Juhtiv populismiuurija Cas Mudde (Mudde, 2017) defineerib populismi kui ideoloogiat, mis põhineb ühiskonna jaotumisel kaheks homogeenseks ja üksteisele vastanduvaks grupiks. Neist esimene – meie – on "tõeline rahvas", teine – nemad – aga "korrumpeerunud eliit". Populistide eesmärgiks on viia ellu rahva tahe. Teisisõnu on populismis kesksel kohal vastandumise raamistamine, aga ka sõnad ja väljendusviis, kuidas raamistust luuakse.

Vilja Kiisler tõi hiljutises Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis peetud loengus välja, et meie ühiskondlikku debatti iseloomustab kaitsekraavidesse kaevumine ning üksteise mittekuulamine. Kiisler lisas, et populistid on alandanud seisukohtade argumenteerimise latti väljaannetes (Kiisler, 2022).

Teisisõnu ei loe seega faktid, põhjendused, teaduslikud uuringud, vaid arvamused ja teatud ühiskonnagruppide heakskiit. Väljaütlemised on muutunud räigeks, kadunud on elementaarne viisakus.

Viimased kaks aastat oleme elanud koroonapandeemias. Kogesin isiklikult, kuidas esimese laine ajal, mida iseloomustas ennekõike suur teadmatus (ja hirm?), inimesed lihtsalt ära "kukkusid", nad polnud töövõimelised, neid tabas paanika, stress, depressioon.

Edasi olin tunnistajaks, kuidas vaktsineerimine ja selle vastasus või skepsis sõpruskondi lõhkusid; kuidas paljudel lihtsalt jaks lõppes ja tekkis selline mis-iganes-saaks-see-kõik-ükskord-läbi tunne. Sarnased tendentsid kandusid ühiskonda ja ühiskondlikku debatti.

Piirangud või mitte, vaktsineerimine või mitte, koroonapass või mitte, olen täheldanud süüdistamist, sildistamist, sõimu sotsiaalmeedias või avalikult, isiklikke solvanguid ning tundnud puudust seisukohtade põhjendamisele tuginevast arutelust.

Positiivne ja negatiivne parlamentarism

Põhiseaduse paragrahv 73 sätestab, et "Riigikogu aktid võetakse vastu poolthäälte enamusega, kui põhiseadus ei näe ette teisiti" (Riigi Teataja, 2015). Teisisõnu tähendab see parlamentaarset enamust. Oluline on siinkohal täheldada, et rohkem riigikogu liikmeid peab olema konkreetse otsuse poolt. Ka peaministrikandidaat valitakse ametisse riigikogu poolthäälteenamusega (Riigi Teataja, 2015).

Kui Eestis rakendatakse valitsuse usaldamiseks positiivset parlamentarismi, st, otsuse poolt peab olema enamus, siis näiteks Rootsis on kasutusel negatiivne parlamentarism. Teisisõnu pole valitsuse umbusaldamise korral vaja mitte poolt-, vaid vastuhäälte enamust. Kuigi esmapilgul tundub see justkui ühe mündi kaks poolt, siis antud süsteem on võimaldanud Rootsit valitseda, ja edukalt, ka vähemusvalitsustel (Bergman, 1995).

Sõltumata valitsustüübist – enamus- või vähemusvalitsus – sõltub poliitiline edu (ja riigi areng?) erakondade omavahelisest läbisaamisest ja suhtlemiskultuurist. Öeldakse, et tugev peab olema lahke ehk harilikes tingimustes sõltub koalitsiooni-opositsiooni suhe ennekõike valitsevast poolest. Viimasele kuulub võim, informatsioon, ressursid. Vähemusvalitsuste puhul on suhtlemis- ja läbisaamiskohustus veelgi suurem.

Otsus mitte olla vastu

Ühiskondlik polariseerumine tähendab, et keegi on millegi vastu ja keegi on millegi poolt. Millegi vastu või poolt aktiivselt, häälekalt, manifesteerides, vastandudes. Poliitikud ja erakonnad lõikavad sellest vaid kasu: läbi polariseerituse on võimalik mobiliseerida hääli, hääled aga tähendavad kohti esinduskogus, võimu, palka, prestiiži. Vastandumisega kaasneb tihtipeale tunne, et kõik, kes pole meiega, on meie vastu. Paslik oleks küsida, kas enamus on aga alati millegi vastu?

Viimasel neljal riigikogu valimisel (2007, 2011, 2015 ja 2019) on Eestis kasutanud oma hääleõigust umbes 62-64 protsenti valimisealisest elanikkonnast. Viimase nelja korra valimiste võitja on saanud iga kord pisut vähem kui 30 protsendise hääletanute toetuse (Vabariigi valimiskomisjon, 2022).

Kui veidi matemaatiliselt väänata, siis tähendab see, et võitja erakonna poolt hääletas vähem kui viiendik kõikidest kodanikest. Kui lisada mittekodanikud, on tulemus veelgi väiksem.

Viimase näite eesmärk ei olnud mitte kuidagi alandada valimiste võitja saavutust ega vähendada toetust võitjaerakonna maailmavaatele, valitsemispraktikale ega pisendada nende legitiimset õigust teostada võimu. Küll aga illustreerida proportsioone.

Teisisõnu toetab kõige populaarsemat erakonda Eestis umbes 15 protsenti täisealisest elanikkonnast (kodanikud ja mittekodanikud). Teiste, vähem populaarsete erakondade puhul on see toetus veelgi väiksem. Seda kriitilisemalt peaksime suhtuma väljaütlemistesse nagu "meie taga on rahva enamuse tahe" või "räägime kõikide nimel". Sest see lihtsalt pole nii.

Kuigi igapäevaelus tundub loogiline lasta ajul opereerida konstrueeritud duaalsuses, siis lisaks poolt ja vastu olemise on võimalus ka mitte olla vastu või poolt. Aktiivne mitte vastu olemine võiks ju suurendada meie kuulamisoskust, avatust, tolerantsi, mõtlemis- ja analüüsivajadust, isegi argumentatsiooni, sundides meid kohanema, otsima lahendusi, võib-olla ka positiivsemalt mõtlema. Ja "meie" all ei pea ma silmas vaid valijaid, aga ka valitavaid, meie praeguseid ja tulevasi riigijuhte.

Ühiskondlikud kokkulepped

Inimgruppe erinevatesse leeridesse tõukavaid teemasid on muidugi rohkem kui koroonakriisiga seonduv. Lisades siia poliitilise agentsuse ja soovi mobiliseerida valijaid oleme saanud toksilise kombinatsiooni, mille puhul on eesmärk pigem üksteisest üle karjuda, kui teise osapoolega arvestada.

Ei pea kaugele vaatama, kui juba võib näidetena tuua metsadebati (oleks küll täpsem öelda "konflikt", mitte "debatt"), seksuaalvähemuste õigused, põgenike sisserände, karusloomafarmid, tuulepargid. Kõikidel teemadel käib justkui Vilja Kiisleri täheldatud kaevikusõda, mille pole oluline teise osapoole ärakuulamine, vaid oma positsioonide kindlustamine.

Eestis on suudetud poliitilisel tasandil siiski ka kokku leppida. Julgeolekupoliitika alustalasid ei vaidlustata. Eesti vajadust kuuluda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu Euroopa Liit ja NATO reeglina küsimärgi alla ei seata. Sõda Ukrainas ja meie lähiajalugu on eespool mainitut veelgi kinnitanud ja rahvast paljuski ühtsemaks loonud.

Ühiskondlikult olulistes ja/või põhimõttelistes küsimustes kokkuleppele jõudmine on tee polariseeritusse vähendamiseks. Eriti kui arvestame, et tõenäoliselt pole enamus vastu. Tõsi, erakondadelt võetakse sellega ära paljuski võimalus eristuda, teha kellegi või millegi arvel kampaaniat ning saavutada potentsiaalset poliitilist edu.

Kuid teisalt suurendame ühiselt oma nõudmisi poliitikutele. Lahutades polariseerivad küsimused emotsionaalsest poliitilisest debatist võime keskenduda argumenteeritud poliitikavalikute ja ideoloogilistele aruteludele. Enam ei peaks küsima, mis on kasulik minu valijatele ja minu erakonnale, vaid mis on kasulik ühiskonnale ja Eestile.

Kokkuvõtvalt annavad Eesti ühiskondlikus arutelus tooni polariseerivad teemad: immigratsioon, mets, vähemuste õigused. Kui populistlike poliitikute eesmärk on pakkuda lihtsaid, poolt või vastu lahendusi keerulistele küsimustele ning apelleerida enamuse toetusele, siis on paslik analüüsida, kas selline enamuse toetus ka tegelikkuses eksisteerib.

Reeglina pole tegu enamuse toetuse, vaid enamuse mitte-vastu olemisega. Selle aktiivne vorm võiks teoorias meid kõiki tagant piitsutada heas mõttes oma peaga mõtlema. Enamuse mitte vastu olemine ning Eesti riigi ja ühiskondliku arengu mõttes olulistes teemades kokkuleppele jõudmine – st, et enamus on "mitte vastu" –, selles võiks peituda võimalus suunata poliitilisi debatte tulevikuväljakutsete lahendamise poole.

Kasutatud kirjandus

• Bergman, T. (1995). Constitutional Rules and Party Goals in Coalition Formation. An Analysis of Winning Minority Governments in Sweden. Umea: Umea University.
• Kiisler, V. (2022, April 27). Kas ajakirjandus päästab maailma. (Tartu Ülikool, Interviewer)
• Mudde, C. (2017). Populism. An ideational approach. In C. Rovira Kaltwasser, P. Taggart, P. Ochoa Espejo, & P. Ostiguy, The Oxford handbook of populism (pp. 29-34). Oxford: Oxford University Press.
• Riigi Teataja. (2015, August 13). Eesti Vabariigi põhiseadus. April 2022, Riigi Teataja.
• Vabariigi valimiskomisjon. (2022). Toimunud Riigikogu valimised.