Vaid kuue nädala jooksul põgenes sõja eest 4,6 miljonit inimest, neist ligikaudu neli miljonit Euroopa Liitu. Seda on 2,5 korda rohkem kui Iraagi sõja ajal 1990. aastal. 2013. aastal Süüria sõja tipphetkel põgenes Süüriast ligikaudu kaks miljonit inimest. Venezuela põhiseaduslik kriis ja sellega kaasnenud vägivald sundis 2018. aastal lahkuma samuti umbes kaks miljonit inimest.

Kokku on Süüria diktaatori Bashshar al-Assadi Venemaa toetusel toime pandud veriste tegude tõttu Süüriast põgenenud 8,7 miljonit inimest, kuid seda seitsme aasta jooksul. Suurem osa Süüria, Venezuela ja Afganistani sõjapõgenikest Euroopasse ei jõudnud, nad lahkusid lähiriikidesse.

Euroopa jaoks on nüüd kahtlemata tegemist kõige suurema pagulaskriisiga. Arvestades nii pagulaste arvu, kui väga lühikest ajaperioodi, mille jooksul ukrainlased Euroopa Liitu jõudsid.

Eriti suur surve on, nagu sõjaliste konfliktide puhul ikka, piiririikidel. Varssavi elanike arv on kasvanud lausa viiendiku võrra, Rumeeniasse on jõudnud üle 700 000, Ungarisse üle 400 000 ja Slovakkiasse üle 300 000 inimese. Ukraina naaberriikide elanikkond on kasvanud vähemalt ajutiselt kolm kuni viis protsenti. Ka Eestisse jõudnud sõjapõgenike arv on suur, suhtarvuna elanikkonnast peaaegu võrreldav Ukraina naabritega (kaks protsenti).

Nii lühikese aja jooksul nii suure hulga inimeste abistamine on väga keeruline ülesanne, inimesed vajavad majutust, süüa, arstiabi, lapsed haridust.

Euroopa on selle ülesandega väga hästi hakkama saanud. Üks põhjustest on kahtlemata meie inimeste abivalmidus ja vabaühenduste tohutu panus põgenike aitamisse. Paljude eestlaste kodud on läbi teinud suurpuhastuse, mööbel, riided, mänguasjad, mida pole endale hädavajalikud on jõudnud ukrainlaste kodudesse. Toetatakse rahaliselt, elamispindadega ja asjaajamisega. Oluline on ka riigi panus ja see, kui kiiresti suudetakse tagada ligipääs vajalikele teenustele.

Reeglina tähendab sõjapõgenike vastuvõtmine vähemalt poole aasta pikkust protsessi, tuleb esitada asüülitaotlus, seda menetletakse neli kuud ning menetluse ajal pole võimalik tööl käia ega riigi tavapäraseid teenuseid tarbida.

Kui inimeste arv on suur, läheb aega kauem ning seni tuleb elada vastuvõtukeskustes. Nüüd on paljud ukrainlased saabumiste esimestel nädalatel tööle läinud, leidnud elukoha, lapsed käivad koolis ja lasteaias ning riik teeb juba sotsiaaltoetuste väljamakseid.

Kiire reageerimine oli võimalik, sest Euroopa Liidu riigid otsustasid Euroopa Komisjoni ettepanekul käivitada ajutise kaitse direktiivi. See loob lihtsustatud korra sõjapõgenike massilise sissevoolu puhul ja paneb kõigile liikmesriikidele kohustuse pakkuda pagulastele elamisluba, majutust, juurdepääsu tervishoiule, haridusele, sotsiaalteenustele ja pangateenustele.

Asüülitaotluse protsessist erineb ajutine kaitse ka selle poolest, et ei kehti nn Dublini reegel, mille järgi tuleb taotlus esitada esimeses riigis, kuhu sisenetakse. Põgenikel on võimalik valida ise riik, kus elamisluba taotletakse ning viibida teises EL-i riigis 90 päeva 180 päeva jooksul.

See on ka peamine põhjus, miks nii paljudel inimestel oli võimalik tulla ilma Poolas või Slovakkias asüülitaotlust esitamata Eestisse ja siin uut elu alustada. Vähemalt ajutiselt, sest direktiiv tagab kaitse üheks kuni kolmeks aastaks, märtsis riikide tehtud otsuse kohaselt aastaks. Seda perioodi saab kaks korda kuue kuu jagu pikendada. Kui sõda kestab, saab komisjon 2024. aasta alguses teha riikidele ettepaneku ajutist kaitset veel aasta võrra pikendada.

Juba 2001. aastal pärast Jugoslaavia sõda vastu võetud direktiivi ei olnud kunagi varem kasutatud, ka mitte 2015. aasta suures pagulaskriisis. Seepärast arvasid paljud, et tegemist on vahendiga, mida polegi võimalik kasutada. Itaalia ja Malta ettepanekud eelmistes pagulaskriisides tõrjuti põhjendusega, et vajalikud tingimused ei ole täidetud.

Direktiivi käivitamiseks on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus, mille saavutamine tundus võimatu olukorras, kus suur rändesurve puudutab vaid mõnda riiki.

Komisjon järeldas 2020. aastal uut rändeleppe paketti välja pakkudes, et ajutise kaitse direktiiv ei tööta ning sellest tuleks loobuda. Venemaa sõda Ukrainas näitas, et kaks aastakümmet tagasi vastu võetud raamistik töötab keerulises olukorras siiski hästi, kuigi riigid ega komisjon polnud ajutise kaitse rakendamiseks lõpuni valmis.

Esmaspäeval riigikogus vastu võetud välismaalaste seaduse muudatused viivad muuhulgas Eesti seadusandluse ajutise kaitse direktiivi rakendamise otsusega kooskõlla, võimaldades kiirema ligipääsu tööturule ja lubades lähemate pereliikmete taasühinemist Ukraina kodanikega, kes enne 24. veebruarit Eestis viibisid. Ajutise kaitse taotlemise õigus ongi Ukraina kodanikel, seal varem pagulasstaatuse saanutel ja ajutise kaitse saanute lähedastel pereliikmetel.

Lahendatama on veel mitmed üleeuroopalised küsimused.

Esiteks, rahastamine. Komisjon on välja öelnud, et kulud ei jää vaid riikide kanda ja kaasfinantseerimist mitte eeldav rahastus EL-i eelarvest tuleb, ennekõike kasutamata ühtekuuluvusfondi raha ümbertõstmisest. Täpselt millele ja millal, selle üle veel arutatakse.

Teiseks, riikidevahelise koostöö parandamine. Mitmetes riikides on põgenike vastuvõtmine ja majutamine nende suure arvu tõttu siiski keeruline. Proovitakse arendada riikidevahelist platvormi, mis jagaks infot teiste riikide majutusvõimaluste ja transpordi kohta ja lihtsustaks registreerimist. Seda saaksid kasutada inimesed, kes pole veel ühestki riigist ajutist kaitset taotlenud.

Kõige olulisem küsimus on pikaajaline vaade. Mis saab Euroopa Liitu tulnud ukrainlastest siis kui ajutine kaitse lõpeb. Muidugi oleneb see olukorrast Ukrainas, aga mitte ainult. Paljud soovivad koju tagasi minna, kuid paljudele saavad koduks uued asukohariigid, sh Eesti. EL-i riigid huvitatud on töötajatest, kes meie ellu suuremate probleemideta lõimuvad.

Viimase kuu kogemused näitavad, et suurt rändepaketi reformi koos põgenike ümberasustamise mehhanismi ja teiste muudatustega ei olegi ehk üldse vaja. Toimib ka praegune pagulaspoliitika, kus Euroopa aitab massilise põgenikevoo korral kiiresti ja efektiivselt, pakub asüüli kõigile neile, kes mujal toimuvate sõdade eest põgenedes on Euroopa piiridele jõudnud ja tõesti abi vajavad, aga on valiv kõigi teiste Euroopasse tulijate suhtes.

Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016–2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina.