Kolm nädalat tagasi puhkenud sõjast Ukrainas on saanud kõigi lääne ühiskondade lakmuspaber. Ukraina rahva vastupanu ja otsustavus on maailmas tekitanud omamoodi tundetulva: kaasaelamise, mure nende kannatuste pärast, soovi aidata ja toetada.

Muu hulgas on see seadnud rahvaste ette rahvusluse ja väärtusnarratiivide küsimused. Ja mitte ainult ukrainlastel, vaid kogu Euroopal ja Eestil, ehkki meie rahvuste ja riikide lood on erinevad.

Ukrainlaste võitlusvaimu juured

Nagu Eva Piirimäe kirjutas, on saabunud ajalooline hetk enesemääramiseks ja enesepuhastuseks.¹ Peeglisse vaatamise, läbi mõtlemise ja sõnadesse panemise hetk.

Ukraina konflikt ei ole uus. Riigi arengupüüdlused on alati tekitanud pingeid Venemaaga. Selle põhjused on osalt geopoliitilised: Ukraina kui Euroopa viljaait, kus paikneb 25 protsenti maailma viljakast mustmullast ning toodetakse suur osa teraviljast, on naabritele läbi aegade ahvatlev tundunud.

Kui eestlastel, nagu paljudel teistelgi väikerahvastel, õnnestus 20. sajandil lausa kahel korral impeeriumide lagunemise tuules jõuda enesemääramiseni, siis ukrainlaste rahvuslikud pürgimused tallati 1917. aasta Venemaa revolutsioonide järel sõja, nälja ja rahva süsteemse hävitamisega maha.²

Külluslikest loodusressurssidest hoolimata edenes Ukraina 1991. aastal viimaks ellu kutsutud rahvusriik kuni viimaste aastateni visalt, arengut pärssis lokkav korruptsioon riigiasutustes ja majanduses. Kuid juba aastate 2013–2014 veriste sündmustega defineeriti Kiievis jõuliselt Ukraina valik ja suund läände, mis ristiti verega Euromaidanil. Ukrainas nimetatakse toimunut väärikuse revolutsiooniks.

Toona valisid ukrainlased, kel korruptsioonist ja vaevaliselt toimivast riigist kõrini, selgelt poole. Ilmnes Ukraina rahvuslik meelsus ja patriotism, mis oma tänases ootamatus eluihas on inspiratsiooniks kogu maailmale.

Ukraina seni täielikult realiseerimata rahvusriigi jaoks on nüüdne sõda nüüd-või-mitte-kunagi-hetk, ajalooline võitlus enesemääramisõiguse ja vabaduse eest. Just seda valitsevat meelsust ei suutnud Putini režiim adekvaatselt hinnata, oodates sõtta minnes lilli ja tänupisaraid.

Kuidas rahvustunne kujuneb?

Laiemalt on rahvustunne ja patriotism tunded, mis rajanevad kuuluvusvajadusel. Tegu on inimese põhivajadustega lisaks Maslow' tabeli teistele baasvajadustele, nagu toit, kehakate või peavari. Inimene määratleb end ja leiab oma koha maailmas just kuuluvuse alusel.

Kuuluvustunne, sh rahvuslik kuuluvus, on sotsiaalne konstruktsioon, mis omandatakse keele ja kommete kaudu, pere- ja kogukonnas ning seda vormitakse ühiskonnas kehtivate väärtuste järgi. Andes maailmas toimuvale tähendusi, sh väärtustades oma keelt ja kultuuri, kujunebki rahvuse, keele ja kultuuri kandja. Nii kujuneb inimlapsest eesti, ukraina või vene laps, kellest omakorda saab Eesti, Ukraina või Vene riigi kodanik ja kaitsja.

Rahvusluse kujunemist kirjeldatakse kultuurilise tähendusloomena või ka traditsioonide leiutamisena, mille käigus sõnastab vaimueliit rahvusliku ja kultuurilise pürgimuse (vt Guibernau 2007, Geertz 1975, Smith 1996, Hroch 1996; Anderson, 1983 jpt). Kuid eliidi ja haritlaste loodud rahvuslikud narratiivid saavad riikluseks vormuda üksnes majanduslike jõudude, riigiinstitutsioonide ja rahva toel. Ilma rahva laialdase toeta eliidi narratiiv ei realiseeru – olgu see kuitahes uhke – ja riiki ei sünni.

Rahvusriigi rajamiseks on vaja inimesi, kes on suutelised rahvusliku kõrgkultuuri pürgimusi kandma ja realiseerima. Poliitilisele enesemääramisele eelnev hariduslik ja kultuuriline emantsipatsioon on aluseeldus, sest ainult haritud ja kultuurne rahvas saab hakkama eestkostjata ning suudab end poliitiliselt määratleda. Nii väidab Miroslav Hroch, kes uuris oma võrdlevas empiirilises uurimuses (1996) Euroopa väikerahvaste rahvusluse ja rahvusriikide kujunemist.

Milline on eestlaste rahvustunne ja kaitsetahe?

Ukraina rahvast ühendavad põlvkonniti kogetud kannatused, nad on ühiselt jagatud ajaloo kaasteelised. Ukrainlaste patriotismi juured on varasemas rahvustunde ja enesemääramise õiguse vägivaldses mahasurumises.

Mälestused sellest on püsinud rahva mälus elavana ning just see paneb neid viimase veretilgani võitlema. Kollektiivne mälu on maailmast kodumaa eest sõdima toonud ligi 100 000 ukrainlast. Võime ka näha, kuidas okupeeritud linnades kogunevad relvitud tsiviilelanikud tänavatele meelt avaldama, riskides mahalaskmisega.

Eestil on õnne olnud. Meie rahvuslus, mis hakkas kujunema 19. sajandi teisel poolel hariduse ja seltsiliikumise toel, sai 20. sajandil impeeriumide lagunemises ajaloolise võimaluse organiseerida ühiskond rahvusriigina. Habrast rahvusriiklust aitasid kindlustada Vabadussõjale järgnenud maareform ühelt poolt ja teisalt Tartu rahuleping. Samuti ei ole Baltikum olnud Venemaale strateegiliselt nii tähtis kui Ukraina.

Eesti rahvusluse kujunemislugu on sarnane paljude sajandeiks suurvõimudele allutatud väikerahvaste looga. On tõesti omamoodi ime, et eestlastel õnnestus kahe suurrahva – vene ja baltisaksa – kultuurilise mõju ja ikke all leida tee kõrgkultuurini ning rajada rahvusriik.

24. veebruaril alanud sõda Ukrainas mõjutas ja mobiliseeris tugevasti eestlaste rahvuslikku ühtsustunnet, mis oli ägedas poliitilistes vastandumistes vaat et küsitavaks muutunud. Riikliku aastapäeva pidulikud sündmused omandasid taas sügava tähendusrikkuse. Üldine kuklasse kerkinud ohutunne oli tajutav ja oma riigi sünnipäeva tähistati õrnuse ja murega.

Pühendumus, millega Eesti ühiskond praegu Ukrainat aidata soovib, on kõnekas ja näitab kaitsetahet. Koguni 91 protsenti eestlastest toetab Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmist ja on valmis neid aitama. Patriotismist ja kaitsetahtest räägib ka äkiline tung kaitseliitu ja naiskodukaitsesse.

Kuid sarnaselt Ukrainaga on meilgi palju inimesi, kes läinud välismaale tööle ning seisavad tõsisema kriisi puhkedes valiku ees: kas jääda või naasta Eestisse. Ainuüksi Soomes elab ja töötab ametlikel andmetel ligi 100 000 eestlast.

Milline on Kalevipoegade kaitsetahe?

Lahkumise põhjuseid, sulandumist võõras ühiskonnas ja kodumaale naasmise kavatsust ning Eestist lahkunute enesemääratlust ja kontakte kodumaaga on põhjalikult uuritud.³

Küsitluste põhjal jagunevad Soomes töötavad eestlased laias laastus kolme enam-vähem võrdsesse rühma: need, kes plaanivad majanduslike võimaluste paranedes kodumaale naasta, need, kes on ostnud Soomes kinnisvara ja toonud kaasa oma pere ning plaanivad sinna jäädagi, ja need, kes veel ei tea vastust sellele küsimusele. Need, kes elavad hargmaiselt – ajavad asju mitmes riigis või on pendelrändes, st pere Eestis, töö Soomes –, otsustavad tõenäoliselt käigu pealt.

Soomes tehtud uuringud näitavad, et lahkunud ei võta üle Soome identiteeti ega sulandu sealsesse ühiskonda. Nad on endiselt Eesti inforuumis, loevad siinseid ajalehti ja vaatavad uudiseid. Nad tunnevad end eestlasena ja soovivad Eesti elu edendada. Just suuremahuline pendelränne Eesti ja Soome vahel näitab, et oma kodumaad ei taheta päriselt jätta. Side on säilinud.

Patriotismi ja kaitsetahet mõjutavad ka Eestist lahkumise põhjused. Kõige haavatavamad on need, kes on Eestist lahkunud kauaks hooletusse jäetud regionaalpoliitika tõttu: olukorras, kus neil pole kodukohas võimalik väärikalt elatist teenida ja peret ülal pidada. Need inimesed tunnevad, et neid pole kodumaal väärtustatud ja nad on sattunud väljapääsmatusse olukorda.

Regionaalne ja majanduslik ilmajäetus alandab eneseväärikust ja põhjustab madalat enesehinnangut. Väljapääsmatult raskes olukorras inimesed ei tunne end ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Nad ei lõimu kodumaal ega võõrsil enne, kui suudavad oma olukorda parandada. Kui inimese põhivajadused on kaetud, tajub inimene end ühiskonna täieõigusliku liikmena ja tema kaitsetahe tugevneb.

Tugev kaitsetahe kujuneb, kui inimesel on midagi kaitsta. Ta peab tundma soovi anda midagi omalt poolt ühiskonnale, mis on talle midagi andnud. Seetõttu peavad riik ja omavalitsused tegema kõik võimaliku Eesti regionaalseks tasakaalustamiseks. Sellest ei olene ainult ääremaastumise pidurdamine või majanduslik olukord, vaid see on meie julgeoleku tagatis.

Regionaalse tasakaalu kõrval on äärmiselt tähtis olla dialoogis ja kontaktis teisitimõtlejate ja vähemustega. Eestis on küllalt inimesi, kes on aastakümneid elanud teistsuguses inforuumis ja toetavad Putinit. Kelle poole asuvad nemad kriitilisel hetkel, relv käes?

Need inimesed teevad tööd, maksavad makse, neil on lapsed, kes ehk kasvavad teistsuguseks kui nende vanemad, sest nad on avatumas inforuumis. Kuidas me nendega toimime? Kõike arvesse võttes on ainus viis liikuda sidusa ühiskonna poole pidada dialoogi ka nendega, kes mõtlevad teisiti.

Allikad

• Guibernau, Montserrat (2007). The Identity of Nations, Cambridge: Polity.
• Geerts, Clifford (1973) The Interpretation of Cultures. New York: Basic Books.
• Smith, D. Anthony (1998) Nationalism and Modernism: A Critical Survey of Recent Theories of Nations and Nationalism, Routledge.
• Hroch, Miroslav (1996). From National Movement to the Fully-formed Nation: The Nation-building Process in Europe. New York and London: Verso.
• Hroch, Miroslav (1985). Social Preconditions of National Revival in Europe. A Comparative Analysis of the Social Composition of Patriotic Groups among the Smaller European Nations, Cambridge: Cambridge University Press.
• Greenfeld, Liah (1993). Nationalism. Five Roads to Modernity. London: Harvard University Press.
• Hall, Stuart and du Gay, Paul (Eds.) (1996). Questions of Cultural Identity. London: Sage Publications.
• Anderson, Benedict (1983). Imagined Communities. Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London: Verso.