Olen saanud teate, nagu kavatseks üks Eesti kool kustutada oma väärtuste loetelust punkti "isamaaline kasvatus". Mul ei ole täpset kinnitust, kas see teade vastab tõele, kuid kuuldus pani mõtlema selle fraasi tähenduse üle.

Kasvatus ei ole tegelikult väärtus, vaid protsess. Samal ajal on väärtused kasvatusprotsessi osa. Isamaaline kasvatus tähendab isamaaliste väärtuste selgitamist ja suunamist need omaks võtta ning tegelikkuses rakendada.

Põhikooli riiklik õppekava nimetab alusväärtuste hulgas näiteks austust emakeele ja kultuuri vastu ja patriotismi, sätestades samas, et uue põlvkonna sotsialiseerimine rajaneb eesti kultuuri traditsioonidele. Sõna "isamaa" ega fraasi "isamaaline kasvatus" õppekavast ei leia.

Kuid kõnealuse kooli puhul ei olevat isamaalise kasvatuse kui eraldi sõnastatud väärtuse hülgamise põhjus nimetatud sõna puudumine hariduse alusdokumendis. Põhjus olla hoopis, et õpilased leiavad sõna "isamaa" olevat ühest küljest vanamoodsa, aga teisalt kardavad nii nemad kui ka kooli väärtuste komisjoni liikmetest täiskasvanud, st õpetajad, lastevanemad ja vilistlased, et sõna "isamaa" võib kedagi solvata.

Esmapilgul võtab just viimane arvamus muigama. Järele mõeldes on asi aga naljast kaugel. Taas hakkab üks sõna meie keeles nihkuma keelatud sõnade territooriumile. Põhjendamatult.

Mis olid noorte argumendid võimaliku solvava alatooni kohta? Arvati, et rääkides isamaalisest kasvatusest kui väärtusest jääksid väärtuste ringist väljapoole need, kelle isa ei ole eestlane.

Nüüd peaksime mõtlema sõna "isamaa" tähendusele. Leian, et see ei tähista esmasel tähendusväljal just tingimata etnilist päritolu, nagu ka isamaaline käitumine, isamaaliste väärtuste manifestatsioon ei sõltu isa rahvusest.

Isamaalise vabadussõjaromaani autori August Gailiti isa oli näiteks lätlane. Isamaalisus seob ühte kõik, kes peavad lugu maast, kus nad elavad, ja tahavad ise panustada selle maa hüvanguks, austades maa traditsioone, sümboolikat, väärtusi, kangelasi ja teisi kultuuriavaldisi. Isamaalisus ei ole verepuhtus, vaid mõtte- ja eluviis. Isamaa-armastus.

Miks me tahame seda sõna vaka all hoida? Leiame ju õppekavast sõna "patriotism", mis on isamaa-armastuse sünonüüm. Hea tarbetekstitava soovitab, et kui on olemas omatüvi, siis võiks seda eelistada võõrsõnale. "Patriotism" on võõrsõna ja ka rahvusvaheline sõna. Ja siit saame ehk ka vastuse, miks oleme nii ettevaatlikud sõna "isamaa" rakendama.

Sõna "Isamaa" on eesti kultuuris käibinud väga kaua. Tartu Ülikooli keeleloolaste andmeil lausa 16. sajandist. Esmatarvitaja oli jesuiit Boierus, järgmise sajandi algul leiame seda ka luterlase Mülleri jutlusetekstides. 19. sajandi teisest poolest alates hakkas sõna tärkava rahvusteadvuse mõjul massiliselt levima.

Julgen väita, et eestlasele tähendas ja tähendab see sõna just positiivse patriotismi avaldust. See ei ole olnud negatiivne, teisi rahvusi, nende liikmeid ja nende kultuure välistav mõiste. Sõna "isamaa" on olnud suur, ilus ja püha.

Moodsas üleilmastuvas kontekstis seostub patriotism rahvusriikide ajastuga. Enne teist maailmasõda võis rahvusriik tõepoolest tähendada paika, mis surus programmiliselt alla vähemusi. Tollane patriotism võis mõnes riigis tähendada agressiivset ümberrahvastamist.

Hea meel on mäletada, et Eestis olid asjad teistmoodi: meie kultuuriautonoomia seadus (1925) näitas vähemuste suhtes lugupidamist. Sellegipoolest õitses isamaalisus. Ent isamaaline kasvatus ei häirinud kuidagimoodi eesti koolides õppivaid vene, juudi, saksa või ka läti päritolu õpilasi. Seda on oma mälestustes rõhutanud näiteks Dagmar Normet ja Joann Lõssov.

Praegu vajame isamaalisust kui väärtust ehk rohkemgi kui 1930. aastail. See aitab meil, arvult väga väikesel rahval, jääda alles kurvalt lamenevas maailmas, kus just väiksemad kultuurid on kaotamas oma nägu.

Teades, kes me oleme, ja olles uhked selle üle, mis me oleme, ei pea me sugugi alanduma kolkapatriootideks. Isamaalisus ei tähenda piiratust. Kui käsitleme isamaalisust eesti koolis tabuna, siis peaksime keelama ka Eesti hümni laulmise. Siis juba ka "Kalevipoja" tuntumad kohad, "Isamaa ilu hoieldes…" jmt.

Edasi kerkib mõte, kas sõna "isamaa" sahtlisse lükkamine tingib loomuliku jätkuna kahtlused sõna "emakeel" kasutuse lubatavuse suhtes. Kas kuulutame sel juhul Eestimaal lindpriiks ainult eesti keele, sest selle kõnelejad on enamuses, või loobume emakeele mõistest kõikjal, sealhulgas õigustekstides?

Mis puutub väljendi võimalikku vanamoodsusse, mida mina kui keeleinimene muide ei taju, siis tasub mõelda ka selle üle, et paljud sõnad on meie keeles pisut vanamoodsad. Need sõnad näitavad meie keele arengu lugu. Aegade side rikastab meie keelt ja meie väljendusoskust.

Kui vägevad on tegelikult Eesti Vabariigi praeguse, kuid 1920. ja 1938. aasta sõnastusest laenatud, nüüdiskeelest nii erinevad esimesed read: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki… mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade."

Põhiseadus kinnitab, et eesti rahvus, keel ja kultuur on väärtused. Isamaaline kasvatus tähendabki nende väärtuste edendamist. Mis on iseseisev väärtus. Ja võib kindlasti olla omal kohal kooli väärtuste nimistus. Aukohal.