Ütlen kohe ära, et ei esinda siin Tallinna Ülikooli ametlikku seisukohta, mille kujundab ülikooli senat, vaid iseennast kui filosoofi, ning tõstatan küsimuse, kuidas jõuda põhjendatud otsuseni Venemaa ja Valgevene kodanike välistamise poolt või vastu.

Vastuolu laialt aktsepteeritud väärtustega

Kõigepealt tuleb selgitada, miks see küsimus üldse vastakaid positsioone sünnitab. Asi on selles, et kodakondsuse-põhine tõkestamine on vastuolus vähemalt kahe laialt aktsepteeritud väärtusega. 

See riivab liberaaldemokraatlikku põhimõtet kollektiivse vastutuse mitte rakendamisest üksikindiviididele ning akadeemilise vabaduse printsiipi, mis hõlmab muu hulgas ka eristustest hoidumist, mis lähtuvad ülikooli liikmete usulisest, rahvuslikust, maailmavaatelisest või poliitilisest kuuluvusest.

Akadeemilise debati ja tõeotsimise reeglid erinevad olulisel määral demokraatia põhimõtetest. Kui demokraatia tingimustes on igaühel üks teistega võrdne hääl ja tema arvamus loeb seetõttu, et tal see hääl on, siis akadeemilises debatis loeb ainult see arvamus, milleni on jõutud allikakriitiliselt, teaduslikke metodoloogiaid rakendades ja ratsionaalselt argumenteerides.

See, millesse argumenteerijad seejuures ise inimestena usuvad, millised positsioonid neile meeldivad või kallid on, millised positsioonid neile tülgastavad või vastuvõetamatud tunduvad, ei loe.

Ka see ei loe, kui palju inimesi ühe või teise positsiooni taga on, või kui tugevaid kollektiivseid emotsioone üks või teine seisukoht esile kutsub. Loeb ainult see, milleni on võimalik jõuda ratsionaalselt, kontrollitud andmetest lähtudes ja teaduslikke meetoid kasutades.

Seetõttu välditakse akadeemilises maailmas olukordi, kus ülikooli liikmeks saamisel või teadusartikli avaldamisel või lihtsalt seminari arutelus eelistataks kedagi nende maailmavaate või kodakondsuse või poliitilise meelsuse pärast.

Mõistagi ei tule selle printsiibi hoidmine reaalses ülikoolielus iga kord välja ning mõnikord tehakse sellest teadlikult erandeid, aga hoidumine rahvuslikest, maailmavaatelistest, religioossetest ja poliitilistest eelistustest on akadeemilise väärtusena ikkagi üheks oluliseks ülikoolielu orientiiriks. Selle väärtuse hoidmine õpetab meid teaduslikku tõepärasust kõige muu hulgast eristama ning seda orientiiri hoidvad tõeotsingud moodustavad ülikoolielu ühe kõige olulisema sisu.

Esimesena mainitud printsiip, kollektiivse vastutuse mitte rakendamine üksikindiviididele, on üks lääne õiguskultuuri põhialuseid. Me ei pea õigeks veretasu põhimõtet, mis õigustab kurjategija perekonna liikmete karistamist; me ei karista küla – küla vastu põhimõttel, ja mõistagi ei kehtesta me sanktsioone kollektiivsest süüst lähtudes kõigile rahva, ühise usutunnistuse või poliitilise kuuluvuse esindajatele.

Võtame džihadismi näite: me kõik soovime vältida ususõdalasest terroristi sattumist meie ülikoolidesse, aga sellest lähtuvalt ei tõkesta me kõikide moslemite (usutunnistus), moslemiusku rahvaste (rahvuslik kuuluvus) või moslemireligiooniga riikide kodanike juurdepääsu meie ülikoolidele.

See kõik ei tähenda, et kollektiivset vastutust kui nähtust pole olemas. Eelkõige demokraatia tingimustes võib mitmes mõttes õigustatult väita, et valijad väärivad oma valitsejaid. Autokraatsete režiimide ja riigimeedia poolt läbi viidud ajupesu tingimustes on see seos nõrgem, aga ka siin ei ole kollektiivne vastutus olematu.

Küsimused, kui palju on sakslased süüdi natsismis, kui palju on ameeriklased süüdi Iraagi sõja vallapäästmises või kui palju on venelased süüdi Vladimir Putini režiimi sõjalises agressioonis Ukraina vastu, on õigustatud küsimused.

Seega tahan väita, et kollektiivne vastutus kui nähtus eksisteerib, sellest tuleb rääkida, seda tuleb analüüsida ja sellega tuleb tegeleda. Näiteks minu Moskva tuttavad tunnevad ennast kohutavalt süüdi ja tajuvad ennast venelastena kogu maailma ees häbistatuna, kuigi nad isiklikult Putini režiimi ei poolda. Samasugust süü- ja häbitunnet kogesin oma ameerika tuttavate ja sõprade hulgas Iraagi sõja ajal.

Vaatamata sellele ei määrata lääne õigusruumis kollektiivse süü eest sanktsioone üksikindiviididele. Isegi Nürnbergi kohtuprotsessi karistati ainult neid, kelle seost sõjakuritegudega oli võimalik tõestada, mitte lihtsalt kõiki sakslasi või Saksamaa kodakondseid, ja isegi mitte kõiki Saksa sõdureid.

Kodakondsuse-põhine ülikooli kandideerimise tõkestamine ei ole muidugi seesama, mis kriminaalkorras karistamine, kuid see on siiski individuaalsete võimaluste piiramine kollektiivse süü või vastutuse põhjendusel ning sellisena lääne õiguskultuuri ühe olulise printsiibi riivamine.

Ma ei ole seisukohal, et nimetatud printsiipe ei võiks kunagi mitte ühelgi tingimusel rikkuda. Võib küll, aga riived peavad olema hästi kaalutletud ja põhjendatud ning õigusriigis tuleb neid põhjuseid ka avalikult selgitada.

Näiteks piirame me sõnavabaduse printsiipi sõja- või ühiskondliku vaenu õhutamise juhtudel, ning selline sõnavabaduse printsiibi riive on meie kõigi poolt aktsepteeritud. Koroonakriisi ajal piiras valitsus mitmeid meie vabadusi, aga suurem osa inimesi pidas neid piiranguid põhjendatuteks. Riivete täpsemate piiride üle peeti tuliseid vaidlusi. Küsimus üliõpilaskandidaatide kodakondsuse põhisest tõkestamisest on samuti kaalutluse ja avaliku põhjendamise küsimus.

Millised need põhjendused on? Margit Sutrop kirjutas ERR-i portaalis, et Tartu Ülikooli senat rakendas eesmärgipäraselt kollektiivse vastutuse printsiipi neljal eesmärgil: vabastada ülikooli ressursid Venemaa üliõpilaste arvelt Ukraina üliõpilaste tarbeks ja keskenduda Ukrainast tulevate üliõpilaste aitamisele; välistada Putini režiimi agentide sattumine ülikooli; ennetada Venemaa kodanike praktilisi tõkkeid viisade taotlemisel ja õpingute eest maksmisel; olla solidaarne paljude teistega, kes vabatahtlikult sanktsioonidega ühinevad ja Venemaaga koostöö katkestavad.

Ka kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Martin Arpo soovitas ülikoolidel keskenduda ukrainlaste aitamisele ja panustada sisserände vähendamisesse Venemaalt, kuna Ukraina põgenike vastuvõtt paneb meie riigi absorbeerimise võimekuse juba niigi proovile ja nõuab suuri ressursse nii avalikult- kui ka erasektorilt.

Ka Venemaalt soovib sõja tõttu lahkuda senisest suurem hulk inimesi, mis veelgi suurendab sisserändesurvet Eestile. Arpo nimetab samuti üliõpilasrändega seotud julgeolekuohtusid ja toob välja, et akadeemiline koostöö läänega ei ole ära hoidnud ära Putini režiimi ja Venemaa kaugenemist läänelikest väärtustest ega hoidnud ära sõja vallapuhkemist.

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna on välja toonud hea ja selge põhjenduse esimese argumendi juurde, öeldes, et Ukraina üliõpilased vajavad sõja tõttu meie abi rohkem teised, ning et tõkestamise otsus on veel üks viis Venemaa kodanikele Ukraina agressiooni hukkamõistva sõnumi kohale viimiseks. Võimalik, et keegi on veel põhjendusi esitanud, mida ma ei ole märganud.

Sõja ajal on selget mõistust vaja rohkem kui varem

Kodakondsusel põhineva tõkestamise vastu saab argumenteerida mitmel viisil.

Väärtustest loobumine pragmaatilistel asjaoludel devalveerib nii meid ennast kui ka seda, mille eest me seisame. Oma positsiooni vastandamine agressorile tema enda terminites paradoksaalselt hoopis lähendab meie positsiooni vastase omale.

Emotsionaalselt tundub meile, et oleme justkui rohkem vastandunud, aga tegelikult oleme sammukese talle lähemale astunud. Agressor tahab alati vastase endasuguseks muuta, sest sellega saab ta võimaluse oma tegu tagantjärele õigustada.

Ka meil väidavad paljud, et sõjaolukord annab õigustuse osadest põhimõtetest ja väärtustest loobumisele või isegi nõuab seda. Sealhulgas käib jutt eriti neist põhimõtetest, mis võiksid meie reaktsiooni sõjale liiga leebena näidata. Ja ka süüdistused "mitte õigel poolel olemises" on sellega seoses kerged tulema.

Putini vallandatud agressioon on tõesti selline, mis nõuab jõuga reageerimist ja resoluutsust. Aga üliõpilasvahetus kontekstis: kas me oleme tugevamad siis, kui oma väärtustest loobumise hinnaga diametraalselt vastandume, või siis, kui me oma väärtuste juurde jääme?

Mõelda tuleb sellelegi, kas usaldada sellele küsimusele vastamisel emotsioone või jääda ratsionaalseks. Kas solidaarsus teistega, kes sanktsioone kehtestavad, on vajalik solidaarsuse enda pärast, ühistunde ja kokkukuuluvuse tekitamiseks või peab iga sanktsioon olema ka ratsionaalne, tulemuslik ja hästi suunatud? Kui tahame viimasele küsimusele jaatavalt vastata, siis on vaja sanktsiooni mõjusid ja põhjendusi täpsemalt kaaluda.

Peame kaalutlema, kui tõenäoline on, et Venemaa luure kasutab üliõpilasrännet oma agentide saatmiseks Eestisse, kas ei ole lihtsamad teed selleks piisavalt avatud? Peame analüüsima, kui suure tõenäosusega on Venemaalt ja Valgevenest pärit üliõpilased, kes soovivad Eestis õppida, oma võimurežiimide suhtes positiivselt meelestatud?

Kas see otsus haavab Venemaa võimu või hoopis opositsiooni, mille kandepinnaks on sageli just ülikoolinoored? Kas kodakondsuse-põhise tõkke postuleerimine aitab kaasa läänelike arusaamade ja väärtuste levikule Venemaal? Kas see muudab lääne Venemaa noorte jaoks niisuguseks eeskujuks, mida Putini režiimile vastandada?

Kas Venemaa üliõpilaste tõkestamise otsus aitab kaasa lääne meedia sõnumite levikule Venemaal või vastupidi? Kas õppemaksu maksvad Venemaa üliõpilased vähendavad või hoopis suurendavad ülikooli ressursse, mida saab suunata ukrainlaste aitamiseks?

Peame küsima ka seda, kui laiapõhjaline on solidaarsus, millesse me soovime panustada. Teised Euroopa ülikoolid sellist piirangut kehtestanud ei ole. Võib-olla leidub erandeid, aga pigem on levinud seisukoht, et katkestatakse institutsionaalsed suhted, kuid seda ei rakendata üksikindiviididele.

Briti ja Saksamaa rektorite nõukogud rõhutavad oma avaldustes, et ei toeta lausalist Venemaa teadlaste ja üliõpilaste boikoteerimist ega individuaalsete suhete katkestamist (vt Lisa). Prantsusmaa rektorite ühendus kirjutas 4. märtsil alla ühisavaldusele, mis kutsus Prantsuse institutsioone lõpetama igasugune institutsionaalne koostöö Venemaa ülikoolidega. Küll aga soovitas ühendus säilitada vahelised suhted konkreetsete inimeste vahel.

Kas meie hoiak peaks olema euroopaülene või tahame Eestis tugevama joonega välja paista? Millised on selle joone mõjud Venemaale, läänele ja Eestile?

Nendele ja sarnastele küsimustele vastates saame jõuda ratsionaalse ja kaalutletud otsuseni, kas lääne ühiskonnale ja ülikoolile omaste väärtuste riive on põhjendatud või mitte. Sõja ajal on selget mõistust vaja rohkem kui varem ning ülikooli roll ühiskonnas on mõistuse häält kuuldavale tuua.

Lisa

Väljavõte Suurbritannia ülikoolide ühisest pöördumisest:

"Mõistame, et paljud haridus- ja teadusalased partnerlussuhted põhinevad akadeemilistel vastastikustel suhetel, ja mõistame, et paljud vene üliõpilased ja õppejõud on seda sissetungi avalikult kritiseerinud, vaatamata sellise tegevusega kaasnevatele ohtudele ja riskidele. Meie juhatus kinnitas oma pühendumuse vabale ideedevahetusele ülikoolide ja akadeemikute vahel, sõltumata rahvusest või asukohast, mõistes seejuures rahvusvahelise koostööga seotud riskide maandamise olulisust. Me ei toeta üldiste akadeemiliste boikottide rakendamist, mis takistavad akadeemikutel koostööd teiste teadlastega, et protesteerida nende valitsuste tegevuse vastu. Seetõttu soovitame oma liikmetel teha otsuseid koostöö jätkamise kohta igal üksikjuhul eraldi, võttes arvesse nii Ühendkuningriigi valitsuse juhiseid kui ka asjakohast hoolsuskohustust."

Väljavõte Saksamaa ülikoolide rektorite nõukogu pöördumisest:

"Ülikoolid on kohad, kus ksenofoobial, natsionalismil ja tõrjutusel pole kohta isegi rahvusvaheliste konfliktide ajal. Erinevad vaatenurgad, arvamuste mitmekesisus ja rahvusvaheline õpiränne on meie ülikoolide teadus- ja õppetegevuse aluseks. Eriti ajal, mil Euroopas on hirmutava julmusega taas käima lükatud sõda, kutsutakse ülikoole ühiselt nende väärtuste eest seisma. Saksamaa rektorite nõukogu ja DAAD (Saksa akadeemiline vahetusteenistus) on solidaarsed Ukraina üliõpilaste ja teadlaste ning kõigi Ukraina sõjapõgenike suhtes, kes tulevad Saksamaale ja Saksamaa ülikoolidesse praegu ja lähitulevikus. Samas mõistame vahet Vene riigi kui agressioonisõja algataja ning Vene üliõpilaste ja teadlaste vahel. Viimased võtavad sageli avalikult sõja vastaselt sõna, vaatama riskidele ja ohtudele, mis sellise tegevusega võivad kaasneda."