Andris Feldmanis: sallivuse kaitseks

Andris Feldmanis
Andris Feldmanis Autor/allikas: Virge Viertek

Demokraatliku maailma teeb tugevaks see, et ta ei põhine jäigal jõul ja on seetõttu paindlik. Miks on paindlikkus oluline? Sest inimene ise on muutlik, vastuoluline ja silmakirjalik, kirjutab Andris Feldmanis algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Demokraatliku ja liberalistliku maailma suurim nõrkus ja tugevus ühtaegu on enesepiitsutamine. Meie sanktsioonid pole piisavalt head, juba aastakümneid oleme valesti käitunud, olnud liiga pehmed, sallivad ja naiivsed.

Me oleksime pidanud rohkem relvastuma, rohkem heidutama, olema kriitilisemad ja jõulisemad. Venemaa sissetungi järel Ukrainasse kõlavad need süüdistused päev-päevalt üha tugevamalt. Ma arvan, et see on kõige ekslikum sõjaudus tehtud järeldus.

Silmakirjalikkuse tunnistamine

Demokraatliku maailma teeb tugevaks see, et ta ei põhine jäigal jõul ja on seetõttu paindlik. Miks on paindlikkus oluline? Sest inimene ise on muutlik, vastuoluline ja silmakirjalik.

Just see viimane omadus on miski, mida me tahaksime nii avalikus kui isiklikus elus maha salata, aga iga enda ees vähegi aus olev inimene peab tunnistama, et temas leidub silmakirjalikkust. Tema sõnad ja teod ei lähe alati kokku, ta käitub vahel kahepalgeliselt. Selle tunnistamine on seesama enesepiitsutamine, aga seda ei tohiks võtta mitte allaandmise (ja allumisena selles tähenduses, et silmakirjalikkusest saabki sinu modus operandi), vaid alandlikkuse märgina, oma inimliku piiratuse tunnistusena.

Ja just selles inimliku piiratuse tunnistamises näen ma demokraatia tuuma – meil on vaja teisi inimesi ja nende arvamusi, et selgemini näha ja paremini käituda. Silmakirjalikkuse tunnistamine annab võimaluse ka ühel hetkel selg sirgeks lüüa ja sellest üle saada.

Samade inimlike puuduste käes kannatab meie demokraatia ning vaba ajakirjandus kõigis oma erinevates vormides kannab meile sellest igapäevaselt ette. Me kahtleme lõputult poliitikute sõnades ja motiivides, otsime nähtamatuid niite, mis kaovad kuhugi kulisside taha, kus lavataguses hämaruses istuvad poliitilistesse intriigidesse mässitud Rosimannused.

Valimiskampaaniad, sopaloopimine, korruptsioon, kahtlased välisrahastused. Selline keerulisus ja ebaselgus väsitab ja väsitab ka selle lõputus, sest me teame, et valimisplakatilt vaatab meile alati vastu vale ja iga nelja aasta tagant hakkab sama jama jälle pihta.

Me võime praegu olla kindlad, et ka pärast praeguse sõja lõppu (või juba varem) laguneb ajutiselt mobiliseerunud ühtsus olenemata sõja tulemustest kümneteks ja sadadeks üksteisega võistlevateks huvideks.

See paneb meid unistama millestki lihtsamast. Soovima, et kogu selle riigikogus kobrutava inimeseksolemise asemel (mis muutub naeruväärseks, nagu iga teine inimtegevuse avaldus seda piisavalt lähedalt silmitsedes), võtaks ohjad enda kätte mingi "tugev jõud" või "valgustatud monarh".

Kõige suurem ohverdus sellele selguse altarile oleks justnimelt paindlikkus (ja seeläbi vabadus), sest korraga muutuks võim jäigaks ning seeläbi hapraks. Sellist võimu tuleb eelkõige kaitsta jõuga, sest ise ta enda eest seista ei suuda.

Sallivus ja pehmus

Mis teeb meie ühiskonna paindlikuks on justnimelt sallivus ja pehmus. Sallivus ja pehmus ei võrdu arguse ja allaheitlikkusega.

Paradoksaalsel kombel süüdistatakse vähemusi ja niisama liberaste tihti "sõjakas sallivuse levitamises". Jah, kindlasti on sallivuse viimine mingi utoopilise äärmuseni destruktiivne, aga sallivust kujutavad absoluudina eelkõige selle kriitikud, kes püüavad seda naeruvääristada.

Iga ühiskond põhineb kokkulepetel ja piiridel, sallivus ei püüa neid piire kaotada, vaid nihutada, selleks, et rohkemad inimesed saaks ennast ühiskonnas hästi tunda ja õnnelikud olla.

Ühiskond, kus neid piire kunagi üle ei vaadata ega muudeta, on vangla. Jah, ka sallivusse on sisse kirjutatud seesama silmakirjalikkus, sest inimene ei mõtle ega käitu absoluutides. Inimene ei ole nn ideoloogiline masin, nagu mõned 20. sajandi režiimid ja mida ehk ka praegune identiteedikeskne maailmavaade kohati püüab väita. Sallivus on kokkulepe ja seetõttu ebatäiuslik.

Sallivus on eelkõige põhimõte, et me ei suhtu ühtegi ühiskonnagruppi või inimesse dogmaatilise hukkamõistuga. Vaatamata sellele, et sallivust üritatakse järjekindlalt uputada poliitkorrektsuse sohu, olen ma kindel, et näiteks sõna "tibla" põlu alla sattumine ja avalikust keeleruumist perifeeriasse kadumine ei ole kokkuvõttes mitte nõrkuse märk, vaid tõepoolest samm sidusama ühiskonna poole.

Äärmiselt naiivne on arvata, et kusagil minevikus on olemas mingi otsuste jada, mis oleks meid ideaalselt ette valmistanud praeguseks Venemaa sissetungiks Ukrainas ja propagandasõjaks või aidanud sellega kaasnevaid koledusi vältida.

Liberaalse lääne suhteline sallivus ja avatus on aidanud praeguse demokraatliku ühisrinde tekkimisele, sest see on muutnud Venemaa ja Putini käitumise täielikult õigustamatuks ning andnud demokraatlikule maailmale moraalse üleoleku.

Jah, Venemaa on vaadanud lepitamiskatseid ja järeleandmisi kui nõrkuse märke, aga kas meie peaksime neid sellisena võtma? Kas sellisel juhul me ei kehtestaks just seda jõupõhist maailmakorda, millesse panustab tuumanupuga Putin, sest see on maailm, kus tal on võimalik võita, kus kehtibki vajadus luua "Russkii mir"?

Muidugi võib tagantjärele analüüsides leida Euroopa liidrite käitumises naiivsust ja ekslikkust – see ongi demokraatlikus ühiskonnas meie õigus ja kohustus.

Jõulise maailma ahvatlev kutse

Demokraatliku maailma tugevus on võime muuta kurssi, mis näiteks Putini režiimil puudub, sest oma seisukohtade muutmine ja neist taganemine tähendab enese tühistamist. See on ühe jõustatud narratiiviga maailm ja iga lugu saab ükskord läbi, kõige koletumad tagajärjed ongi meeleheitlikel katseil seda elus hoida.

Demokraatia võimaldab muutuvaid ja võistlevaid narratiive, see on kohutavalt segasem ja enesekriitilisem (ning seetõttu inimese jaoks ka väsitavam), aga kokkuvõttes võrreldamatult paindlikum ja seeläbi tugevam.

Kõige hullem, mida me saame praeguses olukorras teha, on hakata uskuma, et me oleme olnud liiga sallivad, taandada kõik jõule ja jõuvahekordadele ning uskuda, et kusagil eksisteerivad mingid absoluutselt õiged otsused.

Hoogustuv rahvusvaheline võidurelvastumine on vähemalt ajutiselt paratamatu, kuid pikas perspektiivis kujutab pigem ohtu rahule ja turvalisusele. Praeguses kriisis võiks näha just tõestust vastupidisele maailmatajule: pidev moraalne paanika "lääne" täieliku mandumise ja põhimõttelageduse teemal on olnud ülepaisutatud.

Pehmus ja sallivus ei varja moraalilagedust, vaid peidavad endas demokraatlikke väärtuseid, mida me tõepoolest oskame hinnata. Et poliitikud pole täielikult reaalsustaju ja vastutustunnet kaotanud, et ametnikud on aidanud ehitada üles toimivaid riiklikke ja rahvusvahelisi süsteeme. Et me oskame oma vabadust hinnata, vaatamata kogu silmakirjalikkusele või isegi tänu sellele, sest me tajume, et sõjaka diktaatori käe all poleks silmakirjalikkus enam vabadus, vaid kohustus.

Me oleme nüüdseks tugevamad, kui me arvame, sest demokraatias elamine ja selle hoidmine nõuab pidevat pingutust. Praeguses olukorras tuleks meil just selles oma tugevust näha ja demokraatia üle uhkust tunda.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: