"Ternopil on rahulik linn, seda pole veel pommitatud ega rakettidest tulistatud. See on ses mõttes nagu oaas ülejäänud riigis. Esmalt on meie ülesandeks anda teistele piirkondadele humanitaarabi, varustust, me võtame inimesi vastu teistest linnadest, kes kannatavad selles agressioonis, me aitame nendel inimestel siin elada, organiseerime neile toitu ja sõidu piirile, juhul, kui nad seda vajavad. Me loodame, et me võidame selle sõja võitlusvaimuga, mis Ukraina inimestel on. Ei ole mingit võimalust  sissetungijatel meie maad üle võtta," rääkis Ternopili linnapea Serhiy Nadal.

Teekonda Rumeenia kaudu hinnati sel hetkel kõige lihtsamaks sõja jalust pääsemiseks. See tähendab siiski mitme päeva pikkust järjekorras passimist, kui oled autoga. Jala tuleb seista enam kui seitse tundi, pressituna rekade ja erinevate aedade vahele.

Vabatahtlikud pakkusid kolmeliitrisest purgist sooja teed, kuid ei julgenud juua, sest WC-d ei ole. Päevavalgusest saab öö, mingil hetkel liikusime nelja meetrit terve tunni. Lund sadas pähe, kassid kräunusid, koerad karglesid kettide otsas, lapsed enam ei jaksanud.

Kõiki neid tuhandeid dokumente kontrollis kaks Ukraina piirivalvurit.

Rumeenia poolele jõudes oli tunne, nagu oleks vallutanud mäetipu ja jõudnud ka elusana alla. Vastuvõtt oli liigutavalt soe. Noored vabatahtlikud pistsid võileiva pihku ja küll see maitses hea. Sai ka suppi ja kuuma teed. Sellesse viimasesse oleks tahtnud kasta varbad.

112-bussid viisid inimesi sinna, kuhu keegi minna soovis: põgenikekeskusesse magama või rongijaama, jagati ka kohalike inimeste aadresse, kes olid nõus hädalisi enda juurde öömajale võtma. Meid ootasid väikese Sutšava lennujaama pingid.