Riigikogu menetluses on järjekordne nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise eelnõu. Seesama kuulus NETS, mida pandeemia ajal juba korduvalt justkui kohendati. Ometi arutab parlament taas küsimust, kuidas riigivõim tulevaste epideemiate korral inimeste ellu sekkuda tohiks.

Kiiduväärt on püüd lõpuks teha seadus, millest lugeja aru saaks. Nüüdseks peaks meil olema piisavalt teadmiseid ja kogemusi, et vajalikke piiranguid seaduses selgelt sõnastada.

Uue eelnõuga antakse valitsusele õigus kehtestada neidsamu nõudeid, mida viimase paari aasta jooksul valitsus kasutanud ongi. Tekib kindlasti küsimus, miks on vaja seadust muuta, kui seni pole seadus samade otsuste tegemist takistanud. Ma ei jõua siin olukorda lahti seletada. Aga oluline on kindlasti riigikohtu näpuviibutus. Senine kohtupraktika on olnud riigivõimule üsna soodne, kuid edaspidi ei pruugi see enam nii olla.

Viimasel ajal näibki õigusloome olevat sabassörkija rollis. Olgu see siis NETS või vaenuliku sümboolika keelustamise eelnõu. Kehtiva õiguse alusel tehakse vajalikud otsused ära ja seejärel hakatakse seadust kohendama. Kas siis tehtud otsused polnud õiguspärased või ei takista ka praegused seadused õigete otsuste tegemist?

Ent minu tähelepanu köitis hoopis NETS-i eelnõusse loodud omamoodi tagauks. See ütleb, et valitsus võib panna kohustusi täita ka muid seaduses nimetamata asjakohaseid nõudeid, kui need on vältimatult vajalikud ning mille kohta on kuulatud ära riigikogu valdkondliku komisjoni seisukoht ja millest on teavitatud riigikogu juhatust.

Ma pean väga ohtlikuks praktikat, et seadusest mittetulenevate piirangute kehtestamisel hakatakse seadusandjat lihtsalt ära kuulama. Riigikogu juhatuse teavitamise eesmärk jääb pealegi täiesti arusaamatuks.

Eelnõu seletuskiri ütleb, et selline riigikogu komisjoni seisukoha küsimine pole Eesti õiguses uudne. Tegelikult on tegemist väga põhimõttelise ja uudse pretsedendi loomisega. Seletuskirjas toodud senised näited mõne riigiameti juhi ametisse nimetamise või Euroopa Liidu asjades parlamendi komisjoni seisukoha küsimise kohta pole kohased. Võrreldakse võrreldamatut ehk olukordi, kus riigikogu ise ei ole lõplik otsustusorgan.

Milleks meile üldse seadused, kui valitsusele jäetakse tagauks hakata vältimatu vajaduse korral riigikogu pädevuses olevaid küsimusi ise otsustama? Seejuures riigikogu üksnes ära kuulates ja teavitades. Kas sellist konstruktsiooni võidakse edaspidi ka muudes seadustes kasutama hakata? See ei oleks enam parlamentaarne demokraatia, mis põhineb võimude lahususel ja tasakaalustatusel.

Riigikogu ei ole lihtsalt arvamuse avaldamise või koos käimise koht. Riigikogu on otsustamise, põhimõtteliste valikute tegemise koht. Ükski komisjon ega isegi riigikogu juhatus ei saa esindada kogu parlamendi seisukohta õigusloomes. Euroopa Liidu asjade ajamisega ei tohi siseriiklikku õigusloomet võrrelda.

Sõnades on eelnõu eesmärgiks riigikogu rolli tugevdamine. Riigikogu muutmine organiks, mida lihtsalt ära kuulatakse või teavitatakse, ei täida seda eesmärki. Parlamendi õigus ja kohustus on panna täitevvõimule selged piirid ja nimetada seaduses ära, milliseid piiranguid kehtestada tohib. Selles seisnebki riigikogu tähtsus.

Kui riigikogu teeb oma põhitööd, pole vaja tema olulisust pigem narritavate meetmetega näiliselt tõsta. Pealegi ei ole praegugi kuidagi keelatud ükskõik millises küsimuses riigikogu komisjoni arvamust kuulata. Selleks pole üldse seadusesätet vaja.

Kuigi praeguses olukorras võivad sellised õigusloome detailid tunduda tühised, siis ma väga loodan, et riigikogu ei lähe selle välja pakutud petukaubaga kaasa ega loo ohtlikku praktikat. Järgmisel kevadel ootavad meid ees väga põnevad parlamendivalimised. Aga neil valimistel ja riigikogul kaob mõte, kui parlament olulisi küsimusi ei otsusta ja päriselul sabas sörgib.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.