Kas maailm on muutunud? On ikka, paljud muutused meie ümber on evolutsioonilised ja suures osas märkamatud, teised äkilised, väljakujunenud tavasid ning ühiskondlikku korraldust radikaalselt ümberkujundavad. Kas Vene Föderatsiooni 24. veebruari Ukraina-vastane invasioon on üks selline ajaloosündmus, mille tulemusel muutuvad julgeolekuarhitektuur ja globaalsed jõujooned?

Vaatamata sündmuse vägivaldsele iseloomule ei ole tegemist revolutsioonilise muutusega, vaid alates 2008. aastast Kremli võimuladviku poolt teadlikult suunatud arengutega. Tõsi, seekordne otsus rajanes valearvestusel, millel on esmajärguline mõju üleilmsele julgeolekuarhitektuurile ja Vene Föderatsiooni positsioonile seal. Tõenäoliselt oleme teel uue maailmakorralduse poole, kus Vene Föderatsiooni võimuladviku otsustusjõud on kõrvaline ja sõltuv Hiina normidest ning juhistest.

See seisund ei teki üleöö. Kremli võimuladvik on oht veel mõnda aega, sestap peame hindama olukorda kainelt ja kaalutletult ning ohjeldama ohtu kohaste julgeolekupoliitiliste tegevuste ning meetmetega.

Oht on defineeritav kui vastase kavatsuse, tema võimete ja talle pakutavate võimaluste kombinatsioon. Kremli võimurid näitasid, et nad on valmis kasutama rahvusvahelist õigust ja norme rikkudes jõudu suveräänse riigi vastu. Siiani on seda tehtud teiste mängurite kattevarjus, kuid seekord on invasioon avalik. Kuid tegemist ei ole Ukraina küsimusega. Eelmise aasta lõpus esitatud ultimaatumis transatlantilisele kogukonnale nõudsid nad sisuliselt NATO likvideerimist, Ukrainat petitsioon ei kajastanud. Seega kavatsus ja strateegiline eesmärk on selge.

Samuti on selge, et eelpoolmainitud ambitsiooni elluviimiseks ei ole piisavalt võimeid. Tõsi, lääneriikide lühinägelik energiapoliitika toidab jätkuvalt vastase sõjamasinat, kuid ka see sissetulekuallikas on hääbumas. Jätkuvalt põristatakse tuumatrummi, ent kui asja kainelt kaaluda, siis tuumapommi kasutamine on vähetõenäoline. Esiteks kasutatakse seda retoorikat liiga tihti. Teiseks, kas seltskond, kes on vanematega jagatud kommunaalkorteri viletsusest rahva ja riigi raha röövides jõudnud paleedesse, on valmis riskima kõige kaotamisega? Ilmselt siiski mitte, tegemist ei ole kollektiivset suitsiidi harrastava või luksust põlgava seltskonnaga. Seega kasutada on piiratud ressurss, mis pärsib püstitatud ambitsiooni saavutamist.

Kõige suurema tagasilöögi sai Kreml võimaluste ahenemisega. Eelnevalt suutis naaberriik suurepäraselt manipuleerida rahvusvahelist üldsust. Asümmeetrilised tegevused olid efektiivsed ja odavad. Sõjategevuse intensiivistamine Ukrainas sundis aga transatlantilist üldsust ühtsusele ja solidaarsusele: NATO laieneb, liitlasriigid suurendavad kaitsekulutusi. Venemaa on isolatsioonis ja tegevusruum diplomaatilises olustikus kitsas.

Eelpoolmainitu põhjal võib eeldada, et situatsiooni selgus ja ohu olemus on arusaadav. See annab lähtealuse nii kollektiivsete kui ka iseseisvate julgeolekutegevuste kujundamiseks, ennetavate ja heidutavate toimingute sooritamiseks.

Kuid ühiskonnas on tekkinud diskussioon heidutuse osas. Mõned arvamusliidrid ütlevad, et heidutus on läbi kukkunud, sest ei suutnud ära hoida sõjategevust Ukrainas, osa ei usu enam heidutusse, teised jälle usuvad. Ilmselt on aeg ja vajadus selgitada heidutuse olemust.

NATO heidutus ei hoidnud tõepoolest ära lahingutegevust Ukrainas, nagu ei hoidnud see ära sõda Süürias, Liibüas ega ka varem Gruusias. NATO heidutus ei ole mõeldud üleilmse rahu garantiina, see on mõeldud liitlasriikide inimeste, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamiseks. Väljakutse esitati NATO-le, kuid rünnati NATO ambitsiooni omavat Ukrainat. Saame küsida retooriliselt, kas heidutus töötas või mitte? Ilmselt siiski töötas, kuna ühegi  NATO liikmesriigi rippumatust, v.a. küberruum, pole rikutud.

On üsna asjakohane eeldada, et Soome ja Rootsi NATO-ga liitumise taotlus on ajendatud soovist edendada oma heidutusvõimalusi. Senine neutraliteedi/sõjalistesse liitudesse mittekuulumise mudel ei ole enam piisav, kuna üks kahest neutraliteedi põhitingimustest ei oma veenvat katet. Neutraliteedi põhitingimused on esiteks see, et see on jõukate privileeg, kuna neutraliteedi tagamiseks peab riik omama tugevat, modernset ja hästi relvastatud sõjaväge. Teiseks peavad naabrid ja potentsiaalsed vastased neutraliteeti tunnustama. Kuna Kremli sõnad ja teod on pöördvõrdelised, siis ei saa uskuda nende kinnitusi, vaid enda julgeolek tuleb jõustada ning tõendada veenvalt ja jõuliselt keeles, millest ka vihamees aru saab.

Võime tuua paralleeli Antiik-Kreekast, kus Makedoonia kuningas Philippos II ähvardas Sparta kuningat järgmiselt: "Spartal on mõistlik viivitamatult alistuda, sest kui ma toon oma sõjaväe teie maadele, siis ma hävitan teie majapidamised, tapan inimesed ja purustan linna". Sparta vastus oli lakooniline "kui". Philippos ega tema poeg Aleksander Suur ei rünnanud Spartat kunagi. Seega heidutus ei ole mingi tänapäevane leiutis, vaid ajas vastu pidanud tegevusnorm.

Mis on heidutus? On see mingi eraldiseisev kooslus või tavapärane tegevus? Kas spartalased tegelesid heidutamisega või oli see nende riigikorraldus ja kaitsetegevus, mis hoidis Makedoonia eemal?

Üks tänaseni kõrget riigiametit pidav ametimees on öelnud: "Oluline ei ole see, millised me oleme, vaid see, milline on meie kuvand". See ei ole heidutus, see on enesepetmine. Meie kuvand on täpselt selline, millised me oleme, seda nii liitlaste kui ka vaenaja silmis. Endale illusiooni loomine võib viia valearvestuseni, vildakate arenguteni, usu kadumise ja ebakindla juhtimiseni. Heidutusse uskumine või mitte uskumine on tegelikult endasse, oma ettevalmistusse, kogemusse, oskustesse ja küpsusesse uskumine või mitte uskumine. Selle tulemusel võib juhtuda see, et isoleerime ennast liitlastest ning loome kiusatust vastasele.

Heidutus ei ole eraldiseisev staatiline tegevus, see on metoodiline riigikaitse ja julgeoleku arendamine kooskõlas liitlastega. Ei saa öelda, et enam me heidutusega ei tegele, nüüd valmistume sõjategevuseks. Heidutus on dünaamiline julgeolekuolukorrale vastav tegevus ja arendus.

Vanad roomlased tabasid ja sõnastasid heidutuse mõtte lihtsalt ja lakooniliselt – Si Vis Pacem Para Bellum ehk kui tahad rahu, valmistu sõjaks. NATO vägede ülemjuhataja kindral Wolters on rõhutanud, et meie meetod on genereerida rahu, omades selleks intellektuaalset ja moraalset üleolekut, töökindlaid ressurssidega tagatud plaane ning pühendumust tagada julgeolek kõikidele liitlasriikide inimestele kaitstes igat tolli riikide terviklikkusest. Seega heidutusel on oluliselt suurem mõõde kui meie enda lähiümbrus. Selleks, et tagada enda heidutus on oluline mõista ja aduda suuremat keskkonda, omada vastavat teadmist ja kogemust. Heidutus on strateegiline kunst, mis nõuab ruumilist mõtlemist ning mille kaugus ja sügavus on suurem kui käsitulirelvade laskeulatus. Panoraampilti ei saa luua läbi lukuaugu piiludes.

Heinz Guderian on öelnud: "Ei ole meeleheitlikke olukordi, on meeleheitel inimesed". Meie olukord on stabiilne, pigem hea, kuid nõuab tegutsemist. See ei anna põhjust heitumiseks ega usu kaotamiseks. Kui me teostame heidutust tavategevusena, läbi metoodilise ja adekvaatse riigikaitse arendamise, siis seda saadab edu. Isegi siis, kui heidutatav on otsustanud mitte enam heituda, on otsustanud tegutseda talle fataalse valearvestusega ja ründab NATO suveräänsust, isegi siis ei saa rääkida heidutuse nurjumisest. Siis saame rääkida ohu tõrjumiseks, neutraliseerimiseks ja hävitamiseks loodud adekvaatsest riigikaitsest ja selle rakendamisest vastase suhtes eelistingimustel. See loob sarnase situatsiooni Termopüülide lahingu eelse olukorraga, kus Pärsia kuningas Xerxes nõudis Sparta kuningalt Leonidaselt relvade loovutamist ja viimane vastas ajalukku läinud fraasiga –" ΜΟΛΩΝ ΛΑΒΕ" - tulge ja võtke.

Seega tuleb jätkata kainelt, kaalutletult koostöös liitlastega ja akordis vastase arengutega heidutuse teostamist Sun Zi poolt sõnastatud strateegilise juhtimiskunsti kõrgemas ilmingus, kus sõda võidetakse lahinguid pidamata.