Enam kui kakskümmend aastat tagasi sai suhteliselt tundmatust ametnikust ja KGB-lasest ootamatult maailma suurima riigi peaminister ja vaid mõni kuu hiljem juba ka president. Võib arvata, et Vladimir Putin on küllaltki põhjalikult uurinud Venemaa ajalugu, et aru saada, kuidas teised tema rollis hakkama on saanud. Kes varasematest Vene valitsejatest tunduvad olevat Putini eeskujud ja õpetajad?

Ajaloohuviline on ta küll, ta on väga uudishimulik, selles mõttes meenutab ta mulle Peeter I, kelle kohta kirjutasid väikeste kuurvürstiriikide õukonnadaamid, et ta on täielik barbar ja metslane, aga milline siiras teadmistejanu! Putin on detailidesse laskuv ja tal on väga hea mälu. Aga ajaloost on tal palju eeskujusid. Välja öelnud ta seda kunagi pole, poliitilistel kaalutlustel, kuid Ivan Julm võiks kindlasti üks eeskuju olla ja ka Stalin nii mõneski mõttes, sest Putin pole kunagi kusagil öelnud, et need riigijuhid mingis mõttes halvad olid või ei sobinud rahvale. Ivan Julmaga teeb teda sarnaseks suurepärane oskus inimestega manipuleerida ja neid oma teadmistega pahviks lüüa. Putinil on reproduktiivne mälu, ta suudab väga hästi esitada hiljuti läbiloetut ja hiljem seda unustada. Ivan Julmal olid teadmised sügavad. Aga just see, et ükski alamatest ei tea, mis juhtub homme. Selle poolest oli ka Stalin kuulus, et õppis neid nippe otse Ivan Julmalt, lugedes tema elulugusid.

Putin suudab täna selle sama teadmatuse õhkkonna loomisega manipuleerida ja hirmutada rohkemat kui Venemaad, põhimõtteliselt kogu maailma. Ta mängib palju suuremalt kui  Ivan Julm või Stalin. 

Jah, sest  Stalin tegi seda, mida temalt ka oodati. Putin üritab alati teha seda, mida temalt ei oodata. Ja selles mõttes on tal luureohvitserina ikkagi teatud eelised. Aga mul on meeles ka kaader, kui ta presidendiks ümber valiti mitte just eriti, nagu venelastele endalegi tundus, ausate võtetega, ja siis see sõit mööda Moskva tühje tänavaid Kremlisse. Mingid kavalpead olid laskunud netti üles panna sellest klipi, taustaks kultussarja "Brigaad" muusika. (Film kõneleb neljast sõbrast kurjategijast - A.K) See jättis mulle väga sügava mulje, see oli väga tasemel tehtud klipp.

Aja jooksul on Putin mõistnud, et kui ta laseb asjadel lihtsalt kulgeda, siis ta ei saa ellu viia endale võetud missiooni – ikkagi suure tuumariigi etteotsa sattununa koguda taas kokku Venemaa maad, taastada mõjusfäärina Nõukogude Liit ja minna sellega ajalukku. See on tema võimalus ja selle pärast on tal olnud vaja täit võimu vahendeid valimata ja tal on kiire. Ta tahaks minna ühte ritta Vladimir Pühaga, kes ristis omal ajal Venemaa. 

Ma ei tea, kui palju on ta kursis Valge liikumise ja emigratsiooniga, aga on teada, et juba 1920. aastatest alates eksisteeris monarhistidest emigrantide seas väga tugev legitimistide liikumine. Legitimism ehk siis legitiimsed seadused. Legitimistide jaoks algab ajalugu sellest hetkest, kui Nikolai II ei ole veel troonist loobunud, aga siis olid impeeriumi koosseisus ka Poola tsaaririik ja Soome suurvürstiriik. Legitimistide rada pidi Putin vast ei lähe, väga raske on praegu ette kujutada Vene impeeriumit, kuhu kuuluks ka Poola ja Soome.   

Putin on mulle meenutanud Ivan Julma ka selles mõttes, et mõlemad on oma rahvale andnud silmapaistvaid etendusi. Ivan Julm tegi inimeste keetmisest Punasel väljakul menuetenduse, Vladimir Putin on lennanud koos toonekurgedega.

Seda küll, aga üks on ikkagi Rjurikute suguvõsa väärikas esindaja, teine on inimene rahva seast ja nende esteetikal on suur vahe. Venemaal ei lähe valitseja ise kunagi lahinguväljale, Ivan Julma ükskord sunniti, Kaasani all, see lõppes halvasti tema lähikondlastele, kes talle seda peale surusid.  Aga Putin läheb.  Ikkagi inimene rahva seast. Kõik need hokimängud, ujumised ja amforate leidmised, talle ikka meeldib see noorusest meelde jäänud täitsameeste esteetika. Ma ei usu, et teda lasti sisse Saigoni kohvikusse Piiteris, kus käisid koos kõik hipid minu ajal ja kus üks minu tuttav lõi omal ajal üle pruudi Venemaa hilisemalt peaministrilt ja presidendilt Medvedevilt. Putin oli selles kontekstis kehv mees, eks ta tahab seda kõike loomulikult kompenseerida. See on see hüper-machoks olemine.

Kas Vladimir Putin tahaks tagasi pigem siis nagu nõukogude aega või tahaks ta olla tsaar?

Ei, ta ei taha kumbagi. Sest selge on see, et Vene monarhia langes selle pärast, et keisririigi aeg sai täis. See oli seest mäda pähkel. Täpselt sama juhtus ka sotsialistliku impeeriumiga. Ta lagunes ära ise. Selleks on omad põhjused. Seda kindlasti kiirendas Reagani tähesõdade programm, aga põhimõtteliselt ühes riigis sotsialistlik kord sellisel kujul püsida ei saa, sest ka Hiina reformis ju enda sotsialismi. Aeg on uue Venemaa käes, mida ta üritab üles ehitada, mis pole ei keisririigi ega punaimpeeriumi sarnane, vaid mis on globaalne geopoliitiline jõud, mille vastaseks peaks olema Ameerika Ühendriigid, sest mida võimsam on su vastane, seda võimsamalt sa näed ennast. Hiina peale tal hammas ei hakka. Selle tõestuseks on hiljutised Kasahstani sündmused. Üks Hiina väike koputus õlale ja Venemaa taandus sealt.

Suhe Hiinaga on pingeline.

Putin saab väga hästi aru, et Hiina tuleb ühel päeval sinna, kus ta praegu juba on ja paneb käpa peale Venemaa jaoks olulisele regioonile.  Ta ei taha, et see juhtuks tema ajal, et ta sellise asjaga ajalukku peaks minema. 

Venemaalt kostab aeg-ajalt, et üks või teine tänane iseseisev riik on justkui põline Vene ala ja et ukrainlasi kui rahvust pole olemas. Kuid kes on venelased? Kas mitte Kiievist välja rännanud ja oma teele ette jäänud rahvastega segunenud ukrainlased? 

See on natuke keerulisem pilt. Kui minna aegade algusesse, siis oli tegemist viieteistkümne idaslaavi hõimuga. Üleval severjaanid, all drevljaanid ja poljaanid. 15 idaslaavi hõimu jääb sinna vahele. Ja Kiiev, mis ehitati valmis alles Rjuriku poja Ingvari ajal, 9. sajandil, ei olnud pealinn, millele teised hõimud oma keskustega allusid. Eksisteeris paralleelne valitsemine, Novgorod Kiievile ei allunud. Nii et me ei saa rääkida, et kiievlased on põlisvenelaste esiisad.

Küll aga pärast seda, kui Juri Vladimirovitš Dolgoruki võttis üle bojaar Stepan Kutška maad ja ehitas Mokša jõe äärde, tänase Moskva aladele, kremli, see oli mokšade maa, algas slaavlaste ja ka lõunaslaavlaste tulek soomeugrilaste maadele. Moskva asub vepsade ja mokšade maadel. Ja toimus assimilatsioon.

Aga ma olen seda absurdi näinud mõlemalt poolt, kus ukrainalsed ütlevad, et Venemaad pole olemas ja neil on osaliselt õigus ja venelased vastavad Moskvast, et teid ei ole olemas. Ka neil on osaliselt õigus. Muidugi, ka veel tsaariajal räägiti Kiievist kui Vene linnade emast, aga kui me nii hakkame juuksekarva lõhki ajama, siis linnad ehitasid Venemaale ikkagi skandinaavlased Rjurikud. Rjurikud ehitasid kõik linnad, mida me täna Venemaal nn kuldse ringi linnadena tunneme. Nii et siin tuleb teha suur kummardus Rootsile.   

Ja kui tavaliselt käsitletakse Venemaad ida ja lääne sulamina, siis ta on tegelikult ikkagi segu kõigist neljast ilmakaarest: põhjast ehk viikingitest, Rjurikust, kes ehitas oma järglastega üles Venemaa; lõunast pärit Bütsantsi usust, Kreeka usust, nagu venelased seda ise nimetasid; idast tulnud Batu-khaani vallutustest ja läänest ehk Peeter I ajast kinnistunud tungist lääne kultuuriruumi. 

Aga igal juhul peaks põlistes moskvalases voolama ka soomeugri verd. Ja põhimõtteliselt võiksime meie hoopis Venemaale väita, et teie pealinn asub meie maadel?

Jah, kui võtta soomeugrilasi kui rahvaste konglomeraati.

Eestlaste identiteedi aluseks on suuresti keel ja me oleme häiritud, kui tunneme, et see on ohus. Ka venelased näivad olevat väga mures oma identiteedi säilitamise pärast. Mis on venelaseks olemisel otsustava tähtsusega, millest meeleheitlikult kinni hoitakse?

19. sajandil näitas Dostojevski meile Vene messianismi. Venemaa päästab planeedi Maa. Sellest on kirjutanud vähemal määral Tjuttšev, sellest on kirjutanud Tolstoi. Aga põhiliselt Dostojevski. Ja ta ei eksinud muuga kui sajandiga. Vene messianism lõi läbi 20. sajandil. See on bolševistliku revolutsiooni absorbeerimine enda maal ja näitamine kogu maailmale, mis see on. Kaks maailmasõda, mille põhiraskuse ikkagi Venemaa välja kandis.  Ka praegune kõrgem poliitiline establishment rõhutab, et me oleme maailma päästjad. Vot see on see kuvand, millest ei taheta lahti lasta. Kõikide eest kannatajad, see toetub Kolmanda Rooma ideele.

16. sajandil teatas Ivan Julm, et jumalaga saabki rahvas suhelda ainult tsaari kaudu. Stalin sai hakkama jumalata. Putin on kiriku taas valitseja relvastusse võtnud. Vähemalt üritanud. Kui edukas endine nõukogude inimene ja KGB-lane selles küsimuses olnud on?

Stalin ei saanud kaugeltki mitte jumalata hakkama. Kui 1941. aastal olid Wehrmachti väed Moskva all, siis eksiilpatriarhid saatsid talle sõnumi, tema enda palvel, et teha ristikäik Iverski, Kaasani ja Smolenski jumalaema ikoonidega. Ja see ristikäik tehti. See muidugi ei olnud välisele maailmale mõeldud.

Aga Putin sai aru, et see kirik on kullaauk, mille nad endalt ise ära lõikasid pärast 1917. aastat. Selline ideoloogiline kullaauk, transkontinentaalne agitpropi kanal, tuli taas võtta aktiivrelvastusse tõestamaks, et Venemaa on üldse maailma naba.  Et toonitada oma venelikkust ja Kolmanda Rooma ülesehitamist, pole kirikust pääsu.

Aga nii nagu kunagi Ivan Julm Putin jumala abil rahvast lõa otsas ei hoia.

Ei. Usu kaudu hoiab rahvast patriarh Kirill, kelle vanaisa lasti maha Moskva NKVD polügoonil. Ta on preestrite suguvõsast ja Beria ning Stalini ajal olid sellistega jutud väga lühikesed. Ja patriarh ei sõltu Putinist, ta on küllaltki iseseisev. Ainult nukker on, kui patriarh teatab, et tema kui õigeusklik ja ühe suurima kristliku konfessiooni juht tunneb ikkagi kurbust selle üle, et Nõukogude Liit lagunes.

Putin ei ole usu teemal autoriteet, sest seda teemat ta ei valda. Õigeusk on väga vana usk ja see pole nii, et astud tänavalt sisse ja sinust saab õigeusklik. See nii ei käi. Ja ta teab seda, ta ei ole rumal inimene. 

Venemaal on olnud ju ka valitsejaid, kes vägagi läände on vaadanud. 

Kui vaadata Vene valitsejaid läbi aegade, siis pendel käib äärmusest äärmusesse üle ühe valitsuse. Läänemeelne ja maailmale avatud isik vahetub absoluutselt tagurlikuga. Võtame Aleksander I  kõigi tema suisa dekabristlike ideedega, temast sai tegelikult vabariiklane tsaaririigis, monarh vabariigis, flirtis lääneriikidega, peale teda tuli tema vend Nikolai I, kes tegutses kardinaalselt teises suunas. Siis Aleksander II – vabastaja, kes lõpuks saab aru, et Venemaad tuleb reformida ja sinna otsa Aleksander III – kruvide kinnikeeraja, kes ütleb, et kui Vene tsaar püüab kala, siis Euroopa võib oodata. Siis Nikolai II – suurepärane perekonnainimene, hea maalikunstnik ja fotograaf, jällegi see liigne avatus. Ja uuest ajaloost, kui Brežnev oli ideoloogilises mõttes täielik graniit, siis tuleb Gorbatšov – ülimalt läänemeelne, Jeltsin takkapihta nagu tema jätkuna ja nüüd on Putin. See pendeldamine on Venemaale niivõrd iseloomulik. Läänest itta, idast läände. Selles kokteilis on liiga palju koostisosi, millega peab arvestama.

Selle loogika kohaselt võib Venemaale pärast Putinit oodata läänemeelset presidenti?

Jah, sest muidu juhtub Venemaaga see, mille hoidis ära Gorbatšov, keda võib süüdistada kõikides maailma pattudes, aga ühes asjas mitte. Ta päästis tollase Nõukogude Liidu väljajäämisest tsiviliseeritud maailma piiridest. Kui oleks jätkunud kõik nagu Brežnevi ajal, oleks Venemaa sealt välja pudenenud. Järgmine valitseja, kes tuleb pärast Putinit, on sunnitud tegema sedasama, sest muidu jääb Venemaa lihtsalt väljapoole tsiviliseeritud maailma piire.  Reaalselt, oma esteetika, majanduse ja mõtlemisega. Ja see oleks hukatuslik tee.  Ja kuna Putin on võtnud sihiks minna ajalukku Venemaa vanade mõjusfääride taastajana ning kõik oleneb tema meelevallast, siis juba ammu ei julge keegi talle teha ettekandeid selle kohta, kuidas asjad tegelikult on. Ta loeb seda, mida ta lugeda tahab.

Mis peaks talle ju olema väga ohtlik.

Tüüpiline isevalitseja. Ja ega ta pole ju ainus. Tal on ka eelkäijad. Asi võib lõppeda nii nagu Nikolai II ja tema abikaasale, kellel polnud üldse mitte mingit ettekujutust, mis tegelikult toimub. Kui Nikolai II oli järjekordselt rindel Mogiljovis peastaabis, siis abikaasa käis mingis väikeses asulas ja kirjeldas, kuidas rahvas teda armastas. Aga rahvas ei armastanud teda üldse, sest ta oli ju sakslanna. 

Läände pöördumine on Venemaale läbi ajaloo lõppenud ikkagi nagu halvasti. Miks?

Kui lääneriigid on üles ehitatud erainitsiatiivil, perekonnakeskselt, luterlikus maailmas oskavad kõik kalkuleerida, kirjaoskus on suur, siis Venemaa on traditsiooniliselt ikkagi mir ehk kogukond põhimõttega olla, nagu kõik teised. Ja venelased teenivad oma isandaid teistmoodi. Nad ei ole kalkuleerimise peal väljas, mis võib tunduda küll ajuvaba, aga samal ajal see toimib, see on ühisomand, tee, mis sa tahad.

Parim näide on Aleksander II reformid, millega vabastati talupojad pärisorjusest, tõsi küll ilma maata. Kui eilsest orjast sai töövõtja ja tänasest peremehest tööandja, jooksis kogu süsteem kokku. Ei suutnud üks ega teine.  Tekkis hästi palju talupoegi, kes ei saanud enam töötada oma mõisniku jaoks, nad kolisid linna ma muutusid linna proletariaadiks, kadus ära kontrolliv kogukonna mõju, kus joodi koos ja tehti tööd koos, saabus kollaps. Üksikud muidugi said miljonäriks, kuid need olid erandid, mis kinnitasid reeglit.

Ja see kogukondlik maailmapilt ei ole Vene rahva teadvusest kadunud. See kokkupõrge lõppeb alati halvasti Venemaale, kui üritatakse teha implantaat-poliitiline riigikorraldus läänest.

Venemaa retoorikast jääb tihti mulje, et kõik tema naabrid on tema vastu kuidagi vaenulikud. Millest see tuleb? Kas see võib olla mälestus ajast, mil Venemaa oli killustunud ja vallutanud endale erinevaid alasid, mille kontrollimine oli probleemne ja elati pidevas hirmus, et keegi kusagil riigisiseselt mässab ehk siis vaenlane ongi ümberringi?

See tuleb mongoli-tatari ikke aegadest, kus teati, et tuleb seista lõpuni, sest kui linn langeb, hävitatakse kõik kuni imikuteni.  Kõik, peale Loode-Venemaa, oli Batu-khaan vallutanud ja 240 aastat kestnud ike andis neile teadmise, et kui sa ei ümbritse ennast puhvertsooniga, võib see iga hetk korduda. Nad kartsid väga. See oli reaalsus, mis kestis sajandeid. Ja sealt see paaniline, refleksini läinud soov, keskkülgetõmbejõu printsiip, et kõik, mis asub keskuse ümber, tuleb tõmmata, kui mitte oma riigi koosseisu, siis vasallriikidena puhvriks. Aga nad ei näe seda, et on olemas siiski teatud arengud ja et nii mõelda on atavistlik.

Ja järgmine suurem ideoloogiline hüpe tehti sel teemal Nikolai I ajal, mil anti välja isegi brošüür, populaarne õigeusklik militaardoktriin, mille põhimõte oli selles, et kuhu on Vene sõduri saabas korra astunud, sealt enam ära ei minda.  Ja et kaitstakse kõiki nõrgemaid vendasid, neid kellega on usuline lähedus. See on Balkan, see on põhimõtteliselt Esimene Maailmasõda, tõtati appi usuvendadele. Ja sellest doktriinist ka lahti ei lasta loomulikult.

Mongolitatari ikke ühe viimase suurema tugipunkti,  Kaasani vallutamise auks lasi Ivan Julm Punasele väljakule rajada Blažennõi kiriku, mille erakordset ilu me seal tänagi kõik imetleda saame. Kas Kaasan on lõplikult vallutatud? Kas tatarlased ei või tänagi olla Putinile probleemiks?

Tatarlased ei ole unustanud, et neil on olnud oma riik ja nad on selles mõttes ohtlikud.  Aga pole olemas rohkem allasurutud rahvust kui tatarlased, kus kõik kultuuriseltsid, kõik rahvusseltsid on kagebiite nii täis pikitud, et seal on võimatu liigutada. Aga nad teavad, kes nad on. See on väga uhke rahvas. Neil on aega oodata küll ja küll. Kui impeerium hakkab lagunema, siis tatarlased oma sõna kindlasti ütlevad. 

Vene ajaloos on korduvalt üritatud hävitada vana eliiti. Ivan Julm võitles julmalt bojaaridega, Peeter I rajas omal despootlikul moel lausa uue pealinna, bolševikest ja Stalinist pole mõtet rääkidagi. Aga ka Putin on mu meelest küllaltki keskaegsel moel klaarinud arveid sõnakuulmatute Jeltsini-aegsete oligarhidega. Meenutagem Mihhail Hodorkovski vangis veedetud aegu või Boriss Berezovski õnnetut lõppu emigratsioonis. Miks raiskab Venemaa sellisel moel ikka ja jälle oma inimressurssi?

 See algas osastisvürstide ajal Kiievis, Vladimir Püha valitsemise ajal, kui ei jätkunud enam  ressurssi jagamiseks. Nii palju oli valitsejatel vendasid ja poegi. Ja käis kõva andmine omavahel,  onupoeg onupoja vastu, vend venna vastu.  See traditsioon on kümnendast sajandist alates. Ja hilisemad paleepöörded... ega vana eliit, ta ei sega ju, aga uus luud pühib ju ikkagi paremini. See toimub kõige paremate kavatsustega, et alustada uuesti ja reformida reformimatut.

 Ja ega Venemaad ole võimalik parlamentaarselt valitseda, sest kas sind nimetatakse esimeseks sekretäriks või presidendiks või tsaariks, mõte jääb ikka samaks. Venemaad tuleb valitseda nii nagu praetakse väikest kala, ehk korraga, mitte osadeks lõigatuna ja valitseb seda ainult üks inimene. See jääbki nii, kuni Venemaa püsib.    

Venemaalt on eri aegadel ka palju põgenetud. Kas läänes elav Vene emigrant kohaneb ja kas tema põhjal võiks teha järeldusi Venemaa kohta?

Muidugi võetakse kohalikud mängureeglid omaks. Mul vanavanaisa ja kõik olid suured Eesti patrioodid, õppisid eesti keele ära, vanaema oli naiskodukaitses, kaitseliidus, polnud mingit küsimust, tema kangelased olid Laidoner ja Päts. Mina panin ennast äsjasel rahvaloendusel kirja eestlasena, ehkki minus pole üldse eesti verd.  Aga ma olen eestlase nägu.

Mida kaugemal sa oled Venemaast, seda rohkem sa seda armastad. Selline on mu enda kogemus.

Aga see on ka skisofreeniline olukord, olla venelane, kellelt on Venemaa ära võetud. See on väga traagiline. Paljud hakkavad kirjutama, seda teen ka mina. Samas on väga suur viga teha minu järgi järeldusi venelaste kohta. Meie, neljanda põlvkonna emigrandid, oleme väga haledad varjud sellest, mida kujutasid endast meie esivanemad.

Aga siinkohal meenub mulle Boriss Petrovitš Šeremetjev,  Peeter I väga tuntud väejuht. Et Peetrile meeldida, elas ta neli või viis aastat oma kulu ja kirjadega läänes, Inglismaal ja Hollandis. Aga kui toimus Põhjasõda, lasi ta lüüa naisi rindupidi puulatvade külge. Ülim sadism, samas oma ala erudiit, lääne inimene, odekolonnita kinnastel välja ei tulnud, vot nii, aristokraat. Vot see on Venemaa, seda mõistusega võtta ei ole võimalik.      

Kas Putin on julge inimene, kas ta julgeb Ukrainat rünnata?

Kahtlemata on ta arg inimene. Seda räägib kehakeel, tema käitumine. Kasv ei puutu asjasse, see ei ole inimese enda teha. Samas Jeltsin, vot see oli tsaar. Tsaar Boriss. Kui käisid läbirääkimised Ukrainaga ja tuli teemaks Krimm, siis otsustas Jeltsin ühe käelöögiga, et ah las võtavad. Ta oli inimesena julge.  Putin ei ole julge ja tal ei ole sõjaväelase haridust, ta on kagebiit. Ta ei tunne ennast kindlalt.  Lõppkokkuvõttes, ka kaitseminister Sergei Šoigu on päästeametnik, sõjaväe kui sellisega on tal olnud väga vähe pistmist. Need mehed ei tunneta ennast oma mängumaal. Sõtta Putin vast ei julge minna. Pikale veninud sõjaline operatsioon kirstudega võtab talt ära ajaloolise kuvandi võitja ja Venemaa taaskokkukogujana.