Saates rääkisid oma kogemusest Harkivis professorina töötanud Oleksandr Dorohov, Dnipro polütehnikainstituudi dotsent Olga Matvejeva, Kiievi kooliõpetaja Hanna Yaremenko ja Zaporižžjas psühholoogina töötanud Olena Rudenko.

Hanna sai sõja puhkemisest teada varahommikul, kui ärkas kodus koos poja ja abikaasaga plahvatuste peale.

"Kuna meid oli hoiatatud, et Venemaa võib Ukraina vastu sõjategevust alustada, ehkki me seda ei uskunud, ent plahvatusi kuuldes oli esimene mõte, et see on siiski tõsi, algas sõda. Mõne minuti pärast hakkasid sireenid üürgama ja me läksime varjesse, meie maja keldrisse. Ja nagu meid oli õpetatud, panime raadio mängima, et kuulda, mida meile teatatakse," kirjeldas Hanna.

Oleksandr kirjeldas, et oli juba nädala sõja algust kuulanud, kuna oli Ukraina uudiste kaudu kuulnud Putini kõnet.

"Kell viis hakati põmmutama. Ma pidin poole üheksaks tööle minema... Mõistsin, et rektoraat ega ministeerium ei ütle meile enam midagi. Kirjutasin oma üliõpilastele, et täna me ülikooli ei lähe, töötame Zoomis. Õhtuks sõitis Harkivis tehnika. See Z täht. Keegi ei teadnud veel, mis see on. Harkiv oli Z-suund, Kiiev minu teada V. Inimesed nägid neid äärelinnas. Nad murdsid kesklinna läbi, kuid meie omad ei lasknud linna hooga ära vallutada," rääkis Oleksandr.

Ka Olena ärkas plahvatuste peale. "Algul ei saanud aru, mis toimub. Mürin, undamine... "Zaporižžjal vedas selles mõttes, et tulistas meie äärelinnas asunud õhutõrje. Kuid ma elangi selles linna servas ja sellepärast me kuulsime plahvatusi. Esimese asjana panin sisse telefoni, interneti," rääkis ta.

"Mul oli raske rahulikuks jääda, kuid pidin lapse pärast," ütles Olena. Olena sõnul olid nad lapsega varem läbi arutanud, kuidas sõja puhkemise puhul käituda. "Ei tea ju, kus see meid tabab. Ma võin sel ajal tööl olla. Ta peab võtma dokumendid, kassi ja minema varjesse," kirjeldas ta.

Olena märkis, et 2014. aastal töötasid nad toona ümberasunud inimestega, mistõttu teadsid, kuidas käituda.

Olga oli sõja puhkemise algus valmistumas rahvusvaheliseks konverentsiks. ""Ma kiirustasin koju, seal ootas mind perekond: tütar, abikaasa, vanemad. Püüdsin Dniprosse tagasi jõuda, see õnnestus alles õhtuks, sest tühistati väljumisi, pileteid ei ostetud tagasi, ei müüdud."

Ukrainast lahkumise otsus ei olnud kerge

Hanna sõnul rünnati Kiievit märtsi algul väga intensiivselt ja oli hirm, et kui kohe mitte lahkuda, õhitakse sillad, mille järel muutub lahkumine veel keerulisemaks. "Teisel märtsil vist saime teada, et Kiievi vasakkaldalt läheb rong Lvivi. Otsustasime pojaga väga kiiresti. Meil oli otsustamiseks pool tundi, et selle rongi peale jõuda," rääkis ta.

Olena jaoks oli määrav hetk see, kui pihta sai üks Zaporižžja tuumajaama energiaplokk. "Mees, perekond käis peale, et sõitku meie minema. Me ei teadnud, kuhu, ei teadnud, kuidas. Õigemini teadsime, kuhu, aga ei teadnud, kuidas," rääkis ta.

Olga ei plaaninud kodumaalt lahkuda. "Sõja puhkedes otsustasin algul, et juhtugu mis tahes, mina ei lahku. Ma otsustasin jääda. Arutasime seda kodus läbi ja läksime territoriaalkaitsesse. Aga olukord Enerhodaris muutis kõik korrapealt. Dnipro võimud soovitasid samal päeval lahkuda kõigil, kellel vähegi võimalik, kes pole tegevad sõjaväes ega territoriaalkaitses. Katsuda mitte tõmmata enesele tähelepanu, vaid lahkuda. Isegi see ei andnud veel tõuget, vaid see, et koolid olid juba kinni, lapsed ei õppinud."

Viimase lükke andis Olga perele see, et tema iluvõimlemisega tegeleva lapse koolikaaslaste pered hakkasid lahkuma ning Olgale pakuti autos kohta. "Hüppasime siis sellesse autosse, jõudmata midagi otsustada, võtmata kaasa midagi peale kassi ja paari tähtsama dokumendi," kirjeldas ta.

Sõda on rahva ühendanud

Saatekülaliste sõnul oli enne sõda Ukrainas president Volodõmõr Zelenski poliitikale nii toetajaid kui vastaseid. Praeguseks seisavad ukrainlased aga tema selja taga ning elu ja poliitika pole enam see, mis ta oli enne 24. veebruari.  

Oleksandri sõnul oli varem poliitilisi eriarvamusi ka vene keelt ja ukraina keelt kõnelevate ukrainlaste vahel, kuid sõda on rahva ühendanud. "Keel ei ole praegu määrav. 2014. aastal ehk oli. Luhanski ja Donetski professorid tulid üle meie ülikooli," kirjeldas ta.

Olga sõnul on üle kuu aja kestnud sõja jooksul peamine muutus Ukrainas olnud väärtustes. "Nüüd on ainus eesmärk, mis ühendab tervet Ukrainat, see, mida iga ukrainlane praegu oma sõpradele sünnipäevaks soovib, see pole enam rahu, me soovime võitu. Samuti on see täiesti selge kurss demokraatliku õigusriigi loomisele. Loomulikult on see minek EL-i. Ja järjest vähem on neid, kes tahaksid Venemaaga mingeid suhteid arendada," ütles ta.

"Väärtuste muutumine, polariseerumisest eemaldumine ühtsuse suunas on väga tähtis saavutus ja Putini suur läbikukkumine selles sõjas," lisas Olga.