Arvestades seda, et oleme viimastel aastatel olnud tervisevaldkonna mõttes eriolukorras, on tervise- ja tööministri Tanel Kiige esmaspäeval riigikogu ees tutvustatud riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" dokument uskumatult üldsõnaline, ilma nurkade ja ideedeta.

Kuidas me saame olla valmis kriisideks või keerulisteks olukordadeks, kui me nendest õieti rääkidagi ei julge. Kõnealune arengustrateegia dokument kõmiseb tühjusest, aga võiks olla õige tummine, täis küsimusi, mille üle saame arutada ja millele peame leidma vastused.

Riigikogu arenguseire keskus on esitanud oma strateegidokumendina visiooni Eesti tervishoiu tulevikust, mis võinuks olla aluseks seekordsele arutelule. Dokumendis kirjeldatakse nelja stsenaariumi: tervishoiu unelm, pragmaatiline maailm, pool rehkendust või endistviisi edasi? Minister ei pidanud vajalikuks sel dokumendil peatada. Ministeerium on valmis saanud oma strateegia. Mitut strateegiadokumenti Eesti vajab?

Inimese tervise vastutus on isiklik, mitte ühiskondlik hüve ja vastutus. Oma tervise- ja tervisekäitumise eest vastutan ise. Maksusüsteem peab seda toetama. Terviseennetus on oluline ja see on sama tähtis kui ravimine.

Me ei kasuta endiselt e-riigile kohaseid vahendeid. Liiga palju tahame näha arsti, mitte kuulda vaid tema otsustest. Aga süsteem peab olema ehitatud nõnda, et me seda usaldame ja selline süsteem juhib meid õigel hetkel ka arsti juurde.

Tervisesüsteemi keskmes peab olema inimene ja tema tervis. Mitte haiglad või perearstid, õed või hooldajad. Oleks ju ülimalt loogiline, et igal inimesel oleks personaalne perearstiga kokkulepitud terviseplaan, mida me ellu viime. Et elada kauem ja tervelt. Haiguste vältimine ja tervise säilitamine eeldab regulaarset seiret ja uuringuid.

Peame leidma vastused ka pikalt ülal olnud probleemile, mis puudutab õdede väljaõpet ja nende palgaküsimust. Kas keerulistele aegadele on vaja meil hetkel olemasolevat haiglavõrku ja seda võimekust hoida või piisab tõmbekeskustes olevatest või koguni regionaalhaiglatest. Ja mitu neid õieti vaja on, isegi seda vastust arengustrateegia dokumendist ei saa. Seejuures tekkis arusaamatul kombel dokumenti aga viide vajadusele ehitada Tallinna Haigla. Mulle tundub siiski, et see on ennekõike parteipoliitiline tegevus, mitte Eesti tervisevaldkonna probleemide lahendamine.

Üks on selge, inimesed elavad kauem. Tervisesüsteemilt oodatakse üha enam uusi ja keerulisi väljakutseid, aga raha süsteemi juurde ei teki. Pigem jääb vähemaks. Meil on vaja otsustada, milline on meie enda vastutus? Kas ja milline koht on erameditsiinil ja milline riigi tellimusel ja kuidas seda suunata, ikka selleks, et eesti inimesed elaksid kauem, tervemalt ja siis ka õnnelikumalt.