Hans-Kaarel Laes: on aeg luua ükskeelne haridussüsteem

Kakskeelse hariduse eestkõnelejad väidavad, et ükskeelne haridussüsteem tooks kaasa eri rahvustest inimeste sundassimileerimise eestlasteks. Tegelikkus ei saaks sellest kaugem olla, just võõrkeelt emakeelena kõnelejad oleksid põhilised uuest süsteemist kasusaajad, kirjutab Hans-Kaarel Laes.
Selleks, et võõrkeelt emakeelena kõnelevad inimesed saaksid Eesti ühiskonnas eestlastega võrdselt hästi toime tulla, on neil vaja osata riigikeelt. Küsimus seisneb justnimelt ühiskonna sidususe suurendamises ja selles, et kõigil oleks võrdsem võimalus edukas olla. Selle üks peamisi alustalasid on just haridussüsteemi ükskeelsus.
Me kõik teame, et lisaks eestlastele elab Eestis ka palju muust rahvusest inimesi (2021. aasta seisuga täpsemalt 415 172, ehk tervelt 31 protsenti rahvaarvust). Sellest on kerge järeldada, et suur arv lapsi kasvab Eestis üles võõrkeelt rääkivas peres.
Üks põhilisi etappe kasvava inimese elus on lasteaed ja kool, kus laps saab suhelda ja areneda koos omaealistega. Eestis on kakskeelne haridussüsteem, mis toob kaasa muukeelsele lapsele algselt küll mugavama ja kergema haridustee, aga paneb ta selle eest kõrget hinda maksma sellega, et täiskasvanuna peab see sama laps hakkama saama ühiskonnas, mis ei räägi suures osas temaga samas keeles ja tekib automaatselt olukord, kus üks osa noori on tänu keelebarjäärile sunniviisil kinni isoleeritud suhtlus- ja kultuuriruumis.
Selline segregatsioon toob kaasa kahju just nendele noortele, kelle eest väidavad kakskeelse hariduse pooldajad ennast seisvat. Enamik töökohti, sealjuures eriti hästi tasustatud töökohti, nõuavad eeltingimusena tööle kandideerijalt eesti keele oskust. Kakskeelses haridussüsteemis venekeelse kooli läbinu aga tihti eesti keelt piisaval tasemel ei oska. Seetõttu on just neil raskem tööd leida ja ka muul moel ennast ühiskonnas teostada.
Niimoodi toob kakskeelne haridussüsteem kaasa ainult lühiajalise ja mugava lahenduse probleemile, mis pikas perspektiivis julmalt meie ühiskonda lõhestab.
Seetõttu oleme üha rohkem näinud, et muidu võõrkeelt kõnelevad vanemad on teadlikult pannud oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda ja sealt edasi eestikeelsesse kooli. Sedasorti lähenemine on tihti ka vilja kandnud ja paljud nõnda haritud muukeelsed lapsed on nüüdseks saavutanud tohutu edumaa oma rahvuskaaslaste ees rääkides sujuvalt nii eesti kui ka vene keelt.
Siiski ei saa sellist lahendust lubada endale kõik vene keelt kõnelevad pered, sest kakskeelses haridussüsteemis on lasteaia ja koolikohtadega arvestatud ja oodatakse, et muukeelsed lapsed just muukeelsesse kooli pandaks.
Eesti ei tohi takerduda sellesse süsteemi ja me peame selle probleemi lahendamiseks panustama nii riiklikul kui ka isiklikul tasemel.
Muidugi ei ole täielikult eestikeelsele haridussüsteemile üleminek kerge protsess, mida annaks saavutada paari aastaga. Siin tuleb arvestada lisaks kõigele muule ka aspekte nagu õpetajate ümberkoolitamine ja üleüldiselt venekeelse haridussüsteemi ümberehitamist. Selleks on vaja varuda kannatust ja pikka plaani.
Haridus- ja teadusministeeriumi poolt koostatud arengukava viia Eesti üle ükskeelsele haridussüsteemile aastaks 2035 on igati teretulnud ja läbimõeldud tegevusplaan. Nüüd on vaja jätkuvalt avaldada survet, et see edukalt läbi läheks ja tulevikus seisma ei jääks.
Tuleb arvestada ka sellega, et pärast aastat 2035 ei kao ühiskondlikud lõhed sõrmenipsuga, vaid see võtab veel korralikult aega, et ükskeelne haridussüsteem vilja kannaks. See saab olema pikk, aga lõppkokkuvõttes väärt töö.
Tasuks siiski ka kaaluda, kas oleks võimalik seada veelgi ambitsioonikamaid eesmärke. Tartu võimuliit näiteks lubab järgmise nelja aasta jooksul viia kõik Tartu haridusasutused järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Miks mitte olla sama ambitsioonikas ka riiklikul tasandil? Probleem laheneks sel juhul oluliselt kiiremini.
Toimetaja: Kaupo Meiel