Kirjutasin hiljuti ülevaadet uuest kaitsepolitseiameti aastaraamatust ja sirvisin ka selle populaarse teose varasemaid numbreid, üritades aru saada, millistel alustel ja milliste teemadega seoses on seal kajastatud poliitikute tegemisi. Seni on neist raamatutest lugeda saanud kahe erakonna poliitikute nimesid: Keskerakonna ja EKRE esivanema Rahvaliidu tegelased domineerivad nii Kremli-meelsust kui korruptsiooni kajastavates kapo aastaraamatute artiklites.

Huvitav on jälgida mõlema erakonna valikuid käimasoleva Vene agressiooni tingimustes. Keskerakond on teinud tõsiseid pingutusi, et enne tuleva aasta riigikogu valimisi end võõrutada nii varasema korruptsiooni- kui ka kremlilembusega kaasnenud renomeest. Selle nimel ohverdas Jüri Ratas väidetavalt oma võimuvahetuse plaanigi. Martin Repinski käitumist ei olnud võimalik isegi Keskerakonnal enam taluda, olgugi et Repinski hääl oleks võimaliku valitsusevahetuse korral Ratasele marjaks ära kulunud. 

Rahvaliidu järglane EKRE paneb aga ka uues olukorras uljalt vastassuunas. Selle erakonna poliitikud on varem näidanud valitsuskoalitsioonigi kuuludes äärmusliikumistega sümboolset solidaarsust. EKRE on jõudnud sellise tegevusega maailma suurimate ajalehtede külgedele. Kaitsepolitseiameti aastaraamatutes EKRE poliitikute sagedane tähelepanujanu pole kajastamist leidnud ja selline valik on iseenesest põhjendatav, aga ka küsitav.

Julgeolekuasutuste poliitikute meelsuskontroll avalikes aastaraamatutes ongi demokraatia mõistes problemaatiline, nii nagu seda olid Mihhail Kõlvarti ja Yana Toomi tegevust käsitlenud artiklid 2012. aasta kaitsepolitseiameti aastaraamatus, mille sõnastust kohtu kaudu hiljem muudeti.

EKRE avalduste julgeolekuküsimusena serveerimine lisaks nende senisele usaldussuhteid lõhkuvale narratiivile tuult tiibadesse. Valitsuses olles hoidis EKRE siseministri portfelli ja valitsuserakonna vastu minekut oleks peetud poliitikasse sekkumiseks. Tagajärjeks oleks veel suurem riigi usalduse õõnestamine ning kokkuvõttes ühiskondliku turvatunde vähenemine. Nii et kapo vaikimine võib kanda mingit täiesti konstruktiivset turvatunde hoidmise taotlust. 

Kui julgeolekuasutus peaks hakkama kritiseerima opositsioonierakonda, kasutaks EKRE seda kohe ära politseiriigi kuvandi süvendamiseks. Kapo on seega EKRE suhtes "nokk kinni, saba kinni" olukorras.

Ühel hetkel tuleks ehk vähemalt nokk pigi seest kätte saada. Põhjendan. Nagu EKRE senised infooperatsioonid on näidanud, kannab sõimlev surve vilja ning leiab toetajaid arvestatavas osas elanikkonnast. EKRE ühe juhi Mart Helme suguhaiguste teemaline sõimlemine möödunud neljapäeval riigikogu kõnepuldis ei ole pelgalt sisepoliitika, olgugi selle eesmärk püüda valijaid ja eristuda poliitika retoorilisel maastikul. Iga poliitik etendab riigikogu kõnepuldis teatud sorti agentsust ja laob seeläbi vundamenti oma tulevasele poliitilisele edule.

Retoorika on poliitikas samasugune ressurss kui raha. Valimiskampaaniate ajal tuleb nende kahe konverteeritavus selgelt esile. Keegi ei tea tänini täpselt ega suuda moodustada valimisedu ennustavaid lauseid selle kohta, kas ja kui palju valimisreklaam mõjutab valijate eelistusi. Ometi pannakse valimiskampaaniasse ebaratsionaalselt palju raha, mille nimel ollakse valmis tegema ka õigusvastaseid tegusid (meenutagem Reformierakonna kilekotiskandaali).

EKRE on Ukraina põgenike teemal tegelenud eriti sihipäraselt suguhaiguste levimise ohu muutmisega poliitiliseks leitmotiiviks. Sellega jätkatakse poliitilise kapitali kogumisel samasugust praktikat, nagu seda on kasutatud varem erinevaid haavatavaid sihtrühmi (õpetajad, lastaednikud, seksuaalvähemused, immigrandid) demoniseerides.

Sel retoorilisel tehnikal on eesti keeles ka lihtne nimi: ässitamine. Ässitamine peaks aga poliitilises kultuuris olema koheldud samal moel, nagu koheldakse korruptsiooni, sest see on olemuselt korruptiivne käitumine: kelleltki röövitakse turvatunne, et see teha retooriliseks "rahaks", millega saab valimistel osta riigikokku mandaate. 

EKRE on erakond, aga lisaks sellele on EKRE funktsioneerimas ka mingeid narratiive tiražeeriva trollifarmina. Kui ka erakonnapoliitikat tervikuna ei soovita kritiseerida, peaks julgeolekuasutused olema suutelised juhtima tähelepanu erakondade teatud tegevustele, mis ei saagi puudutada mitte kuidagi Eesti sisepoliitikat ega erakonnaks olemist, aga mis viitavad üheselt teatud rahvusgruppide või muude vähemuste halvustamise taotlusele. See on põhiseadusevastane tegevus ja selle sedastamiseks pole vaja põhiseadust isegi tõlgendada.

Jälgime kõik õhinal Keskerakonna endise ministri Mailis Repsi kohvimasina ja lapsehoiuteenuse ärastamise kohtuprotsessi. Kui aga keegi paneb riigikogu kõnepuldis pihta suure osa ühiskondlikust turvatundest, ei kõlba sellest isegi juttu teha. Ässitamine on korruptsioon ja kui me ka sõnavabaduse hoidmise eesmärgil ei taha seda kriminaliseerida, mis minu arvates olekski ohtlik, tuleks ässitamisest ometi hakata kõnelema kui poliitilisest korruptsioonist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.