"Oli sünnipäevapidu, kus Aksel hüppas terve päev batuutidel ja kui ta õhtul diivanilt esimest korda püsti tõusis, siis ta kõndis liibates, siis ma märkasin esimest koda, et väga huvitav, veidralt käib, aga mõtlesin, et äkki põrutas jala ära," sõnas ema Hille ja lisas, et see ei kadunud ikkagi ära. "Käisime ka perearsti juures, kes ei näinud mingit lonkamist, käisime ka perearsti juures, kes ei näinud mingit lonkamist, aga mina teadsin oma lapse kõnnakut ja sain aru, et midagi on teisiti."

Õige pea märkasid vanemad, et laps hakkas oma vasakut kätt rusikas hoidma. "Algselt oli see siis, kui ta viskab läks teine käsi taha, mõtlesime, et see on viskeasend, aga ühel hetkel vaatasime, et ta ikkagi ei pane enam sõrmi sirgeks, tegime mänguliselt ja nägin, et ta ei saa neid enam sirgeks panna," sõnas ema ja ütles, et perearst saatis neid seepeale neuroloogi juurde. "Esimene aeg oli alles mitme kuu pärast, aga õnneks vabanes üks tasuline neuroloogi aeg, läksime kohe ja tema ütles, et nüüd on vaja minna EMO-sse, kus tehti ka MRT."

Sealt saidki vanemad diagnoosi, et Akslil on ajukasvaja. "Ja sellises kohas, kus seda välja opereerida ei saa," ütles ema ja kinnitas, et seepeale kukkus maailm kokku. "Siis järgnes pikk ootamine, sest kolm ja pool nädalat ootasime biopsia operatsiooni ja siis ootasime üle kuue nädala, et vastused Saksamaalt tuleksid, kust tuli lõpuks vastus, et tegemist on väga agressiivse neljanda taseme kasvajaga, siis hakkas hästi kiire ja hakkas kohe ravi."

Aasta jooksul on Aksel saanud nii keemiaravi Eestis kui ka ülitäpset prootonkiiritusravi Taanis. Pere on selle keerulise aasta jooksul pideva haiglas viibimisega juba rahu teinud. Hirmudest ema Hille aga lahti pole saanud. "Me ei tea, mis meie tulemus on, me loodame, et ta saab terveks ja kõik saab korda, eks neid kartmise hetki on, aga nendest peab ruttu üle saama, sest parem on uskuda, endal on nii lihtsam edasi minna."

"Praeguseks kontrollib Aksel oma keha ja võõrastele ei tundu ta üldse laps, kellel mingeid muresid oleks, lähme samm-sammult ja ega midagi muud polegi teha," tõdes ema ja lisas, et Aksel on nii väike, seega ta ei saa isegi täpselt aru, mis temaga toimub. "Peame temaga ikkagi tavaelu elama, küll väga palju ka haiglas, aga kui tal on ema-isa olemas, siis tema jaoks on see kõige tähtsam."