X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Karen K Burns: Tartu rattaradade otsuse tegid arvajad, mitte eksperdid

Fyma kaasasutaja ja tegevjuht Karen K Burns
Fyma kaasasutaja ja tegevjuht Karen K Burns Autor/allikas: Silver Gutmann

Tartu andis teisipäeval üllatuslikult teada, et pikalt planeeritud Riia tänava rattaradade projekti ei tule. On olnud arutelud, plaanid, väga läbimõeldud turvalised lahendused, aga autojuhi mugavus jäi kahjuks peale ning otsuse tegijad tuginesid oma arvamusele, mitte andmetele, kirjutab Karen K Burns.

Andmed ja arvajad

Tartus on fantastiline osakond - ruumiloome osakond. See on Eestis unikaalne ekspertide grupp, kes teeb tööd juba mitu aastat selle nimel, et Tartus oleks hea elada just kõige nõrgemal liiklejal - (lapsest ja vanurist) jalakäijal. Ausalt öeldes kolisin ma novembris Tallinnast Tartusse just selle tõttu, et siin on mõnusam linnaruum ja lastel turvalisem, eriti kavandatavate muudatuste tuules. Aga linnaisakeste hirm ajutiste (sic!) muutuste ees on liiga suur.

Mida ütlevad andmed? Sellist projekti ei tehta ju maailmas esimest korda. Euroopa linnad nagu Pariis ja London kasutasin koroona-aastaid ära selleks, et luua ratturitele ja tõuksidele turvalisemat liiklemist ning neile pühendatud alasid linnaruumis. Miks? Sest see muudab liikumise turvalisemaks ka jalakäija jaoks, kuna rattad ja tõukerattad ei ole siis kõnniteel ees, ning autojuhi jaoks, kes ei pea kogu aeg sõiduraja servas sõitvaid rattureid ja tõukse jälgima. Rattad ja tõukerattad ei kao linnaruumist mitte kuskile, vastupidi - neid tuleb üha juurde.

Töötan ettevõttes, mis loendab linnaruumis erinevaid liikuvaid objekte. Oleme alates eelmise aasta suvest loendanud näiteks järgmised andmed: Londonis kasvas augustiga võrreldes septembris jalgrataste arv kaks korda ning oktoobris omakorda kaks korda võrreldes septembriga. See on kahe kuuga neli korda rohkem rattureid. Umbes kümme protsenti vähenes ratturite arv talvekuudel (november-veebruar), ent on märtsiga taas tagasi tõusnud eelmise sügise tippnumbriteni. Tõukerataste arv on aga püsinud sama sügisel, talvel ja ka kevadkuudel. Ratturite arv on kasvanud ka Tallinnas, näiteks selle aasta aprillis oleme loendanud juba 40 000 ratast Tallinnas ning nüüd juunis üle 55 000. Ühe nädala jooksul loendame Stockmanni ristmikul 5000-7000 ratast, mis ei ole väike number. Rattad ja tõukerattad ei kao linnaruumist, nende jäämine linnaliiklusesse on paratamatus, millega tuleb tegeleda.

Tegime ka viimase kahe aasta Autovabaduse puiestee statistikat, mis näitas, kuivõrd populaarne on see jalakäijate seas. Küsitlused äride hulgas näitasid, et tänu suurele hulgale inimestele kesklinnas olid käibed head. Selline info on ka näiteks USA-st, kus katsetuste käigus teed kas autoliiklusele täielikult sulgeda või autode hulka vähendada näitavad äride edu kasvu, sest jalakäijad, kes on ostjad, lõpuks söandavad minna piirkondadesse, kus neid varem ei olnud.

Andmed näitavad, et ratturid on juba linnaruumis, aga neil ei ole seal turvalist ruumi. Teiseks,  ratturite linnaruumi lisandumine on paratamatus, millega tuleb tegeleda. Kolmandaks, Riia tänava lahendus on läbimõeldud katsetus, mille käigus oleks olnud ideaalne testida uut ohutumat linnaruumi. Kahjuks jäid arvajad, mitte eksperdid, seekord peale.

Ohutus?

Tartu linnapea jutt ohutusest ei pea kahjuks paika. Ohutusaudit on just see - audit. Ta ei anna soovitusi projekti teha või mitte, vaid näitab ära ohukohad, mida saab parandada, et siis asjad turvaliselt ära teha. Praegu on Isamaa ja Reformierakonna poliitikud tõlgendanud võimalikke ohukohti kui stopp-märki. Samas on kohe valmimas audit praegusele olukorrale, (mida linn muide ei tellinudki ja seega ei oleks tohtinud isikliku arvamuse pealt otsust teha projekti lõpetamiseks) kust saavad nähtavaks suuremad ohukohad olemasolevale liikluskorraldusele Riia tänaval. Seega jätavad poliitikud alles hoopis ohtlikuma lahenduse. Muide, kas Lõunakeskuse ristmiku jaoks on tehtud ohutusaudit? Kõik seal liiklema sunnitud jalakäijad teavad, kuivõrd kohutavalt ohtlik on sealne keskkond, ning sinna tehti hiljuti ka kool, Tera, mis on ümberkaudset liikluskoormuse kasvu arvestades uskumatult kurb.

Lisaks väidab linnapea, et tegeletakse püsiva lahendusega ratturite jaoks, mis omakorda avab küsimuse, et kui ajutise asja jaoks julgust ei jätku, siis püsiva lahenduse jaoks jätkub?! Sellised paari kuu pikkused katsetused ongi mõeldud selle jaoks, et testida, proovida ja katsetada, kuidas linnaruum vastab, kuidas inimesed reageerivad ja sellist ajutist lahendust saab kiiresti muuta või ära lõpetada, sellest õppida. See on ka palju odavam ja ohutum kui kohe püsiva lahenduse loomine. Antud projekt on Tartus läbinud meeletu arutelu ja analüüsi, selle ärajätmine "püsiva lahenduse" loomise jaoks on ju absurd. Tehke lühemalt (juuli-august selle asemel, et ka september sisse jätta), aga tehke ära. Vabaduse puiestee üle oli samamoodi häda, aga nüüd on see üks eestlaste, mitte ainult tartlaste (!) meelispaiku suvel, sest kus mujal saad sa kesklinnas ringi pladistada ja pargis niimoodi mõnusasti vedeleda.

Tartul kahjuks puudub nullvisioon - see tähendab null liiklussurma aastas. Mitu last, ratturit, jalakäijat peab veel linnas hukkuma, et loodaks turvalisem linnaruum muudele kui autodele? Eelmise aasta statistika näitas õnnetuste hulga kasvu Tartu linnas võrreldes 2020. aastaga, peamine liikluses kannataja on jalakäija.

Ja… tervis?

Selle nädala Eesti Ekspress kirjutab Eesti rasvumisprobleemist. Mitte sellest, et ollakse lihtsalt ülekaalus, vaid sellest, et eestlased rasvuvad. Hinnangulised kulud Eestile sel aastal on 600 miljonit eurot. Kütus on kallis, Instagram on täis naljavideoid "kallitest" reisidest tanklasse, mille hinnaks on muidugi veelgi kallim sõda Ukrainas, mida me läbi pea iga kütusetilga siin rahastanud oleme.

Tartu Riia ristmikult sõidab erinevates suundades igas tunnis läbi umbes 5000 autot, tipptunnil muidugi rohkem. Üks (uus) auto emiteerib umbes 120 g CO2 kilomeetri kohta, ummikus seistes rohkem. Kui võtta aluseks lühikesed sõidud kesklinna piires, siis ühe kilomeetri piires arvutuse tegemine ongi madalama otsa emissioonid, mis antud ristmikul (arvestades 1 km pikkust sõitu sealt läbi) on 600 kilogrammi tunnis. Me hingame seda kõike seal sisse, Tartu on ju kahe mäe (Narva ja Riia mägi) vahel ning see heitgaas vajub mõnusasti jõeorgu. Riia tänava ääres elavad ka inimesed ja kiratsevad ärid, sest seal ei taha keegi ei jalutada ega rattaga sõita. Vastus viia jalgrattaliiklus Vanemuise tänavale ei lahenda probleemi. Riia tänava ääres elavad inimesed, kes väärivad puhast õhku ja vaikset keskkonda.

Ainuke võimalus tervislikumaks tulevikuks on võimaldada turvaline keskkond ratturitele ja tõukeratastele ning seeläbi jalakäijatele. Eestlased peavad hakkama oma igapäevaelu osana rohkem liikuma, et me oleksime kollektiivselt tervemad ning et mina ja mu lapsed ei peaks kinni maksma elustiilihaigusi.

Tartu viskas pesuveega ka lapse välja. Kui autod hakkavad jalakäijaid alla ajama, kas siis kaotame kõnniteed ka ära? Pole jalakäijat, pole probleemi? Ratturid ei kao ära, neid tuleb linnaruumi juurde. Kes vähegi linnas talvel ringi käis, nägi, et jalgrattast on saanud ka talvisel ajal liikumisvahend. Loogika, et nad on autodel ees ja seeläbi ohtlikud on niivõrd äraspidine ja tagurlik, et ei jää üle teha muud kui häbi-häbi nendele, kes meilt turvalisema linnakeskkonna ära võtsid, tuginedes oma arvamusele ja mitte andmetele.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: