"Insight": sõja algus Eesti ukrainlaste silme läbi

24. veebruari hommikul tungis Venemaa Ukrainasse, alustades sõda, mille võimalusest oli palju räägitud, kuid ometi uskusid vähesed, et selline asi võib juhtuda. Eestis elavad ukrainlased rääkisid ETV+ saatele "Insight", kuidas nemad ja nende lähedased selle hirmsa uudise vastu võtsid.

"Magasin. See algas kell neli hommikul. Õde helistas mulle ja ütles läbi pisarate, et Venemaa alustas suurt sissetungi Ukrainasse. Ärkasin hetkega üles. Olin šokis, ei teadnud, mida teha. Esimese asjana helistasin emale, isale," meenutas 24. veebruari hommikut Tšernihivist pärit Vladislav Ivantsok. Tema kaasmaalasele Dmitri Leljukile teatas kohutava uudise vend.

Kiievist pärit Valeria Litovtšenko ärkas hilja, sest 24. veebruar oli Eestis puhkepäev. "Vaatan telefoni, aga seal on miljon sõnumit sõpradelt ja tuttavatelt. Ja ema kirjutab: "Meil on siin plahvatused, aga meiega on kõik hästi." Päev ei kujunenud just väga pidulikuks."

Ivantsok tuli Eestisse pooleteise aasta eest ja asutas siin tööjõu värbamise agentuuri. Leljuk tuli möödunud aastal. Ta töötab koos Ivantsokiga ja teeb ka kulleritööd.

"Tulin siia, et midagi muuta, väljuda mugavustsoonist. Kui olin siin mõnda aega elanud, mõistsin, et siin on perspektiivi," selgitab Leljuk Eestisse kolimise põhjuseid.

Litovtšenko tuli kuue aasta eest Tallinna Tehnikaülikooli õppima ja jäi pärast selle lõpetamist siia tööle, et kogemusi saada. Hiljem kavatses ta Ukrainasse naasta.

Kõik nende plaanid, unistused ja lootused muutusid hetkega tuhaks. Ainus, millest noored praegu mõtlevad, on see, kuidas aidata sõja epitsentris olevaid lähedasi.

"Esimesed paar tundi möödusid sõpradele ja vanematele helistades ja püüdes aru saada, mis toimub. Üritades mõtteid koguda. Otsustada, mida teha," meenutab Litovtšenko esimest sõjapäeva.

"Minu vanaema on praegu kooli pommivarjendis, onu istub keldris. Neil pole toitu ega midagi. Ma ei mõtle praegu plaanidele, vaid kõigele sellele," jagab oma tundeid Ivantsok.

Leljuki sõnul jäid tema lähedased Tšernihivisse ega tahtnud kodulinnast lahkuda. "Varem naabrid eriti omavahel ei suhelnud, aga kui algas sõda, siis ühendasid oma jõud, tegid keldri korda ja muutsid selle pommivarjendiks."

Ivantsoki õde oma laste, vanaisa ja vanaemaga pakkis juba esimesel sõjapäeval asjad ja püüdis riigist lahkuda. Tema isa jäi Kiievisse. Mehe sõnul on piiril tohutud järjekorrad, inimestel pole kuskil magada, toitu ei ole.

Litovtšenko vanemad otsustasid keelitamisest hoolimata Kiievisse jääda. "See on nende elu, nende kodu. Nad ei taha seda maha jätta."

Ivantsok ja Leljuk on meelestatud otsustavalt ja tahavad Ukrainasse naasta, et seda kaitsta, kuid ei tea esialgu, kuidas seda teha. Litovtšenko on otsustanud panustada humanitaarabisse.

"Tahtsime minna oma kodulinna kaitsma, aga see on ümber piiratud, sinna ei pääse läbi terve Ukraina. Mõtleme praegu, mida teha, aga esialgu saame aidata ainult info ja rahaga," räägib Ivantsok.

Leljuki sõnul otsib ta võimalust kodulinna jõuda, tahab saada ametliku relva ja kaitsta just oma linna.

"Aitan oma riiki nii palju kui võimalik: rahaga, informatsiooniga - kõigega, millega saan," ütleb Litovtšenko.

Sarnased tunded valdavad mitte ainult Eestis elavaid ukrainlasi, vaid ka teistest riikidest tulnuid. Aleksei tuli Eestisse poole aasta eest Minskist ja töötab IT-firmas. Päev enne sõja algust oli tema juures ema, kes naasis 24. veebruaril Valgevenesse, kust Vene väed oma pealetungi alustasid.

"Esimene sõnum, mida ma nägin: "Kõik on hästi, olen kodus. Algas sõda," meenutab Aleksei 24. veebruari hommikut.

Aleksei sõnul oli ta seni arvanud, et pärast tema riigis aset leidnud vägivalda (demonstratsiooni laialiajamine 2020. aastal - toim. märkus) ei imesta ta enam millegi üle. "Ma eksisin, selleks ei saa täielikult valmis olla. Mul on häbi, et meil polnud jõudu seda ennetada juba 2020. aastal."

Noored ühinevad, et aidata sõja eest põgenevaid inimesi: korraldavad põgenike äratoomist, koguvad humanitaarabi, jagavad infot. Eesti teatas oma valmisolekust võtta vastu põgenikke, keda võib ÜRO hinnangul olla ligi neli miljonit. Praegu on neid peaaegu 600 000 ja põhiliselt võtavad neid vastu naaberriigid Moldova, Rumeenia, Poola, Slovakkia ja Venemaa. Esimesed põgenikud on saabunud ka Eestisse.

Sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaa sõnul valmistab riik ette umbes 2000 kohta põgenikele, kel pole Eestis lähedasi. Suurema osa põgenikest moodustavad ministeeriumi hinnangul siin elavate ukrainlaste sugulased. Eesti Ukraina kogukond koosneb ligi 50 000 inimesest.

Mändmaa kinnitab, et Eesti võtab vastu kõik põgenikud. Ministeerium on valmis varustama saabujad riiete ja toiduga, osutama neile meditsiinilist ja psühholoogilist abi. "Püüame neid maksimaalselt aidata. Kõige olulisem - me tahame teha kõik, et inimesed kohaneksid siin võimalikult kiiresti ja hakkaksid saama sissetulekut, et tasuda oma peavarju ja toidu eest."

Teavet põgenike vastuvõtmise kohta saab MTÜ-lt Eesti Pagulasabi.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: