Eelmisel nädalal andis Tartu Ülikool teada, et uuel õppeaastal ei saa ülikooli enam õppima kandideerida Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikud. Otsus ei mõjuta küll neid, kellel juba on mõne Euroopa Liidu riigi elamisluba, pikaajaline viisa ning ka tudengeid, kes juba Eestis õpivad.

Otsust põhjendati sellega, et tegu olla Vladimir Putini sõjaga demokraatliku Ukraina vastu ning mitte "kahe rahva vahelise konfliktiga". Tartu Ülikool soovivat säärases konfliktis olla täielikult solidaarne Ukraina akadeemilise kogukonna ja kogu riigiga.

Seega põhjendati otsust kui Venemaale ja Valgevenele kehtestatud majandussanktsiooni, millega nende riikide kodanikele piiratakse ligipääsu haridusteenusele "sarnaselt sadadele lääne riikidest ja ettevõtetest sõltuvatele teenustele ja toodetele, mida nende riikide kodanikele praegu ei pakuta".

Tartu Ülikooli prorektor Aune Valk selgitas otsuse tegemist ilma "eranditeta" kõikidele Vene ja Valgevene kodanikele ka asjaoluga, et ülikool ei saavat kontrollida ega arvestada üliõpilaskandidaatide meelsust.

Arvamuste paljusus ja koostöö kriminaalidega

Olgu kohe öeldud, et toetan isiklikult kõige karmimate võimalike piirangute ja sanktsioonide kehtestamist mistahes rahvusest ja kodakondsusest isikutele (sealjuures Euroopa Liidu kodanikele), kes praegu toimuva sõja kontekstis on asunud avalikult olgu oma meelsuselt või tegudelt vaenlase poolele.

Küsimus ei ole mitte arvamuste paljususes või geopoliitilistes või filosoofilistes eelistustes, vaid eelkõige koostöös terroristide ja kriminaalidega, kellede ideestikule teadlikku kaasaelamist ja kaasakiitmist tuleb alates 24. veebruarist tõlgendada kriminaalse käitumisena ning kurjategija sihiliku abistamisena.

Islamiriigi ja Venemaa tegevusel puudub igasugune sisuline vahe või ka moraalne erinevus ning ükskõik kumma, olgu Vene terroristide või islamiterroristide tegudele kaasaaitamine või ka nende ideoloogia toetamine ja levitamine peab kaasa tooma tagajärgi. Seda muuhulgas ka Eestis segamatult tegutsevale Moskva patriarhaadile alluvale õigeusu kirikule.

Pärast Moskva patriarh Kirilli sõja selget heakskiitmist ja Putini selja taha minekut pole vastava organisatsiooni sõbralikus kooseksistentsis ilma nende lahtiütlemiseta oma juhi seisukohtadest Eestis enam lihtsalt võimalik.

Tekib ka küsimus, mil moel üldse saaksid Eesti päris kirikud jätkata kristlikku koostööd Moskva "kiriku" antikristlike juhtorganitega. Siinkohal ei mõtle ma paljusid ausaid ja õigeid preestreid, munki, nunni ja usklikke või ka kogudusi kui selliseid, vaid Moskva patriarhaati ja selle ametlikke esindajaid kui institutsiooni.

Selle institutsiooni juhtkond muutus pärast Putini sõja taha minekut ja sellele muuhulgas metafüüsilise-usulise tähenduse andmist samavõrra kuritahtlikuks, kui olid ja on seda eri islamiterrorit heaks kiitvad usujuhid nii šiia kui sunni usurühmitustest.

Selle kõige juures kerkibki üles ka Tartu Ülikooli otsuse kontekstis keelata ära Venemaa ja Valgevene kodanikel üliõpilaseks tulek üks moraalne dilemma.

Näiteks tean, et mu enda kolleegid ja nende teaduslikud ning kultuurilised ringkonnad Venemaal on praegu üliaktiivselt Putini ja sõja vastu sõna võtmas, meelt avaldamas ning muuhulgas muretsevad oma tudengite edasise tuleviku pärast.

Nii protestinud ja paiguti lausa raevukalt sõja vastu sõna võtnud (sotsiaalmeedias toimuvad kolleegide arutelud ja üleskutsed tõestavad seda kindlalt) teadlasi ja tudengeid ootab suure tõenäosusega ees vallandamine ja väljaviskamine ning kindlasti uue Nõukogude Liidu konsolideerudes ka tõsised füüsilised repressioonid.

Selles osas peaks ka Tartu Ülikool säilitama "avatuse" ja "sallivuse", et meile saaks siiski tulla elu jätkama kodumaal tagakiusatud dissidentidest teadlased ja tudengid. Neid ei ole muide palju enam alles jäänud, aga üksikutele vapratele ei tohiks maksta kätte selle eest, et nad meie "lääne väärtusi" meie enda õhutusel ja heakskiidul on just Venemaal üritanud kaitsta.

Ei tohiks teha otsuseid, mis panevad ühte patta kõik "Vene kodanikud", mõtlemata, et olukordi ja situatsioone on väga erinevaid ja ka eluohtlikke. Eriti peab arvesse võtma seda, et soome-ugri rahvad ja lugematu hulk rahvusi on ju kõik Venemaa kodanikud, kellel pole otse mingit süüd selles, et nende alad on kunagi röövriigi poolt üle võetud.

Väga paljud väikerahvad, eriti Kaukaasia piirkonnas, on aga praeguseni tugevalt Vene-vastase vaimuga, sõltumata sellest, et ametivõimud on läinud üle koostööle. Kui meie poleks viimasel hetkel ja õigel ajal pääsenud NATO liikmeks, võiksid teoorias mingi ajaloo keerdkäigu tõttu olla ka eestlased nüüd Venemaa Föderatsiooni kodanikud.

Kodakondsus ei näita lojaalsust ega truudust mingile ideele. Nagu on väga paljud Eesti kodanikest venelased Putini toetajad, on ka paljud Vene kodanikud raevukalt Putini ja üldse Venemaa Föderatsiooni olemuse vastu.

Kas mordvalased, marid, burjaadid ja üldse lugematu paljusus hõimurahvaid või teisi kultuure, mis on Venemaa poolt alla neelatud, on kõik kollektiivselt süüdi? Tõenäoliselt mitte. Nii meie hõimurahvaste veel humanistlikult või peaga mõtlevat osist kui ka vaprust üles näidanud dissidente peaksime hoolimata kõigest aitama.

Sellise eristuse nimel peamegi justnimelt kontrollima "meelsust" või õigemini "truudust" ning mitte väitma, et selle kontrollimine olevat raske või võimatu. See ei ole nii, sest igal inimesel on võimalus ja ka kohus sõda ja Putinit hukka mõistes ja seda avalikult kinnitades (mis Venemaal on kuritegu) tulla üle õigele poolele ja läbida nii ka meelsuskontroll.

Loomulikult peaks selline potentsiaalne tudengikandidaat näiteks enne taotlema poliitilist varjupaika ning ilma mingi kahtluseta selgitama ja tõestama, et ta ongi Putini-vastane.

Vastasel juhul laseksimegi omale riiki sisse imbuda justnimelt kahtlasel putinistlikul elemendil ja peaksime meie maksumaksja kulul üleval inimesi, kes siia ilma mingit päris ohtu oma elule omamata lihtsalt niisama parema elu peale võiks proovida tulla. Kuid tõelistele teisitimõtlejatele ning ausatele inimestele oleksime võinud ukse siiski karmidel, kuid õiglastel eritingimustel praokile jätta.

Sallivus ja avatus

Siiski oleme ju hetkel ja lähiminevikuski igasuguse kriitikata heaks kiitnud Venemaa liitlase Hiina tudengite ja teadlaste viibimise Eestis ühegi olulise eritingimuseta, kuigi teame väga hästi, et suuresti esindab ka Hiina väliskogukond läänes Hiina kompartei totalitaarset diktatuuri ning kiidab heaks Venemaa tegevuse praeguses sõjas.

Samuti talume ilma erilise kriitikata oma riigi sees nii KGB juhitud kiriku kõiki tegusid kui ka arutleme avalikult selle üle, kuidas õnnetud Putini mõjusfääri langenud venekeelsed kaasmaalased ei satuks liialt suure pahameele või surve alla.

Kas ülikoolid on võtnud reljeefseid seisukohti Hiina kompartei kuritegude kohta või üritanud hukka mõista meil Eestis lokkavat putinismi?

Ütleks, et pigem mitte ning Hiina kuritegudestki on üritatud siiani kõikide meetoditega moraalituse, ahnuse ja kasuhimu tõttu eemale vaadata ning koostööd kõikvõimalike argumentidega (sh tsensuur) hoopiski jätkata.

Senine praktika on näidanud, et pigem on ülikool korraldanud kõikvõimalikke lausnaljakaid ja absurdseid vahel lausa Nõukogude aega meenutavaid aktsioone "sallivuse" ja "avatuse" toetuseks olukorras, kus Tartu Ülikool on pikalt olnud üks kogu Euroopa kõige sallivamaid ja avatumaid ülikoole üldse.

Meenub 2016. aastal korraldatud üritus ülikooli peahoone hoovis, kus kutsuti tudengeid ja töötajaid sallivuse eest ja nimel salle lehvitama (sic!). Muuhulgas ka teada andes, et osalejatele antakse süüa!

Vanema põlvkonna ülikooli kolleegidele meenutas kogu see toimuv tsirkus Brežnevi ajastu partei toetuseks läbi viidud miitinguid, kus kõik inimesed – osalejatest korraldajateni – said valdavalt aru, et asi on mäda. Aga ideoloogiatöötajate tahte vastu keegi ei hakanud ning mindi ikka plakatiga kohale ning nauditi tasuks saadud sardelle või mõnd eksootilist puuvilja.

Meenuvad ka Tartu Ülikooli õppeprorektori Aune Valgu hiljutised arutelud selle üle, et eesti noored ei tõmbaks "meie-piiri" etnilise grupi põhiselt, nagu nende vanemad on seni teinud, vaid oleksid valmis eestlaste hulka arvama ka venekeelsed eestlased.

Valgu meelest on oluline kogu eesti kultuuri ja ka kooli mitte rahvuspõhine tõlgendamine, vaid eelkõige Eesti kui territooriumi või riigi baasilt võtmine: "Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esiletoomine ehk n-ö enam maa- ja vähem etnosepõhine eesti kultuuri esitlus. Muuhulgas võiks see tähendada vähemuskultuuride ja nende ajaloo õpet (nii eestlastest kui teistest rahvustest õpilastele)".

Lisaks vajadusele asuda uue multikulturalismi sihtide teenistuses ümber kirjutama ka ajalugu, muuta ajalooõpikute vaatenurki, koostada uus aabits, on tarvilik vormida ühiskonnaõpetust moel, et kasvatada lapsi euroopa kodanikeks ja arendada Euroopa identiteeti.

Sellise identiteedimuutuse saavutamiseks peaks Eesti riigiidentiteet muutuma avatumaks ja vähem eestlastekeskseks.

Tartu Ülikooli otsuse puhul välistada eranditult kõik uued tudengid kodakondsuse põhjal tekibki küsimus, et kuhu kadus järsku endine teistpidi karm ideoloogia nüüd?

Kas ei peaks me olema sallivad, mõistvad, lõpuni avatud ja eestlast dekonstrueerivad samamoodi edasi, nagu oli ideoloogiline siht enne sõda? Kas ei jutlustanud see ideoloogia just sellest, kuidas iga inimene võib olla see, kes ta ise tahab ja kellena ta ennast tunneb ning loeb just inimese enda sisemine mõttemaailm ning mitte väliselt pealesurutud (ja ka sotsiaalselt konstrueeritud) normid?

Tartu Ülikooli otsuse absoluutsuse osas avaldasid oma kahtlust mitmed meie arvamusliidrid ja poliitikud, teiste seas nii president Alar Karis, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere kui ka vene hinge tundja ajaloolane David Vseviov, kelle mõttekäiguga Putini-vastaste dissidentide kohta peab üldjoontes nõustuma: "Neile inimestele peab ulatama abistava käe nii palju, kui see võimalik on. Need, kes saavad asjadest aru samamoodi kui meie, on mingis mõttes meie inimesed ja me väga paljus loodame neile."

Ehk siis me ei peaks ka Eestis käituma nagu ideoloogiatöötajatest politrukid, kes kord toetavad avatust, sallivust ja sotsiaalselt konstrueeritud identiteetide fluiidsust ning olude muutudes jällegi "ülevalt" tuleva ees samamoodi sobivalt koheselt kohandudes ja meeldida püüdes absoluutselt vastupidist, vaid andma oma löögi eelkõige päris vaenlase pihta nii meil kui ka idanaabri juures samal ajal liitlasi hoides.

Kuid täpselt samamoodi nagu asuti eelmise sarnase vägivallalaine ajal Eestis hoopiski pehmendama radikaalse islami kuritegusid, on nüüd osad ringkonnad asunud samadel alustel pehmendama või vähemalt mahendama ka Vene terroristide süüd.

Kuuleme kõikjalt jutte, kuidas peame mõistma ka neid venelasi, kes on sattunud ilma ise süüd omamata kogemata Putini propaganda ohvriks. Justkui polekski need hetkel Putini poole hoidvad inimesed ise süüdi, nagu neid oleks eksitatud ja pahale teele viidud neist sõltumatult.

Räägitakse jutte, kuidas peaksime selliseid inimesi kui ohvreid hoopis mõistma. See suhtumine on täielik jama, sest tegelikult teab suur osa Vene šoviniste ja putiniste täiesti täpselt, mis praegu Ukrainas toimub ja nad tunnevadki selle üle heameelt.

Meile küll teeseldakse vahel kaamerasse ja öeldakse "et ega mina sellest poliitikast väga aru ei saa", aga tegelikult tuntakse rõõmu ja elatakse kaasa Putinile, kes asus Nõukogude Liitu taastama. Täpselt samamoodi, nagu üpris kaalukas osa läänes elavaid moslemeid elas siiralt kaasa ja rõõmustas oma terroristide saavutuste üle mõned aastad tagasi, elatakse vaimustunult kaasa ka Putinile nii Venemaal kui ka läänes.

Ning ikka ja jälle leidub meilgi inimesi, kes asuvadki ka praegustes oludes hoopiski kaitsma suurt vene hinge ja väitma, et tegelikult pole ju vene rahvas ise milleski süüdi, või siis vähemalt proovitakse seda süüd pisendada.

Ahto Lobjakas kirjutas aastal 2015 pärast Pariisi terrorirünnakuid sel moel: "Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis."

Taolisele ideoloogiale, mis pisendas tollal esil olnud terroriideoloogia süüd, kirjutas hinges ka siis alla kaalukas osa meie loovintelligentsist ja isegi teadlaskonnast. Ikka ultraprogressiivse käitumismustri kohaselt, mis alati vähendab kurjategija süüd ning üritab just kurjategijast endast teha samuti ohvrit.

Just sellist suhtumist väljendabki osalt ka tudengite, teadlaste ja kultuuritegelaste avalik pöördumine Tartu Ülikooli poole, milles protesteeritakse otsuse vastu mitte lubada Vene ja Valgevene kodanikest tudengeid lähiajal Tartu Ülikooli õppima.

Sellise pöördumise oleks saanud koostada tõesti moel, et kutsutaksegi üles osutama abi Vene vapratele dissidentidele, kelle elu on ohus ning mitte lülitama vastupanuvõitlejaid välja lääne võimalikust abist. On ju üpriski ilmne, et ükskõik millises sõjas peabki just vaenlase tagalasse oma sõnumi edastamiseks tegema jõupingutusi.

Kiri olekski võinud keskenduda sellele, et aga äkki siiski leidub kaks-kolm sellist inimest, kes tulevad meie poole üle ja aitavad meil sõda võita. Ning äkki saaksime päästa kellegi sellise inimese elu või vabaduse. Ehk rõhuda südametunnistusele, et me ei tohiks oma inimesi Venemaal üksi jätta.

Pöördumises aga kirjeldatakse Venemaa ja Valgevene tegevust kui inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumist, kuigi tegu on otsese genotsiidi ja hävitussõjaga. Ainus, mis sellisest pöördumises veel puudu, oleks sõja nimetamine "erioperatsiooniks", et tulla vastu suure vene rahva hinge soovidele!

Räägitakse "lõhenemisest Vene, Ukraina, Valgevene ja Eesti rahva vahel" ning "diskrimineerimisest kodakondsuse alusel". Tekstis seisab:

"Oleme Ukrainaga solidaarsed. Venemaa valitsuse tegevus rahvusvaheliste seaduste ja inimõiguste rikkumisel on enneolematu ja kuritahtlik. Igaüks meist on otsustanud abistada Ukraina kodanikke nii nagu oskame ning samuti toetame igati ülikooli poolt ukrainlastele pakutavat abi. Küll aga arvame, et senati otsus on kahjulik ja ainult süvendab lõhenemist Ukraina, Vene, Valgevene ja Eesti rahva vahel ajal, mil on ülimalt vajalik ühendada kõik jõupingutused käimasoleva tragöödiaga toimetulekuks.

Kutsume TÜ senati liikmeid üles otsust uuesti läbi vaatama ja mitte võtma Venemaa ja Valgevene üliõpilastelt võimalust õppida keskkonnas, kus nad ei pea kartma, et neid sõjavastaste vaadete tõttu rõhutakse."

Ütlen ausalt, et mul isiklikult on hetkel "vene rahvast" ja tema väidetavast avarast hingest täiesti ükskõik. Selle vene hinge kohus on praegu oma enda rahva kurjategijate vastu üles astuda ja ka vastupanu organiseerida, vajadusel sõjaliselt.

Küll aga hoolin ma kahtlemata neist Vene ja Valgevene kodanikest (kes muuhulgas võivad olla mordvalased, marid, handid, mansid, neenetsid, burjaadid, või ka venelased, valgevenelased, juudid ja tohutu paljusus eri rahvusi üle riigi), kes on oma tegevuse tõttu võimude vastu juba ohtu sattunud. Ehk kes on oma isikliku panuse andnud ning seeläbi ennast uues Nõukogude Liidus ka päriselt ohtu seadnud. Mitte mõtetes ja vargsi nurga taga, vaid otse öeldes ja otse tegutsedes.

Kuid pöördumises kutsutakse üles päästma Vene ja Valgevene tudengeid olukorrast, kus nad peavad taluma rõhumist vaadete tõttu.

Üks teine veelgi kummalisem pöördumine räägib aga veel akadeemilisest vabadusest, üksikisiku vabadustest, vabast vaimust, euroopalikust haridusest ja selle kõige ohtusattumisest.

Seda samal ajal, kui üks riigikord oma rahva üpriski suure segmendi heakskiidul tapab tuhandeid ja varsti sadu tuhandeid inimesi teises riigis ning lisaks mõrvab teadlikult ja ettekavatsetult tavalisi inimesi lastest raukadeni, kes sõjategevuse eest põgeneda proovivad.

Unustatagu ära igasugused jutud diskrimineerimisest vaadete alusel ja vene või valgevene rahva rõhumisest meil Eestis. Volodõmõr Zelenski emakeel on näiteks vene keel ning ta mitte ei põgenenud oma riigist, kui selleks võimalus anti, vaid küsis läänelt laskemoona sõja jätkamiseks.

Ka Vene noored saavad minna Ukrainale sõtta appi. Selle asemel, et enne ise oma elu ohtu seadmata läände põgeneda ja siis rahumeelsetes oludes ilma midagi kartmata veel ka haridust omandada. Võimalusi vastupanuks on piisavalt ka venelastel, võib alustada põrandaalust vastupanu, liituda Ukraina armeega, asutada põrandaaluseid raadiojaamu ja veebilehti.

Jutud rõhutud venelaste vastuvõtmisest niisama on samaväärsed, mis perioodil 1939-1945 oleksid Londonis või Washingtonis teise maailmasõja ajal protestitud teemal "Miks me ei võta saksa noori oma ülikoolidesse õppima! Ärgem diskrimineerigem sakslasi! Jaapanlased ja jaapani kultuur on nii armas!"

Kuid 1940. aastatel oli maailm oma olemuselt siiski kordades barbaarsem ja julmad sõjad pigem reegel kui erand. Aastal 2022 on olukord moraalselt kordades hullem, sest maailm peaks justkui olema edasi arenenud, mille läbi on ka Vene rahva pealtvaadanute ja kaasaelanute süü nüüd kordades suurem kui ükskõik millisel teisel rahval ajaloost.

Ärgem keskendugem mitte aruteludele vene rahva hinge suurusest või sellest, kuidas saaksime teha nii, et ka "venelasel" oleks "hea", vaid andkem abi Ukrainale ning seal võitlevatele meestele ja naistele (sh venelastele), kes ei põgenenud vaenlase eest turvalisse läände, meile saabuvatele lastest ja naistest ning vanainimestest päris sõjapõgenikele ning loomulikult ka vastupanuvõitlejatele kurjuse impeeriumis endas.