Kui Kiievi oblastis, kust hävitustööd teinud Vene väed lahkusid, otsitakse kannatanuid, tehakse kindlaks hukkunud inimeste asukohti, siis riigi teises otsas, Lvivis, hoitakse isamaaliste lauludega meeleolu üleval. Poed ja kohvikud on lahti, üürihinnad kahekordistunud, sest linn on sisepõgenikest tulvil.

Ka Ukraina Instituut evakueeris oma töötajad kohe sõja esimesel päeval Lvivi.  

"Me ei saa seda sõda edasi lükata. Me kas võidame selle praegu või me võitleme tulevikus taas juba teistel territooriumidel. See muudab ka seda, kuidas Euroopa Liit ennast näeb, kuidas see ennast globaalse mängijana näeb, hinnatakse ümber enda kaitsmise vajaduse küsimus, kuidas oma suhe NATO-ga ümber hinnatakse. Ma arvan, et kõik globaalsed muutused  jõuavad ka Euroopa Liiduni," rääkis Ukraina Instituudi rahvusvaheliste suhete ekspert Nadia Koval.

Ka Kiievis on mõned toidupoed ja kohvikud juba avatud. Üksikud raketirünnakud enam linna elurütmi segi ei löö ja suuremat paanikat ei tekita.

Omaette võit on see, et ükski rakett ei ole kukkunud Maidanile, kus asuvad pildid, mis meenutavad kaheksa aasta taguseid sündmusi.

Sõja alguses Lvivi evakueeritud Ukraina presidendi Krimmi Platvormi missiooni juht Maria Tomak on just Kiievisse tagasi kolinud.

"Ma olin õnnelik, sest sisepõgenik on kohutav olla. Ma sain seda tunda. Ja kui olla aus, siis kui ma varasematel aastatel kuulsin lugusid sellest, kuidas inimesed pöördusid oma kodudese tagasi näiteks Popasnasse või teistesse linnadesse Donbassi rindejoonel, siis ma ei saanud aru, miks nad lähevad tagasi, sest seal on nii ebaturvaline. Aga nüüd oli mul nii hea meel koju tagasi pöörduda, see oli suurepärane tunne, isegi kui ma ei tunne ennast siin turvaliselt," rääkis Tomak.

Krimmi annekteerimisest kaheksa aastat tagasi praegune sõda tegelikult alguse saigi. Nüüd on Krimmist saanud sõjaväebaas Ukraina ründamiseks. Infot on sealt veelgi raskem saada.

"Ühelt poolt inimesed kardavad varasemast enam suhelda Ukraina võimudega või ükskõik kellega Ukraina mandriosas. Ja teisalt, paljud inimesed püüavad Krimmist lahkuda, väga paljudel erinevatel põhjustel. Enamus neist, eriti mehed, ei taha sattuda Vene sõjaväkke," lausus Tomak.  

Pärast Krimmi annekteerimist kolisid paljud tatarlased Hersoni piirkonda ja on seal täna taas okupeeritud.

"Kahjuks neid rünnatakse Krimmis taas ja kahjuks ka Hersoni piirkonnas, mille Vene föderatsioon on okupeerinud," ütles Tomak.

Kõige karmimaks sõja sümboliks on praegu saanud Mariupol ja selle draamateatri pommitamine. Kuid kui turvaliselt tunnevad end inimesed riigi teises otsas, Lvivis, oma teatri ees linna peaväljakul?

"Praegu ei saa ennast kusagil Ukrainas turvalisena tunda. Meil on siin ka rünnakuid toime pandud,  rünnatud on objekte linnas ja esimene rünnak oli sõjaväeosale, 40 kilomeetrit linnast. Inimesed kuulsid seda, ma arvan, et kogu regioonis, sest see oli tõesti väga tugev," rääkis väljaande Ukraina Nädal välistoimetaja Olhu Morgunjuk.  

Mis peaks juhtuma, mida peaks Moskva tegema ja kuidas Venemaa inimesed käituma, et venelastest ja ukrainlastest võiks taas saada sõbrad ja vennad?

"Ma arvan, et see võtab küll väga-väga pikalt aega. Keskendugem praegu nende väljasaamisele meie territooriumilt ja valule, mida nad on teinud. See on väga-väga pikk tee rääkida mingist sõprusest või millestki taolisest. Liiga palju surma, liiga palju kurbust, liiga palju hävitamist, praegu.  Ei," lausus Koval.