Venemaa agressiooni algusest on möödunud kolm nädalat. Järjest rohkem süveneb arusaam, et ajaloolase David Vseviovi veetav legendaarne sari "Müstiline Venemaa" võiks olla kohustuslik algusest lõpuni läbi kuulata neil, kes üritavad Venemaa tulevikku ennustada või kuidagipidi müstilist "vene hinge" analüüsida.

Arvatavasti saabub kuulamise käigus mingil hetkel vähemalt aimdus, et midagi väga müstilist ehk polegi ja ei saagi eeldada, et "läänelikud väärtused", oleksid "vene hingele" kuidagi enesestmõistetavad. Lihtsalt ajalooline taust on sedavõrd erinev.

Jumal-Keiser-Isamaa

Demokraatlik lääs on jõudnud liberaalse demokraatia juurde pika protsessi käigus: antiiktraditsioonist inspiratsiooni saanud renessanss ja humanism, reformatsioon ja sekulariseerumine, valgustusajastu, tööstusrevolutsioon, rahvusriikide kujunemine jpm.

Kõik see ei toimunud Euroopas mõistagi sünkroonis, kuid oma olemuselt mõjutasid need protsessid peaaegu tervet Euroopat, mingil määral ehk ka Venemaa kõrgkihte, kuid kindlasti otsesemalt Vene impeeriumi koosseisus olevaid Balti kubermange, mis olid suuresti n-ö saksa kultuuriruumis.

Kui Euroopas arutati tõsimeeli juba tööstusrevolutsiooni järgse "postkapitalistliku" maailma perspektiivide üle, käis seisuslikul absoluutse monarhiaga Venemaal elu veel vana reegli järgi – Jumal-Keiser-Isamaa –, olles lääne mõttemallidest ja arengutest maha jäänud isegi mitte aastakümneid, vaid kohati aastasadu, asendades neid parema puudumisel panslavistlike ideede jms.

Keisri võim oli "Jumalast antud" ning keiser ja isamaa olid sünonüümid. Hilisemad arengud enamlikul Venemaal lõhkusid seda kolmainsust mõnevõrra, kuid ei seadnud otseselt toorel jõul põhineva võimu autoriteeti siiski kahtluse alla, vähemalt mitte seni, kuni võim oli (näiliselt) tugev.

Nüüd siis küsimus, kas Vladimir Putin on hull? Kindlasti mitte nii hull, et võiks alamate silmis endale nõrkust lubada, sest peale rusikaõiguse ei tuginegi tema võim mitte millelegi, ta on võimu usurpeerinud ning tema alamad minimaalselt aimavad seda ja ehk sellest tingituna ka Putini eksursid keiseriliku Venemaa "hiilgeaegadesse".

Kui kunagi ammusel ajal paluti ajaloolasel ja kirjanikul Nikolai Karamzinil lühidalt iseloomustada Venemaad, siis olla vastus olnud lühike: "varastavad". Lääne inimesele on ilmselt üks arusaamatumaid asju Venemaal lokkav korruptsioon ja riigialamate suhteline ükskõiksus selle vastu.

Seda kõike on seletatud sellega, et Venemaa on oma olemuselt praeguseni seisuslik ühiskond, kus obrok kõrgemast seisusest isandale ongi enesestmõistetav, alludes kirjutamata reeglitele ja reguleerivatele "näidispoomistele", et vargad oma kohast toiduahelas aru saaksid ja mõõdutunnet ei kaotaks. Praeguse sõja kontekstis pole see ka sugugi teisejärguline, sest asjaga kaasnev traditsiooniline bardakk oli Tambovi konstandi alusel juba ette mingil kujul välja arvutatav.

Kui Karamzini tõdemus pärineb paarisaja aasta tagusest ajast ja pigem sisevaatena, siis lääne kimbatuse Venemaaga asjaajamisel täna võtab kokku samuti üks sõna, nimelt "ettearvamatus".

Kusjuures lühinägelikud esitavad seda "osava taktikana", halvemal juhul lausa "riigimehetarkusena" või hoopis "vene hinge" lahutamatu koostisosana. Siiski, kas ettearvamatus ja selle edasiarendused kremloloogia ja putinoloogia on ikka asjad millega tasub ülemäära pead vaevata?

Milleks asju keeruliseks ajada, selle paradoksi mõistmiseks võiks minna korraks hoopis argitasandile.

Ettearvamatu indiviid on tavaliselt ohtlik nii enesele kui ka teistele. Piltlikult kirvega tänaval vehkiv ettearvamatu tegelane üritatakse võimaluste piires kiiresti kinnisesse asutusse toimetada. Kui jõud üle ei käi, siis üritatakse temast vähemalt eemale hoida ja loota, et nimetatud kirves tabab kedagi teist, mis vähemalt lükkab rünnaku sinu vastu mõneks ajaks edasi. Igal juhul ei kipu täie aruga inimene temaga "äri ajama". Kuid nagu aeg on tõestanud, on ahnus-lollus-silmakirjalikkus alati tuleohtlik kombinatsioon.

Niisiis, ettearvamatu pole selles kontekstis kindlasti kohe mitte "taktikaline tarkus". Hea mängur mõtleb minimaalselt ühe käigu ette ja kui plaanid ei lähe päris nii nagu peaks, siis on ta võimeline kiiresti taktikat muutma ega mängi end täiesti nurka. Kui Putinil pole hetkel jokkerina varrukas muud kui tuumanupp, siis on ta ka üsna vilets taktik. Niisiis ettearvamatu on igal juhul väga ohtlik ja selle võiks/oleks võinud analüüsimisel ka aluseks võtta.

Sõda mitmel rindel

24. veebruaril tabas mind täielik jahmatus. Olles üle 20 aasta tegelenud totalitaarsete režiimidega ei tohiks mingi nurjatus õigupoolest enam üllatada. Kuid siiski!

Jahmatus tabas mitte niivõrd selle pärast, et Venemaa majandus pole vähegi pikemaks sõjaks valmis; mitte selle pärast, et rünnakuks koondatud jõud olid mistahes eesmärkide saavutamiseks kaugelt liiga nõrgad; mitte sellepärast, et vaenlast ja lääne võimalikku reaktsiooni alahinnati; mitte selle pärast mindi sõtta ilma ühegi tõsiseltvõetava liitlaseta jne. Jahmatas hoopis see, et võeti ette päris sõda oma lipu all, olemata eelmist lõpetanud, ehk täitus iga väejuhi õudusunenägu: vedada end sõtta kahel või rohkemal rindel.

Rikas inimene tahab reeglina oma rikkust suurendada või vähemalt säilitada seda, mis olemas. Diktaatoriga on lood enam-vähem samad.

Diktaatori peamine eesmärk on võimul püsida ja vahendeid valimata, jõhkrus ja valetamine on enesestmõistetavad. See tähendab tinglikult sõda oma rahva vastu ja totalitaarne režiim ongi oma olemuselt okupatsioon omal maal. Selle teostamisel tuleb kogu inforuum kindlustada ja kogu vaba arvamuse jäänusedki minimaalselt põranda alla peksta.

Näiliselt on see Putinil ehk isegi õnnestunud, kuid ainult näiliselt. Kui isegi hirmuõhkkonna ja karmistuvate karistuste keskel jätkuvad protestimeeleavaldused, siis on selge, et okupatsioonivõim pole end veel lõplikult kindlustanud. Putini otsealluvuses olev ja alamaid suurima vaenlasena käsitleva Rosgvardia ehk Vene kaardiväe mõte on igal juhul samm "õiges suunas", kuid sellest on siiski vähe. Kus on näiteks koonduslaagrite võrgustik?

Kui plaanid kõige selle kõrval veel "suurt sõda", siis majanduse sõjaaja režiimile viimise plaanid võiks eelnevalt minimaalselt valmis olla ja varjatud mobilisatsioon eelnevalt läbi viidud. Kui pole sisemisel rindel täielikult võitnud ja praktiliselt (mitte propagandistlikult) ühiskonda ette valmistanud, siis täiemahuline sõda (mitte mingi "sõjaline erioperatsioon" või "hübriidsõda") väljaspool on juba enesetapp.

Asjatundjate hinnangul olla altpoolt tulenev võimupööre Venemaal täiesti lootusetu unistus. Sõda pole on aga kestnud vaid kolm nädalat ning sanktsioonid pole oma mõju laiematele rahvahulkadele veel õieti avaldama hakanudki, praegu nutetakse piltlikult alles Instagrammi taga.

Majandus veereb oma raskusjõu toel igal juhul veel mõnda aega edasi ja saab näha, kas sõidab rööbastelt maha, jääb lihtsalt seisma või suudab mingil määral kohaneda, eriti kui krooniliste gaasi- ja naftasõltlaste sõjapanus seda omalt poolt toetab.

Lisaks pole Venemaal veel tekkinudki selget arusaama, et käibki sõda ja mitte abstraktsete ukraina "fašistide", vaid mõtteliselt poole maailma vastu. Ehk täiemõõduline sõda ilma mõistusega hoomatava eesmärgita ja sedavõrd abstraktne, mida ei peetud oma alamatele võimalikuks muud moodi selgitada kui sisutute eufemismidega nagu: "denatsifitseerimine", "sõjaline erioperatsioon" jms.

Ehk peetakse oma rahvast mitte ainult lollpeadeks, vaid ka kõige suuremateks vaenlasteks, keelates eelnevalt näiteks kriminaalkoodeksi toel sõda sõjaks nimetada.

Lugedes ning kuulates ennustusi, siis kangastub silme ette keskmine venemaalane kui lootusetu juhtum, kes elab kuskil Kostroma oblasti kolkas, kasvatab aiamaal porgandit ja vaatab televiisorit ning usub kogu seda jama mis talle ette söödetakse.

Vähe sellest, tõsimeeli eeldatakse, et kui kroonu annab käsu leiva asemel torti süüa, siis ei näe nimetatud ajudeta eluvorm selles ettepanekus midagi mõistusevastast. Isegi kui see kõik hetkel ka tõsi on, siis Venemaa ajalukku vaadates on "vene mäss" minimaalselt sama ettearvamatu, kui see mida Putin järgmisena ette võtab.

Pole mõtet lihtsat vene inimest seostada Putini segase ideoloogiaga ja ajalooalaste hookuspookustega, see kõik on "edasijõudnutele", keskmisele kodanikule on see sama abstraktne nagu kunagi oli kommunismiidee.

Kroonu on andnud lihtsalt seekord sellised käsulauad ja olgu siis seekord nii. Kuid see ei tähenda, et ta ka ise mingit initsiatiivi üles näitab. Kus on vabatahtlike hordid? Kus on toetusmeeleavaldused? Isegi mobilisatsiooni ei juleta välja kuulutada ega sõdagi sõjaks nimetada. Mõistagi, teleka ees on patrioot palju lihtsam olla, kuid kohe eriti mugav on olla patrioot hoopis ohutus kauguses, näiteks kuskil välismaal.

Ei näidanud see lihtne vene inimene, keda praegu miskipärast Putini võimu "alustalaks" nimetatakse, erilist entusiasmi kommunismiehitamisel, mis häda tal peaks olema nüüd pead ahju panna uue utoopia nimel. See pole tema sõda, see on võimu asi, võim on kaugel ja tema elab nagu iga võimu ajal: teha nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.

See seltskond toetab muidugi enamasti Putini võimu, sest midagi peab ju toetama, kuid eeldada, et see mass viskub ennastsalgavalt Putini võimu eest sõtta või selle kaitsele, on igal juhul liigne optimism.

Ei tasu unustada, et väga suur osa sellest seltskonnast on "külma sõja veteranid", kellel on propagandast nagunii oma arusaam, mille võiks kokku võtta lause Jeltsini ajast: "kõik, mis räägiti kommunismist, osutus valeks, kuid see, mida räägiti kapitalismist, osutus õigeks."

Putin kehastab neile brežnevlikku stabiilsust: elu on küll vilets, kuid vähemalt stabiilselt vilets ja millega seda üldse võrdledki. Kuid leiva kõrval on vaja ka kübeke "tsirkust" - meil pole küll ehk pükse jalas, kuid seevastu võitsime Suure Isamaasõja ja üldse oli Juri Gagarin esimene kosmonaut. See seltskond võib-olla ei tee revolutsiooni, kuid ei tee ka suurt midagi, et seda ära hoida. Nende toetus püsib eeldusel, et Putini võim on ja jääb tugevaks. Kus on kriitiline piir, aeg näitab.

Kuid ega seegi mass pole midagi monoliitset, ei tasu ära unustada lisaks ka tsentraliseerimisest tingitud rahulolematust regioonides ja rahvusvähemusi, kelle "separatism" on alati pöördvõrdeline keskvõimu nõrgenemisega.

Kas massid hakkavad liikuma?

Kas massid liikuma hakkavad, sõltub palju ka võimu tegevusest. Sädemeks võib üsna vähe vaja olla, mingi internetti lekkinud "pidu katku ajal" või kuuldused, et mingi tšinovnikutümikas on üleüldise kitsikuse tingimustes endale järjekordse uhiuue kullast kemmerguharja muretsenud.

1905. aasta revolutsiooni sädemeks oli võimude nürimeelsus segatuna sõjalise katastroofiga. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni puhkemisel oli olukord üsna sarnane. Ja Putini režiimi jaoks kurjakuulutavalt sarnane, kui sanktsioonid lõpuks ka vaesemaid elanikkonnakihte valusamalt puudutama hakkavad. Nad ei pane ehk tähelegi, et valimised ära jäävad, kuid seda et leiba enam laual pole, arvatavasti tähelepanuta ikka ei jäta ja "fašistide" sõimamine leiba lõpuni ikka ei asenda.

Kuid mis olulisem, 1917. aastal kujunesid revolutsiooni sädemeks tinglikult leivasabas seisvad naised, kes tahtsid vaid perele süüa ja sõna "demokraatia" oli neile sootuks tundmatu, kuid ära ei tasu unustada, et revolutsiooni kandvaks jõuks said seevastu hoopis soldatid ja madrused, kes sugugi ei soovinud rindele minna.

Arvatavasti Putin ajalugu siiski tunneb ja mõtleb sügavalt järgi, enne kui üldmobilisatsiooni välja kuulutab. Või kui demonstratsiooni mahasurujad hoopis demonstrantidega ühinevad või vähemalt neutraalseks jäävad. Meenutagem 1991. aastat.

Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid siiski ei kannaks lihtsat Vene inimest veel lõplikult maha.