Kahe ja poole tuhande aasta eest kirjutas Hiina väejuht ja strateeg Sun Zi: "See, kes tunneb vaenlast ja iseennast ei ole eales ka sajas lahingus ohus; see, kes ei tunne vaenlast, ent tunneb iseennast, vahel võidab ja vahel kaotab; see, kes ei tunne ei vaenlast ega iseennast, on ohus igas lahingus.".

Sõda Ukrainas näib seda sõjakunsti igivana tarkust igati kinnitavat. Venemaa on imperiaalsete ambitsioonide ajel tõstnud sõjakirve ründamaks oma usust ja arusaamadest lähtuvalt liberaalset ilmakorda, mille kehastajaks on USA.

Selle sõjakäigu esimeseks sihtmärgiks on Ukraina rahva valitud ja Vene ideega ühitamatu arengusuund. Seejuures on Ukraina Kremli kollektiivses teadvuses pelgalt suure strateegilise vastasseisu teel olev objekt, midagi, mis tuleb lihtsalt "denatsifitseerida ja demilitariseerida" ja kellega pole isegi millestki rääkida.

Nüüdseks teab isegi Putin, kui ekslik oli selline hoiak. On kurb ent asjakohane tõdeda, et Ukraina rahvast ja riiki alahindasid ka paljud lääneriigid. Tänaseks on olukord põhimõtteliselt muutunud.

Sun Zi jälgedes saabki Ukrainast selle sõja võitja. Neil oli kaheksa sõja-aasta järel kujunenud nii selge arusaamine Venemaa olemusest kui ka tegudes karastunud eneseteadvus ja enesekindlus, mis võimaldasid kõige kriitilisemal hetkel öelda: "Me ei karda.".

Need polnud pelgad sõnad, kaitsetahet kinnitasid teod ja Ussisaare kaitsjate selge, kogu maailmale mõistetav sõnum agressorile. Selge ja lugupidamist vääriv on ka sõnum NATO-le: "Me ei kavatse NATO liikmelisust põlvili paluda.".

Sõda ei ole aga kaugeltki läbi ja ilmselt otsustatakse relvade vaikimise tingimused lahingutes Kiievi, Harkovi ja teiste Ukraina linnade eest, mitte Kremlisse tehtavate telefonikõnedega. See võib kesta kaua, tuues vältimatult kaasa veelgi suuremaid inimkaotusi, lahenduse võti on aga paratamatult Moskvas ja selleni jõudmise hind nii Ukraina, Venemaa kui ka kogu maailma jaoks sõltub sellest, millal Venemaal ja seejärel Kremlis mõistetakse oma eksituse suurust, traagiliselt ebaadekvaatset olukorra- ja enesehinnangut.

Ju tuleb ühel hetkel ka kõige tõsiusklikumatel venelastel tõdeda, et Nõukogude eriteenistuste arusaamadest lähtuvalt ülesse ehitatud uus Vene idee, Russki Mir, ja selle sõjaline rusikas ei ole tegelikkuses enamat kui steroididel bardakk. Tõsi, tuumarelvadega.

Kõige pöördelisemalt on vallandunud sõja sõnum ja tegelikkus tabanuid siiski lääneriike. Kõlavad siirad emotsionaalsed hinnangud: uskumatu, ennekuulmatu, lubamatu, ning saavad võimalikuks vaid paari nädala eest võimatuna tunduvad ja agressiooni peatama suunatud otsused.

Sõja valus tõde on paljastanud aastakümnete pikkuse mugavustundest kehitatud enesepettuse: me oleme keeldunud oma vastase tundmisest. Enamgi veel, oleme soovinud näha teda strateegilise partnerina. Partnerina, kelle juht tõusis troonile oma enda kodanike elumaju õhkides, pommitades Tšetšeenias ning õhutades ja korraldades sõjalisi konflikte Transnistrias, Abhaasias, Lõuna-Osseetias, Krimmis, Luhanskis ja Donetskis. Sooritades sõjakuritegusid Süürias ja Liibüas.

Kuidas on võimalik üllatuda sõjakoledustest Ukrainas, kui me oleme vaikselt ja häbiväärselt unustanud ligi kahesaja inimesega reisilennuki allatulistamise selle sama riigi tahtel ja sellele järgnenud ülbel eitusel.

Me ei ole mõistnud, et meie järeleandlikkust on käsitletud meie nõrkusena. Enamgi veel, paljude meie (eks)poliitikute kaugeltki mitte omakasupüüdmatuid koostöösoove on tõlgendatud meie müüdavuse ja moraalse allakäiguna. Mitte ilma aluseta. Meil ei ole õigust imestada, vaid kohustus tunda häbi. Ma näen, et paljud tunnevadki.

Ometi on palju neidki, kes ikka veel loodavad "diplomaatilisele lahendusele", mingile kokkuleppele, mille maksaksid oma vabaduse eituse hinnaga kinni ukrainlased või kes iganes, peaasi, et me ei peaks oma mugavusmullist väljuma.

Palju on ka neid, kes usuvad, et kõik taandub Putini isikule või nn kollektiivsele Putinile – kui teda ei oleks, saaksime ühise ja üksmeelse perena edasi liikuda. Ei ole midagi eksitavamat.

Kui keegi kahtleb, võib lugeda Vene Õigeusu Kiriku juhi, patriarh Kirilli arvamusi Ukraina sõjast või tutvuda Venemaa ülikoolide rektorite nõretava toetusvaldusega president Putini sõjapoliitikale. Kel veidi laiem pilk, võib mõelda nendele miljonitele, kes ennastunustavalt hüüdsid "Krõm naš!". Moskvas ja Pensas, aga ka Tallinnas ja Berliinis, igal pool, kuhu ulatub Russki Miri messianistlik hingus. Neid ei ole võimalik olematuks mõelda.

Oma tuleviku tegelikuks kindlustamiseks on vaja vabaneda ettekujutusest, et liberaalne demokraatia on loomuldasa ülim ilmavaade, mille kõik iseenesest ajapikku omaks võtavad, kui neid vaid heatahtlikult kaasata.

Taliban tõestas meile Afganistanis, et neil on oma vägi ja tõde. Venemaa püüab meile Ukrainas tõestada sama. Hiina edendab mitme tuhande aastase kogemuse toel oma konfutsiaanlikku ilmamudelit, India otsib keskteed ja Musta Mandri unistused on alles kujunemas. Neil kõigil on selleks õigus.

Liberaalsel, humanistlikust visioonist ja vabaduse-võrdsuse-vendluse ideaalist lähtuval maailmal on aeg mõista, et tulevik ei ole meile jumalast antud, vaid selle eest tuleb igapäevaselt seista ja vajadusel ka võidelda. Selleks ei tohi tegelikkuse ees silmi sulgeda, vaid vastata vältimatult esitatavatele väljakutsetele omapoolse strateegilise läbinägelikkusega.

Sun Zi on pärandanud selleks võitluseks veel ühe mõttetera: "võtta sada võitu sajast lahingust ei ole ülim saavutus, ülim on allutada vaenlane ilma lahinguta.".