Käidud tee analüüsimine, hetke situatsiooni kaardistamine ja tulevikuks plaanide tegemine on organisatsiooni või valdkonna arengut silmas pidades igati normaalne ja vajalik tegevus. Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüs "Inimkeskne ja integreeritud haiglavõrk 2040" on seega dokument, mille vajalikkuses pole põhjust kahelda. Raporti statistiline osa annab väga hea ülevaate lähimineviku tendentsidest ning hetkeolukorrast.

Paraku aga ei saa ma rahuliku südamega vaadata tulevikuks väljapakutud stsenaariumidele, sest kogu raport, vaatamata oma heale statistilisele kvaliteedile, on oma olemuselt hiljaks jäänud ning esimesed kaks stsenaariumit ei ole seetõttu teostatavad ja kolmandat rakendades süsteem ka enam kaua vastu ei pea.*

Kui unustada hetkeks lõpptulemust kajastavad tulpdiagrammid ja laskuda rohujuure tasandile, et vaadelda, millised on reaalsed olud, millest joonistuvad kokku statistilise töö algandmeid koondavad Exceli tabelid, on nähtu pehmelt öeldes ehmatav.

Me oleme harjunud arvama, et meditsiinilise tööjõu puudus valitseb kusagil perifeerias ja maakonnahaiglates. See ei vasta tõele, arstide ja õdede puudus mõjutab päev-päevalt aina valusamalt ka pealinna suurhaiglate tegevust, rääkimata väljaspool Tallinna asuvatest keskhaiglatest ning ammugi rääkimata Ida-Virumaast.

Pealinna suurhaiglates puudu olev õdede koondarv ulatub sadadesse. Reaalses elus on eelmainitud defitsiit korrigeeritud õdede poolt tehtud ületunnitööga. Sisehaiguste erialade arstide puuduse tõttu meelitavad suurhaiglad üksteise töötajaid neile paremaid pakkumisi tehes enda asutusse üle tulema, kuid tulemuseks on vaid sama ressursi episoodiline ümberjagamine ning kokkuvõttes jäävad kuskil ametikohad ikkagi täitmata ja arstid teevad läbipõlemise piirini ületööd.

EMO-des on saanud tavapäraseks nähtuseks, et oluline osa tööst on kantud mittetäieõiguslike abiarstide poolt. Samuti on graafikuid raske kokku saada ilma töötajaile ületunde märkimata. Kui abiarstidest ja ületundidest ka enam ei piisa, tuleb graafikusse jäänud tühi lahter EMO juhatajal enda nimega täita. Selles valguses ei tundugi enam veidrana uudis selle kohta, et suure haigla EMO juhataja ametipositsioonile ei soovinud keegi kandideerida.

Aastaid tagasi vastu võetud abiarstide ja abiõdede tööle rakendamise süsteem on mitmeid aastaid käärivale olukorrale olulist puhvrit pakkunud. Töötades lisaks haiglajuhataja positsioonile igapäevaselt ka arstina, näen olukorda ka tavatöötaja tasandilt ning julgen väita, et ka eelmainitud puhversüsteem on oma maksimaalse võimekuse piirini jõudmas.

Ellujäämisvõitlus

Samal ajal, kui Eesti suurimaks tõmbekeskuseks olevas Tallinnas on märkimisväärne arstide ja õdede puudus, käib mitmetes üldhaiglates juba mitme aasta vältel sisuliselt ellujäämisvõitlus.

Kui seni on väikehaiglatele olulist abi pakkunud võrgustumine suurhaiglatega, siis olukorras, kus emahaiglas on ressursside puudus, ei ole nad suutelised pikalt "vee peal hoidma" tütarhaiglaid, kus on veel suurem ressursside puudus.

Loole vajutab oma pitseri ka jõudsalt pead tõstev erameditsiin, kus aina enam kolleege leiab parema tööaja ja töötasu suhte olevat. Töötaja seisukohast ei tundugi dilemma keeruline olevat, kui erasektoris pakutakse riigihaiglaga võrreldes samaväärset või suuremat töötasu, kuid tööaeg on seejuures esmaspäevast reedeni ning õhtud, nädalavahetused ja pühad on võimalik veeta oma lähedastega.

Kui riigihaigla võluks on läbi aegade olnud parem aparatuur ja keerulisemad patsiendid ning seeläbi suuremad eneseteostamise võimalused, siis vabas Eestis sündinud põlvkond on hakanud ka nende trumpide jõudu murendama, öeldes, et emotsiooni leiva peale ei määri.

Tuginedes eelnevale argumentatsioonile, julgen väita, et "Inimkeskne ja integreeritud haiglavõrk 2040" on väga hästi koostatud statistiline töö, kuid 20-aastast vaadet kajastava dokumendiga pole hetkel midagi peale hakata, sest paljud Eesti väikehaiglad vajavad selge plaani ja väljundi koostamist juba järgmiseks kaheks-kolmeks või maksimaalselt viieks aastaks.

Kui väikehaiglate rolli kiiresti ei määratleta ja selle elluviimiseks otsustavaid samme ei astuta, jääb iroonilisel kombel üle loota vaid majanduskriisile, mis tooks teatava osa töötajaid erasektorist tagasi kindlale riigipalgale ja süsteem saaks mõnda aega endisel kujul veel edasi hingitseda. Muu juhul on aga oodata süsteemi suurejoonelist kokkuvarisemist.

Meditsiinitöötajate puuduses ei ole aga süüdi ükski haigla. Tegematajätmised, mille vilju hetkel maitseme, sündisid juba mitukümmend aastat tagasi, kui algas meditsiinitöötajate massiline väljaränne teistesse riikidesse, eeskätt Soome.

Alates 2012. aastast on aga arstide väljaränne pidevalt vähenenud ning selles kontekstis võib täheldada selget seost järjepidevalt sõlmitud kollektiivlepingutega, tänu millele on kodumaal töö- ja palgatingimused pidevalt paranenud.

Nüüdseks on meditsiinitöötajate väljaränne Eestist sisuliselt peatunud, kuid vahepealsete aastatega võõrsile kaotatud põlvkonnad on jätnud meie töömaastikule suure tühimiku: jäänud on "noored" ja "vanad" ning vahepealne põlvkond on kärbitud kujul.

"Vanad" pensioneeruvad ja "noori" ei tule piisaval hulgal peale. Sisearstlike erialade esindajatel ning perearstidel oli eriala profiilist tulenevalt kõige lihtsam asuda tööle Soome tervisekeskustes ning seepärast tunneme ka nendes valdkondades hetkel kõige suuremat defitsiiti.

Haiglad peavad saama eraldi rahastusmudelid

Väiksemad üldhaiglad on aga eriti täbaras seisus seetõttu, et lisaks eelmainitule on haiglate rahastusmudelid Eestis ühesugused (välja arvatud eraldi rahastusmudel SA Hiiumaa Haiglale).

Kuna inimesed eelistavad elada ja töötada tõmbekeskustes, tuleb väiksemates linnades asuvatel haiglatel maksta töötajate värbamiseks riigi suuremate haiglatega võrreldes kõrgemat palka. Selline palgafond sööb aga omakorda ära väikehaiglate investeerimisvõimekuse.

Kui haigla ajaga kaasas käia ei suuda, on veelgi raskem leida töötajaid, kes on valmis tööle tulema trööstitu välisilmega hoonesse, kus puuduvad ka kaasaegsed võimalused eneseteostamiseks. Kokkuvõttes on tegemist surnud ringiga.

Meie meditsiinisüsteem ei ole enam olukorras, kus lööklaused "Võimestame esmatasandit!" ja "Tõstame transpordivõimekust!" päästaksid päeva. Vaja on tõsta vastuvõtunumbreid arstiteaduskonda ja õenduse erialale ning mitte 20 või 30 protsenti, vaid mõõna-aastate üleelamiseks tuleb seda teha dramaatiliselt, ehk isegi sada protsenti.

Vaja ei ole koolitada mitte ainult perearste, vaid ka mitmed eriarstivaldkonnad vajavad töötajate defitsiidile leevendust. Kui Tartus jääb Linkbergi auditoorium väikseks, tuleb arstiteaduskond rajada ka Tallinnasse. Et tulevastel põlvedel ei areneks taaskord vaid enda haigla põhist tunnelnägemist, peaks igati soodustama väljaõppe perioodi vältel residentide roteerumist erinevate linnade ja erineva suurusega haiglate vahel, see on elust tegeliku pildi saamiseks hädavajalik.

Haiglad peavad saama eraldi rahastusmudelid, mis võimaldaksid väiksematel haiglatel püsida konkurentsis. Kui töötaja käib osalise koormusega Tallinnast Haapsalusse või Tartust Põlvasse tööle, siis ongi normaalne selle eest töötajale rohkem maksta. Nõnda toimib see ka teistes riikides.

Väikehaiglad vajavad ka konkreetset rolli määratlemist ja identiteeti. Need ei pea olema väiksemad koopiad suurematest haiglatest. Igal haiglal võiks olla oma nägu ja tegu, mis on tema leib.

Kui Haapsalus või Põlvas pakutaks mingit teenust, mis on riigis hinnatud tasemel, siis ei pea inimesed paljuks tõmbekeskusest saja kilomeetri kaugusele sõita, et vastavat teenust saada, teades, et järjekorrad on kordades lühemad ning neid teenindavad suurhaigla taustaga arstid.

Hea näide tugevast identiteedist on SA Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus. Sinna mineku puhul ei räägi me isegi mitte enam sajast kilomeetrist, sinna minnakse ka kõige kaugematest Eesti nurkadest.

Praeguseks on tõenäoliselt jäänud väga vähe oponente sellele, et paljudes maakondlikes üldhaiglates oli mõistlik sünnitusosakonnad sulgeda. Vaevalt soovib keegi ka vaidlustada insuldi- ja infarktijuhtumite suunamist suurtesse regionaalhaiglatesse, sest need on valdkonnad, kus ravi on kõrgtehnoloogiline ja kallis ning mis peamine, raviga alustamiseni kulunud aeg on kõige kallim, sest see võib maksma minna elu.

Väga paljude muude mitte nii kõrgtehnoloogilisi lahendusi vajavate ravivaldkondade puhul on aga väikehaiglatel olemas vajalik infrastruktuur. Seda ressurssi tuleks paremini ära kasutada, mitte Exceli tabelis kahanevaid numbreid vaadates mõelda haigla tegevuse kärpimisele ning tõmbekeskustesse uute ravikorpuste rajamisele, kuhu samuti ei jätku töötajaid.

Meditsiin on valdkond, mis koondab kõrge empaatiavõimega inimesi, kes tänu sellele on ka valmis väga palju ületunnitööd tegema. Kui praegu võtta vastu julged ja vajalikud otsused, luua haiglatele nende vajadusi rahuldavad rahastusmudelid ning määratleda nende roll, suurendada olulisel määral meditsiinitöötajate järelkasvu ning jätkata väljarände suhtes edu taganud palgapoliitikaga, siis peame ehk eesseisva mõõnaperioodi vastu ning seejärel saame meditsiinisüsteemi, mille üle uhkust tunda.

* Esimese stsenaariumi kohaselt muutuvad väiksemad üldhaiglad kogukonna haiglateks, kus ravi juhivad perearstid ning haiglas ei osutata erakorralise eriarstiabi valveteenust. Samasugused üksused luuakse ka suuremate üldhaiglate, keskhaiglate ja regionaalhaiglate juurde. Teise stsenaariumi kohaselt jätkavad kõik üldhaiglad tegevust eriarstiabi süsteemi osana, kuid väiksemates üldhaiglates säilib erakorralise eriarstiabi ööpäevaringne teenus vaid sisehaiguste erialal. Kolmanda stsenaariumi kohaselt proaktiivseid strateegilisi muutusi tervishoiusüsteemis ei rakendata.