.

Vaktsineerimata inimeste jaoks ei pruugi omikron aga sugugi alati kergeks haiguseks osutuda. Jah, omikron nakatab ülemiste hingamisteede rakke meelsamini ja alumiste hingamisteede rakud talle nii palju ei "maitse" kui varasematele variantidele.

Ometi ei ole tegemist leebe, vaid vähem raske haigusega. Omikron suudab teha inimesi väga haigeks ja põhjustada surmaga lõppevaid juhtusid. Omikron põhjustab vaktsineerimata inimeste hulgas hinnanguliselt 25 protsenti vähem haiglaravi juhtusid kui delta, kuid delta oli jällegi kurjem kui Wuhani ja alfa variandid, mis mäletatavasti polnud ka midagi lõbusat.

Nakkusarstide sõnul on haiglaravi vajavad omikroniga haiged täpselt samasugused nagu kõigi varasemate lainete ajal: vaktsineerimata vanemaealised, kellel tekib raske hingamispuudulikkus.

Väike individuaalne risk, suur ühiskondlik risk

Omikron näitab end praegu väga leebest küljest tänu kolmele tegurile: võrdlemisi ulatuslik varasem immuunkaitse, viiruse enda leebemad omadused ning asjaolu, et viirus levib praegu peaasjalikult noorema elanikkonna seas.

Suurte arvude seadus ütleb, et kui raskeid juhtusid on väiksel protsendil nakatunutest, on väga suure nakatunute arvu juures ka raskete juhtude koguarv päris suur. Või teisiti väljendudes: kui uus variant põhjustab kolm korda vähem haiglaravi vajavaid juhtusid ja nakatab kolm korda rohkem inimesi, vajab haiglaravi lõpuks ikkagi täpselt sama palju inimesi.

Kuigi igal inimesel on praegu nakatudes isiklik risk haiguse raskeks kuluks väiksem kui näiteks eelmise, deltalaine ajal, pole ühiskonnana meie peade kohalt ikka veel kadunud oht haiglate ülekoormuseks.

Haiglate ülekoormust ei põhjusta mitte ainult koroona tõttu haiglaravi vajavad patsiendid, vaid praegu võib ilmselt need patsiendid jagada kolmeks. Viiruse suure leviku tingimustes (mis praegu vaieldamatult on) toovad haiglatele lisakoormust ka juhuslikud nakatunud, kes tulevad haiglasse näiteks keemiaravi või neerukivide tõttu ja kellel leitakse koroonaviirus. Need patsiendid tuleb teistest eraldada ja nende peale kulub rohkem ressurssi.

Kolmas grupp haigeid on krooniliste haigustega patsiendid, kes põevad koroonaviirust rahuldavalt, kuid kelle olemasolevad haigused nakkuse tõttu kontrolli alt väljuvad ja haiglaravi vajavad. Igat sorti südame-veresoonkonnahaigused ja neeruhaigused, mis on seotud COVID-19 raske kuluga, võivad ägenemiste korral haiglaravikohti nõuda.

Viiruse leviku mõjud ulatuvad haiglatest hulga kaugemale. Perearstikeskuste ülekoormusest on viimastel nädalatel omajagu räägitud. COVID-19 plahvatusliku levikuga kaasneva testimise ja töövõimetuslehtede vajadusega on paljudes perearstikeskustes tööd rohkem kui suudetakse tööpäeva sees ära teha.

Muudes riikides on näha, et meditsiinipersonali nakatumine paneb tervishoiusüsteemid veelgi suurema koormuse alla. Viiruse suure leviku tingimustes saab hulk meedikuid viiruse kodust ja kui nakatunuid on palju, vähendab see võimekust patsiente vastu võtta ja abistada.

Ja mitte ainult meditsiinitöötajad: kuigi omikroni pärast ei ole maailmas väga palju lukkupanekuid näha olnud, tekivad paratamatult pehmed lukkupanekud, kui ei ole terveid inimesi, kes tööd teeksid. Koole, kauplusi, bussi- ja lennuliine on pandud kinni lihtsalt sel põhjusel, et töötajad on haigena kodus. Eestiski on pea pooled koolid osaliselt või täielikult distantsõppel ja seda olukorras, kus tegelikult ju mingit koolide sulgemist otsustatud ei ole.

Me teame palju, aga mitte piisavalt

Info hulk, mida omikroni tüve kohta lühikese aja jooksul kogunud oleme, on hullumeelne. Delta tekkis 2020. aasta lõpul Indias ja saavutas maailmas domineeriva positsiooni umbes 2021. aasta keskpaigaks. Infot selle kohta, kuidas delta immuunkaitsest läbi tuleb ja tõhustusdoosid selle eest kaitsevad, tilkus vähehaaval kogu aasta jooksul.

Omikron tuvastati esmakordselt 2021. aasta novembri lõpus ja tänu Lõuna-Aafrika Vabariigi teadlaste heale tööle oli see vaid loetud päevadega lisatud Maailma Terviseorganisatsiooni murettekitavate variantide nimekirja. Omikron on juba praegu domineeriv variant USA-s ja Euroopas ning tõenäoliselt kohe varsti kogu maailmas.

Samasuguse kiirendusega on tulnud info omikroni omaduste kohta. Teada on, et see tuleb läbi igasugusest varem ehitatud immuunsuse seinast, siiski on aga kaitse haiglaravi vajavate juhtude eest kolme doosiga vaktsineeritutel ligi 90 protsenti ja väheneb aeglaselt.

Näidatud on, kui palju püsib T-rakuline immuunsus (päris hästi ja see on ka üks lüli, mis raske haiguse eest kaitseb), kirjeldatud on omikroni sümptomid ning selle tekitatav vähem agressiivne haigus. Samuti on läbi katsetatud erinevate ravimite tõhusus omikroni suhtes (antikehadel põhinevad ravimid on enamjaolt kasutud, viirusevastased ravimid töötavad endise efektiivsusega).

Nõnda võib jääda ekslik mulje, et omikroni kohta ongi juba kõik vajalik teada ja mis siin enam oodata, laseme piirangud maha. Meie teadmistes on aga olulised lüngad. Ei ole väga selget ülevaadet selle kohta, mis saab olukorras, kus palju varasema immuunkaitseta inimesi omikroniga nakatub.

Palju räägitud Taani ja Inglismaa lasevad piiranguid lõdvemaks, kuid seal on erinevalt meist riskipatsiendid väga hästi vaktsineeritud. Eestis on suurusjärgus 70 000 üle 60-aastast inimest, kes pole teadaolevalt COVID-19 põdenud ega ole ka vaktsineeritud. Deltast 25 protsenti vähem surmav haigus võib selle segmendi jaoks olla jätkuvalt tõsine probleem.

Ajafaktori tõttu pole meil vähimatki arusaamist, kas ja kui paljudel omikroni põdenutel võib kujuneda pikk COVID-19. Enamjaolt räägitakse pikast koroonast siis, kui sümptomid püsivad kauem kui kaksteist nädalat. Lõuna-Aafrika omikronilaine algusest on praeguseks möödas vaid üheksa nädalat.

COVID-19 ägeda faasi kerge või peaaegu asümptomaatiline kulg ei ole garantii, et pikka COVID-it ei teki. Kui praegustest hiigelsuurtest nakatunute hordidest ka murdosa pika COVID-i küüsi jääb, võib see tulevikus tähendada märkimisväärseid kulusid nii tervisesüsteemidele kui ka riigile saamata jäänud maksude ja puuduvate töökäte tõttu.

Vähem ohtlik variant ei tähenda, et tegemist oleks ohutu variandiga. Selgelt erineb omikroni mõju immuunkaitsega ja -kaitseta inimestele, hästi vaktsineeritud ja vaktsineerimisega sabas lohisevatele riikidele. Meie teadmised omikroni kohta on veel liiga lünklikud, et piirangutest loobuda ja kõigel allavoolu minna lasta.

Kontaktide vähendamine, distantsi hoidmine, maskide kandmine, kätepesu ja asjakohane testimine on jätkuvalt olulised. Kahe doosiga vaktsineerimine ei ole omikroni puhul piisav, kolm doosi annab hea kaitse haiglaravi vajavate juhtude eest, kuigi ei pruugi alati nakatumist ära hoida.