Eelmise reede esiuudis oli Wall Street Journali (WSJ) kaudu välja käidud väidetav USA luure hinnang, et et Venemaa võib NATO-t juba sel kümnendil kostitada väiksemat sorti sõjalise rünnakuga.

USA luure ei ole järsku hakanud pidama Vene rünnakut NATO-le tõenäoliseks; muutunud on hinnang sellele, millal Vladimir Putin võiks piiratud provokatsiooni kaaluda. Varem arvati, et mitte Ukraina sõja ajal, nüüd peetakse seda juba 2026.–2029. aasta jooksul võimalikuks, kuigi piiratud maavägede sissetungi tõenäosus on endiselt madal. Seega tundub, et USA luurerihinnangutes on toimunud oluline, aga mitte kuigi hirmutav nihe.

Selles, et Venemaa võib NATO-t rünnata, pole mõistagi midagi uut. Et Ukraina täiemahuline ründamine ise oli märk NATO ründamise võimaluse kasvust, kinnitab oma memuaarides "Minu vahikord. Juhtida NATO-t sõja ajal" NATO endine peasekretär Jens Stoltenberg, kes olevat enda sõnul päev pärast täiemahulise agressiooni algust NATO ja Ukraina erakorralise veebis toimunud tippkohtumise järel, et "välistada ei saa võimalust, et Putin prooviks tulevikus rikkuda NATO liikmesriikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust." 

Endine peasekretär kirjeldab mälestusteraamatus ka oma toonast õuduste stsenaariumit: "Meil tuli vältida sundolukorda, kus meil oleks valida – kas vastata Vene rünnakule massiivse vasturünnakuga või olla tunnistajaks NATO riigi ründamisele, ilma et saaksime sõjaliselt vastata, sest see viiks hävitava suursõjani" (lk 307).

Selline "artikkel 5 olukorra" ehmatavalt tingimuslikult kirjeldus ei ole ainuke küsitava väärtusega avaldus Stoltenbergi rutakalt avaldatud memuaarides. Aga sellest nähtub, et peasekretär pidas juba siis Venemaa-NATO sõda reaalseks võimaluseks, nagu ta pidas võimalikuks ka seda, et kui Venemaa saavutab mõne liikmesriigi suhtes kiire sõjalise fait accompli, näiteks hõivab mingi osa territooriumist, siis selle õnnestumise korral võib alliansis tekkida kõhklusi sõjalise vastusega, sest et see tähendaks "suursõja" alustamist.

Wall Street Journalis avaldatud USA luurajate spekulatsioonide kriitikud on öelnud, et Venemaal pole suure sõja alustamiseks NATO-ga ressursse. Seega on see varemgi jutuks olnud Vene kiire äkkrünnaku teostamine idapiiril väiksema eskalatsioonipotentsiaaliga. Mis omakorda peaks õõnestama selle väiksema esialgse ründe mõttekust. Tundub igati loogiline.

Vene piiratud territooriumi hõivamise operatsiooni asukoht ei pea tingimata olema Narva ega Suwalki. USA mõttekoja Atlantic Councili 2026. aasta veebruaris avaldatud raportis (kus käsitleti Ukraina sõja järgseid stsenaariume) peetakse kõige tõenäolisemaks NATO-vastase eskalatsioonipunktiks üldsegi Norra Svalbardi saarestiku hõivamist. Venemaa jaoks oleks seal riskid kõige väiksemad Svalbardi erilise lepingulise staatuse – Venemaal on seal nimelt oma tööstusasula – ja küsimuse tõttu, kas kõik NATO liitlased oleksid valmis kauge Arktika saarestiku pärast kiiresti sõjaliselt vastu eskaleerima.

Tavapäraselt tuuakse sellise stsenaariumi puhul Venemaa järgmise kiire sammuna mängu tuumarelva kasutamise ähvardused. Nende usutavus on Ukraina sõja ajal tunduvalt langenud. Venemaal on tuumamõõgale aga lähiaastail pakkuda tõhus asendus ja see on ähvardus rünnata üht või mitut NATO liikmesriiki massiliste õhurünnakute lainetega, sh odavate droonide massiga, millele läänel praegu vastus puudub.

Sellise rünnakuähvarduse sihtmärkideks võivad olla just need taristuobjektid, mida oleks vaja NATO piiririikides kiireloomulise sõjalise tugevduse läbiviimiseks, et heidutada Venemaad edasise eskalatsiooni eest.

Sellise stsenaariumi kriitikud on õiglaselt küsinud, et mis on Venemaa jaoks nii riskantse operatsiooni eesmärk ja tulu.

Piiratud üllatusrünnaku stsenaariumi võimalikuks pidajate meelest ei pruugi Venemaa jaoks operatsiooni edu määrata üldse see, kas ja kui kaua ta üllatusrünnakuga vallutatud ala enda käes hoiab. Ta võib oma vari- või pärisväed pärast mingit aega tagasi tõmmata (enne kui NATO end kogub) ja loota, et pretsedent ise tekitab NATO piiririikides piisavalt ebakindlust, et nende elanikkondade poliitilisi kalkulatsioone muuta.

Kui Ukraina toetamine suurendab võimalust, et mingi veidra röövretke-episoodi osaliseks saadakse, kas siis on ikka mõistlik sellega niiviisi jätkata? Eriti kui ründaja esitab konkreetseid nõudmisi, mida Ukraina saaks täita, näiteks et lõppeks kaugmaa pommitusrünnakud Venemaa sügavuses erinevale taristule.

Äsja Euroopa luurajate võrdluses kõrgeid punkte pälvinud välisluureamet on oma aastaraamatutes seda Venemaa "kahe rinde" stsenaariumit varasemalt tõenäoliseks pidanud. 2016. ja 2020. aasta avalikud ohuhinnangud kirjeldavad sisuliselt sama strateegilist probleemi kahe veidi erineva nurga alt.

2016. aasta raportis lähtuti võimalusest, et kui Venemaa satub NATO-ga konflikti mõnes teises piirkonnas ega suuda seal adekvaatselt vastata, võib ta avada Baltikumis uue konfliktikolde, et parandada oma positsiooni relvakonfliktile järgnevatel läbirääkimistel.

2020. aasta ohuhinnang sõnastas sama riski veel otsesemalt ennetava sõjalise tegevuse võtmes: kuigi Venemaa rünnaku tõenäosust Eestile hinnati väikeseks, võis Moskva otsustada Balti riikides ennetava sõjalise rünnaku kasuks juhul, kui ta kartnuks konflikti eskaleerumist USA-ga mõnes teises maailma piirkonnas.

Välisluureamet rõhutas seejuures, et selline otsus ei pruugi lähtuda ratsionaalsest plaanist vallutada Baltikum, vaid võib sündida Venemaa juhtkonna moonutatud ohupildi ja poliitilise valearvestuse tulemusena, mistõttu Venemaa võib üritada hõivata kogu riigi asemel mõne piiriäärse linna või piirkonna. 

Mõlema hinnangu ühine järeldus on seega tähelepanuväärselt sarnane USA luure nüüdse hinnanguga, et Balti riikide ründamine ei pea Moskva jaoks olema iseseisev eesmärk, vaid võib olla horisontaalse eskalatsiooni vahend, võimalus tekitada NATO-le uus sõjaline probleem ja kasutada seda kas vastase tegevuse mõjutamiseks või hilisematel läbirääkimistel n-ö kauplemisvarana.

Mida WSJ-s avaldatud USA luureringkonna arvamused ja Poola-Leedu viimase aja avalikud hoiatused ignoreerivad, on küsimus sellest, kas Venemaal on veel mingeid eskalatsioonivõimalusi enne seda, kui NATO kallale tullakse. Raskesti omistatav hübriideskalatsioon on juba reaalsus, aga just avalikult omistatav sõjaline rünnak ei tundu kuigi tõenäoline enne, kui Kreml on Ukraina suunalised eskalatsioonivõimalused ammendanud. 

Ühest kõige ilmsemast on lääne õhutõrjerakettide põua valguses juba räägitud. Seekordse talve õhusõda võib tulla Ukraina jaoks erakordselt raske, seda enam, kui Venemaa sõbrad aitavad Moskval tõenäoliselt oma raketivarusid täiendada.

Tavapäraselt väga hästi informeeritud ja tuntud ajakirjanik Michael Weiss kirjutas 7. augustil suhtlusplatvormil X tehtud postituses Wall Street Journali artiklit kommenteerides, et Ühendriigid andsid Põhjalale, Baltimaadele ja Poolale juba paar kuud tagasi artiklis kirjeldatud luureinfo edasi. Poola meediale on seda presidendi kantseleist ka kinnitatud.

Kui ka meile on vastav luureinfo edastatud, siis võiks ju ka seda avalikult öelda. Seni on väljendatud ainult skepsist, mida ajakirjanik Weiss väidab, et USA hinnang NATO kirdeosas valdavalt kohtaski.

Täitsa võimalik, et ohuhinnangu sisulisest, aga üldpildis siiski marginaalsest muutusest teavitamisega soovivad Ühendriigid mõjutada Euroopa sõjapoliitilisi otsuseid ja et samal ajal ongi tegemist ausa ning siira luurehinnanguga. Üks ei välista teist.

Vähetõenäoliseks peetavate stsenaariumide peale pole mõtet hirmuda, pigem on see signaal, et varem täiesti välistatud arenguks valmistumiseks tuleb midagi oma tegevuses muuta. Tõsta tempot ja kasvatada võimeid.

Rohi selliste ohtude vastu on üsna proosaline: läänel tuleb oluliselt kiirendada droonikaitset ja kriitilise taristu turvet, tagada piisavalt suured ja kiired liitlaste poolsed tugevdused, laskemoonavaru ja sõjatööstus, mis suudab ka pikemaks veniva kaitsesõja ajal kaotusi taastada.

Kindlasti ei tohiks jokutada sisekaitse, sh elanikkonnakaitse arendamisega. Nimetatud haavatavuste kõrvaldamine teeb meid igasugu sõjalise ähvarduste puhul enesekindlamaks.

Heidutus ei ole paraad ega poliitiline poos, ka ohte ei saa pelga skepsise väljendamisega ohjata. Heidutus on ennekõike aritmeetika. Mitte ainult Moskva, vaid ka meie ise peame kindlalt teadma, et väikest sõda ei õnnestu agressoril kiiresti võita ja et ka suure sõjaga ei suudaks ta meid ära kurnata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.