Briti kindralleitnant John Glubb, hüüdnimega Glubb Pasha on tugevalt koloniaalimpeeriumi taustaga. Aastal 1926 lahkus ta Briti armeest ja asus Iraagi valitsuse haldusinspektori kohale. Ja aastal 1930 sõlmis ta lepingu, saamaks teise maailmasõja eel moodustatud Transjordaania Araabia leegioni ohvitseriks. Üheksa aastat hiljem sai ta selle komandöriks.

Glubb sai hakkama Araabia leegioni muutmisega korrastatud armeeks ja teises maailmasõjas toetas see lääneliitlasi. Pärast sõda moodustas ta rahvuskaardi Jordaania piiride kaitsmiseks Iisraeli rünnakute vastu, kuid araablaste surve briti mõjude vähendamiseks Lähis- Idas viisid tema ametist vabastamiseni aastal 1956.

Igal juhul on tegemist isikuga, kes koloniaalküsimusi ja impeeriumide teemat valdas kogemuse, mitte teooria alusel. Ametist vabastamisest kuni surmani oli Glubb Pasha ka viljakas teaduslike raamatute autor. Põhiliselt oli tema eesmärk hajutada Läänes valitsevaid eelarvamusi araabia maailma ja islami suhtes.

Enim tuntud on Glubbi lühike kirjutis pealkirjaga "Impeeriumide saatus ja ellujäämise otsingud" (Sir John Glubb, "The Fate of the Empires and Search for Survival" - Blackwood (Edinburgh), 1978, Fate of Empires (uncw.edu)).

Glubbi vaadetest ehk veel niipalju, et paljudele tänapäeva feministidele ja vähemuste õiguste eest seisjatele on ta ilmselt liiga konservatiivsete vaadetega. Kuid tema lühiülevaade impeeriumidest ilmus aastal 1976 ja siis oli maailmas neis küsimustes veel suhteliselt rahulik aeg.

Glubb on meie ajalootunnetuse osas üpris kriitiline. Ainus, mida me ajaloost õpime, on tema sõnul see, et me sellest kunagi midagi ei õpi. Ehk oleme olnud määratud jätkuvalt samu vigu kordama.

Üks põhjus selleks on tõik, et meie ajalooline silmapiir on piiratud. See on kas meie enda riigi ajalugu või lühike ajalooperiood, mida me mingil põhjusel hindame. Kuid eks kogu ajalugu ongi subjektiivne ja sõltub selle kirjutaja vaadetest.

Teiseks leiab Glubb, et meie ajaloolist narratiivi juhib pigem edevus kui objektiivsus. Tõstame esile neid aegu, mil meie esivanemad olid õitsvad ja edukad, kuid libiseme üle kaotustest.

Selle teesi paikapidavuse kinnitamiseks vaadake kasvõi putinliku Venemaa ametlikku ajaloolist narratiivi, mis keskendub vaid sõjalisele võidule maailmasõjas ja kannab selle küsitavat sära ka kõigile eelnenud ja järgnenud sündmustele.

Kolmandaks keskendume tihti mingile lühikesele ajaloolõigule, ühendamata tihti perioode, neid omavahel ajaliselt sidumata.

Glubbi arvates peaks ajalugu olema inimrassi lugu, pidev protsess, arenev, muutuv ja puhuti ajas tagasi pöörduv. Glubb vaatleb tinglikult 11 impeeriumi ajalugu ja leiab, et nende kestus on olnud suures plaanis samas suurusjärgus, keskmiselt umbes 250 aastat.

Näiteks Vene impeerium kestis Romanovite Venemaa vormis 234 aastat. Ja impeeriumid ei sünni ega sure üldiselt mingi konkreetse kuupäevaga. On lihtsalt laienemise ja languse ajastud. Seejuures ei mõjuta tehnoloogia kuigivõrd impeeriumi eluiga, kuid see võib mõjutada impeeriumi ulatust.

Impeeriumide elutsüklitest on sünd harilikult plahvatava olemusega. Enne kuningas Philippost oli Makedoonia Kreeka põhjaosa tähtsusetu riik. Kuid 36 aastat pärast tema võimuletulekut oli Pärsia impeerium kadunud ja Makedoonia impeerium ulatus Doonaust Indiani.

Impeeriumi teke ja tõus on tihti vaeste, kuid ettevõtlike jõudude tegevuse tulemus. Langevad impeeriumid on aga üldiselt jõukad, heaolust vaevatud ja kaitsele keskendunud. Glubbi arvates on impeeriumide vaheldumine kasulik, sest oma keskmise eluea jooksul jagavad nad oma väärtusi ja teadmisi, kuid seejärel tuleb teine rahvas ja võtab sisse oma koha oma jagamissüsteemiga. Impeeriumid kujutasid endast ka algset globaliseerumist, võimaldades kaupade ja teadmiste liikumist ulatuslikel aladel.

Selles plaanis on Glubb üpris skeptiline väikeriikide, nagu on Eestigi, tekke suhtes. Ta on kindel, et väikeriikide tekke lainele järgneb taas rahvusvaheliste impeeriumide teke. Ka Euroopa Liitu pidas ta juba peaaegu pool sajandit tagasi katseks taoline uus impeerium tekitada.

Eluaegse ohvitserina hoiatab ta aga patsifismi eest, sest selle nõrkuseks on agressiivsete riikide olemasolu. Kes ei ole valmis sõdima, saab tema sõnul tunda allajäämist ja enese lülitamist mõnda agressiivse jõu juhitavasse impeeriumi.

Tollast Nõukogude Liitu pidas Glubb samuti impeeriumiks, kuid juba 15 aastat enne selle kokkukukkumist ennustas ta, et peatselt läheb see impeerium langusfaasi, kus vägisi liidetud või ise liitunud rahvad hakkavad meenutama vanu sõdu ja vaenusid. Ning et kogu asi lõppeb selle impeeriumi lagunemisega. Selles mõttes kuulub Nõukogude impeerium oma olemasolu lühidusega erandite hulka.

Impeeriumide loomine võib põhjustada sõdu ja tragöödiaid, kuid nende võimu õitsenguajal võib nendega kaasneda ka rahu, turvalisus ja õitseng ulatuslikel aladel. Kuid igal juhul on suurte riikide tõus ja langus ajaloos vältimatud. Nende langused võivad olla erinevad, kuid valdavalt on need olnud välistest teguritest tulenevad.

Järgnevalt vana lahinguvälja ohvitseri hinnang sõdadele, mida võib üle kanda ka olukorrale Ukrainas.

Sõjas on tema hinnangul moraali tähtsus kolm korda suurem kui füüsiline jõud või tehniline ülekaal. Ja temalt ka hoiatus heaoluriikidele: mida rohkem on riik heaolul põhinev, seda rohkem surub see alla kodanike algatusvõimet ja enesele lootmist. Kas me sellega nõustume või mitte, on omaette küsimus, kuid selles on oma iva. Heaoluühiskond hakkab sedavõrd muretsema oma heaolu taseme pärast, et lükkab mõttes kõik ettevaatusabinõud ja kriisivalmiduse tahaplaanile.