Ma olin pikka aega Vene föderaalkanalite sulgemise vastu Eestis, aga nüüd olen ma selle poolt. Kibedalt tunnistan, et halbade valikute juures on see parim. 

See teema on täis eetilisi paradokse, aga ma usun, et ühel hetkel tuleb langetada otsuseid, sest muutunud olud sunnivad meid takka. Ma olen endiselt liberaal, aga vabaduse pooldamine eeldab kohta, kus surutakse kannad vastu maad ja edasi ei taganeta. Kui ma nõustun, et kõikidel rahvastel on õigus oma huvidele ja muredele, siis ma ei saa lubada, et ühe rahva huvid lämmatavad teise omi.

Peamine on see, et Vene valitsussidemetega kanalite kinnipanek ei ole nüüd minu jaoks mitte niivõrd seotud infopoliitika, kuivõrd survepoliitikaga.

Millele tuginesid minu varasemad hoiakud?

Alustuseks kordan üle, miks ma varem olin nende sulgemise vastu. Peamisi argumente on kolm.

Esiteks

Igasugune sulgemine muudab meid pimedamaks. Sõjanduses öeldakse vahel, et vastane, keda sa ei näe, on kõige ohtlikum. Infomaailmas räägitakse sel puhul kõlakambri mõjust, mis tähendab, et suletud süsteemis ainult oma mõttekaaslastega rääkides, muututakse ebaadekvaatseks. Sellised seltskonnad muutuvad radikaalseks ja varem või hiljem langevad enesepettuse ohvriks.

Vladimir Putini sõjakäik Ukrainasse on üks näide ebaadekvaatse ja piiratud informatsiooni põhjal tehtud eksitusest. Ma väga loodan, et ka praegu vähemalt teadusasutused ja avalikud mõttekojad saavad endiselt jälgida, kuidas areneb Kremli narratiiv.

Teiseks

Me ei tohi muutuda oma vastaste sarnaseks. Väga lihtne, aga mida teravamaks läheb konflikt, seda enam see juhtub. Paraku. Ma väga loodan, et me leiame ühel hetkel tagasitee.

Kolmandaks

Kui neid kanaleid sooviti kinni panna seepärast, et need pesid vene elanikkonna ajusid, siis teaduslikus mõttes on see väide vaid poolikult tõene. Vale informatsioon on vaid väike tegija muude faktorite hulgas, mis mõjutavad inimeste käitumist.

Igas kommunikatsioonis on vähemalt kolm erinevat mõjutegurit, mille osakaalu võiks kirjeldada järgnevalt.

20 protsenti on konkreetne informatsioon

Tihtipeale tundub tugitoolianalüütikutele, et kõik sõltub sellest, kas meedias on kirjas "Venemaa alustas erioperatsiooni" või "Venemaa alustas sõda Ukraina hävitamiseks." Õiged sõnad justkui suunavad inimesi õigesti. Kuid, kulla sõbrad, me oleksime justnagu ära unustanud koroonakonfliktide õppetunnid: ka korrektse informatsiooni olemasolu ei välista selle vastupidist tõlgendamist.

Või teistpidi kui Toomas Mattson refereerib Facebookis ennastsalgavalt regulaarselt EKRE ja Kremli telesaadete sisu, siis teooria kohaselt peaks ta juba ise olema ajupestud. Mul on tunne, et ta on siiski terve mõistuse juures

Tõene või vale informatsioon võib anda inimese käitumisele vormi, aga see ei määra tõlgendust ja järgneva käitumise algset impulssi. Näiteks võivad kõik isegi ühtemoodi aru saada üleskutsetest "Rebime alla Eesti lipud!" või "Kirjutame kõik oma autodele Z-tähe!", aga hoolimata ühesugusest tõlgendusest kõikide lugejate jaoks, ei tea me ikka täpselt ette, kui palju on selle üleskutse järgijaid.

30 protsenti on emotsioon

Juba Aristotelese "Retoorikas" rõhutatakse, et argumentide esitamise kõrval ei tohi ära unustada emotsiooni. Paatost.

Meie reklaamigurud on samuti valimiskampaaniate ajal poliitikutele öelnud, et poliitikut tuleb müüa nagu vorsti. Emotsiooniga. Õnnetuseks ei ole see isegi mingi eriline manipulatsioon, sest inimene ei suudagi otsuseid teha väljaspool emotsioone. Mida kõrgemaks lähevad konflikti panused, seda suurem on emotsionaalne foon ja seda väiksemaks muutub ratsionaalse informatsiooni osakaal.

50 protsenti on identiteediga seotud kontekst

See on absoluutselt kõige olulisem faktor info tõlgendamisel. Inimesel on alateadlikult vaja kaitsta oma minapilti ja iga kord, kui ta mingit infot tõlgendab, siis toimub tema identiteedi aktualiseerimine.

Näiteks eespool mainitud Toomas Mattson teab väga hästi, kes ta on, ja seepärast tõlgendab ta Vene propaganda uudiseid 180 kraadi vastupidiselt Kremli nägemusele. Eesti vene elanikkond sattus aga 30 aastat tagasi olukorda, kus ta pidi oma identiteeti ümber hindama.

30-50 protsenti neist on teinud valiku olla rohkem või vähem lääne-eurooplane või eestlane. 30 protsenti neist on rajanud oma identiteedi majanduslikule oportunismile ning nemad üldiselt poliitikast eriti ei huvitu. 20 protsenti on valinud Vene impeeriumi natsismi ja suurvene šovinismi. Sisuliselt on tegemist vene kogukonna vastega EKRE-le.

Ja nüüd esitame olulise küsimuse: kas me usume kindlasti, et ilma Vene föderaalkanaliteta sellist identiteeti ei oleks? Kas Eesti ühiskond koos oma suhtumisega venelastesse oleks olnud piisavalt atraktiivne kõikidele venelastele, et nad oleksid oma suurvene identiteedist loobunud?

Vaadates teiste migrantide kogukondade kujunemisi mujal maailmas ilma võrreldava ajupesuta on tulemus ikkagi sama. Perekondades edasi kanduv ja reegleid kehtestav rahvuslik/religioosne identiteet taastoodab ennast vähemalt paar põlvkonda ka ilma meediata.

Teiste sõnadega, kui me keelame Vene telekanalid ja veebilehed ning usume et oleme lahendanud probleemi, siis eksime väga sügavalt. Me oleme saavutanud vaid 20 protsenti oma eesmärgist.

Kui te küsite natsionalistilt minu sees, mis oleks kõige olulisem tegur pikemas perspektiivis, siis vastan lühidalt: ühtne eestikeelne haridus. Seejärel aga ka kõik need poliitikad, mis garanteerivad, et eestlaste ja venelaste igapäevane elukogemus oleks võimalikult sarnane. Sel juhul on sarnasem ka tõlgendus, mida antakse Kremli kanalitele.

Kanalite sulgemise mõjud

Igasuguste poliitikate juurde kuulub mõjuanalüüs. Seni teame, et 2020. aastal hindas Emori järgi RTR Planetat kõige usaldusväärsemaks infoallikaks 15 protsenti ja PBK-d 14 protsenti Eesti venelastest. Kokku teeb see alla 100 000 inimese. Veebruaris 2022 vaadati RTR Planeta kõige räigemaid propagandasaateid järgnevalt:

• Uudistesaade "Vesti" (reaalajas) – 30 000 vaatajat;
• "60 minutit" – 23 000 vaatajat, (nende hulgas ka Toomas Mattson ja Raul Rebane).

Need numbrid vastavad ka muudes uuringutes esitatud suurusjärkudele, mis räägivad vene šovinistliku kogukonna suurusjärgust Eestis. Selle hard-core tuumik jääb viie protsendi ja pehmem spekter 30 protsendi juurde.

Leedu ja Ukraina kogemuse põhjal on osutatud, et Vene föderaalkanalite reaalne vaadatavus kukub 40-60 protsenti pärast kohalikust eetrist mahavõtmist. Ligi pooled endised vaatajad üritavad oma lemmikkanaleid edasi vaadata satelliittaldrikute või VPN internetiühenduste kaudu.

Samal ajal toimub väga loogiline meediatarbijate liikumine sotsiaalmeedia poole. Juba Eesti meediatarbijate puhul oli 2015. aasta rändekriisi ajal näha, et sotsiaalmeedia esindas vähemal 30 protsenti eestlaste esmast infokanalit ja see osakaal suurenes jätkuvalt.

Nüüd, kui Eesti sulgeb mõned vene veebilehed, on väga tõenäoline, et selle kompensatsiooniks leitakse oma identiteedimeedia üles VKontakte, Odnoklassniki või Telegrami vastavatest gruppidest.

Samal ajal on väga selgelt eskaleerunud emotsionaalne foon ja surve identiteedist lähtuvatele tegevustele. Kahtlemata toimub praegu Eestis mingi vene segmendi radikaliseerumine. See on väga loomulik reaktsioon. Iga kogukond tõmbub turri, kui rünnatakse tema identiteeti.

Mis on muutunud minu jaoks?

Sel hetkel, kui relvad hakkavad kõnelema, katkestab agressor dialoogi. Järele jääb emotsioonidel põhinev surve, mis nõuab teiselt osapoolelt ainult alistumist. Kes ei ole Kremli poolt selles sõjas, on järelikult Kremli vastu. Olgem ausad, ka Eestilt nõutakse praegu oma senistest sõpradest loobumist.

Venemaa föderaalkanalite ja riiklikult kontrollitud veebilehekülgede eesmärk on mobiliseerida poolehoidjaid toetama Kremli sõjalist tegevust. See tegevus ei sisalda avalikkuse informeerimist toimuva kohta. Selles ei ole ka dialoogi rahu nimel.

Vene föderaalkanalid on koos sõja algusega olemuslikult muutunud klassikaliseks vihakõne agendiks, mis potentsiaalselt provotseerib just identiteedipõhiselt vägivaldset käitumist. Ja see on see hetk, kui me peame tunnistama, et me ei saa kompromisse teha, kui tahame iseendaks jääda.

Patsifistiks võib olla vaid see, kes vägivallatuse nimel nõustub oma lähedaste surma ja häbiga. Sellistel tingimustel mina patsifist ei ole. Kui dialoog osutub võimatuks, siis ütlen ma ikkagi: "Siin ma seisan, sest teisiti ei saa!"

Niisiis, mida me teeme?

Kõigepealt tuleb korraks sisse ja välja hingata. Endiselt kehtivad universaalsed reeglid konfliktiolukorraks, mis näevad ette üheaegselt mitut tegevusliini:

1. Suurenda oma poolehoidjate hulka. Selleks peavad sinu enda lipp ja seisukohad olema väga selged, muidu ei tea poolehoidjad, mille ümber liituda. Lisaks peab sinu vaadete platvorm võimaldama sõprade liitumist. Ainult rahvusekeskne mõtlemine on siinkohal selgelt kaotusele viiv tee.
2. Vähenda vastase hulka. Sõlmi kompromisse, kellega see on võimalik, kutsu vastaseid üle jne. Kui kõik muud valikud on ammendatud, siis tuleb lihtsalt domineerida. 

Minu jaoks ei ole Vene kanalite kinnipanek peamiselt seotud ajupesu vähendamise, vaid üldise sanktsioneerimispoliitikaga. Ka siin näeme ühekorraga mitut efekti. Esiteks halvatakse Venemaa majandust ja poliitilist juhtimist, teiseks vastatakse oma elanikkonna nõudmisele, et vähemalt midagi agressori vastu tehtaks.

Eesti ühiskonnas on ju nõudmised agressori ohjeldamiseks tunduvalt suuremad, kui lihtsalt EL-i või USA sanktsioonidele kaasanoogutamine. Neid nõudmisi on väga raske ja lõpuks ka ebamoraalne ignoreerida. Ja lõpuks näitavad sanktsioonid meie suhtumist.

Vene kanalite kinnipanek ei vähenda desinformatsiooni hulka lähitulevikus nende sihtauditooriumis, kuid heidutab ja survestab Vene natsiidentiteedi seda osa, mis peab loomulikuks vägivaldset domineerimist. Meie sõnum peab olema, et me ei luba ka Eestis sõja õigustamist Ukrainas.

Kommunikatsiooni mõttes oleme me täiesti uues paradigmas, aga selleks, et dialoogi taastada, tuleb agressor kõigepealt peatada. Tema üritab domineerida ja meie ei tohi jääda allaheitlikult ootama.

Muidugi meeldiks mulle, kui eesti humanistid suudaksid dialoogi kaudu veenda Putini poolehoidjaid Eestis, et sõda on vale, aga psühhotehniliselt ei ole see praegu realistlik. See oleks soovmõtlemine, sest üldine emotsionaalne ärevuse, hirmu ja agressiooni foon on liiga tugev.

Ja siit tuleb ka peamine oht, sest meie tegevusetuse puhul võib vastane hirmutada vaikima hoopis meid või meie venekeelseid liitlasi Eestis. Nii nagu koolikiusaja, kes vehib rusikatega ja kellele keegi ei julge vastu hakata, ehkki kiusaja on tegelikult vähemuses kogu klassi vastu.

Seepärast ma ütlengi: "See on Eesti ja mitte Vene impeerium".

Sellisel konfrontatsioonistrateegial on omad ohud. Aga mida meil on kaotada? Juba praeguseks hetkeks on selge, et vene natsidele on vene demokraadid ja eestlased ühtemoodi vastased nagunii. Kogu küsimus on vaid selles, kas nad usuvad meie iseolemise kindlameelsusesse. Et ka meie hakkame vastu igal juhul.

Meie peamine risk seisneb kogu vene dialoogi äralõikamises. Seda ei tohi juhtuda. Igas konfliktis tuleb alati silmas pidada, kuidas me hakkame elama pärast sõda. Me ju teame, et ka siis on Peipsi taga ikka venelased ja paratamatult peame nendega mingeid kokkuleppeid tegema. Just seepärast on vaja ka praegu toetada meie sõpru ja liitlasi Venemaal.

Eestis on sama lugu. Ka pärast sõda on Eestis venelased, kellega meil on sarnased väärtused. Aga need teised peavad teadma, et kui nad tahavad Eestis elada, siis peavad nad meie väärtustega leppima. Millised need väärtused on, seda otsustab Eesti ise oma demokraatlike protsesside kaudu.