"Need paganama tõukerattad!" See on nii mõnegi mõte nähes kõnniteed blokeerivat tõuksihunnikut või lugedes üha uusi uudiseid õnnetustest. Ei ole midagi teha, elektritõukerattad on tulnud, et jääda. Nende arv on linnas kasvanud aastatega mitmekordselt.

Peame nüüd leppima kokku, kuidas edasi, sest sobimatu taristu ja ebaselged reeglid viivad konflikti ja vigastusteni. Samal ajal peame mõistma, et tegemist on nuhtlusega vaid siis, kui asjad halvasti korraldatud on. Selged reeglid ja hea taristu abil pakuvad renditõukerattad hoopis positiivseid lahendusi. 

Minu meelest on siin eriti oluline roll linnal parema taristu väljaehitamisel. See tähendab, et elektritõukerattad ei jagaks tänavaruumi hoopis rahulikuma liikumiskiirusega jalakäijatega, vaid samaväärsel kiirusel liikuvate jalgratastega.

Tallinn rajab aina enam eraldatud rattaradu ja -teid. Seda on vaja teha aga praegusest rohkem. See peab olema selge prioriteet. Küsimus ei ole lihtsalt tõuksijate või ratturite mugavuses, vaid kõigi linlaste turvalisuses.

Ohutusest rääkides peaksime minema kaugemale, kui see, mida rendifirmad ise praegu välja käinud on. Öise kiirusepiirangu asemel peaksime tõsiselt kaaluma öisel ajal teenuse peatamist, sest sel ajal juhtub rohkem õnnetusi ja seda pigem just alkoholijoobes juhtidega. Kas see kellaaeg on 22, 23 või südaöö, mil teenus ööseks peatub, on arutelu koht.

Küll aga näeme mitme lähiriigi linna kogemuse pealt, et selline piirang vähendab õnnetuste hulka. Kindlasti oleks vajalik vaadata Tallinnas toimunud õnnetuste statistikat ning arutada ühiselt koos politsei ja rendifirmadega, kuidas see probleem võimalikult efektiivselt just meie oludele sobivalt lahendada.

Oluline ongi kogu protsessi käigus tõukerataste renti pakkuvate ettevõtjatega läbi rääkida. Innovatsiooni liikuvuses veavad meie ettevõtjad. See tähendab, et tuleb arvestada ka näiteks tõukerataste ärimudeliga, et ettevõtete motivatsioon ja ind ei känguks. Kilomeetri kauguselt renditõuksi üldiselt otsima ei minda.

Samal ajal ei saa kõnniteed olla lihtsalt parkimisplatsid tõuksidele. Seda ütles sisuliselt ka majandusministeerium. Kas tõukeratastele peaks hakkama rajama tihedat parklavõrgustikku? Või on siin mingi lihtsam lahendus, mis vähem asfalti ladumist ja eelkõige infotehnoloogilist arendust nõuab? 

Lõpetuseks tahan avaldada kummastust ettepaneku kohta, et tõukerataste rendifirmad peaksid ise taristuinvesteeringud kinni maksma. Mitu neljarealist maanteed on rajatud autode maaletoojate raha eest? See on kergelt öeldes imelik idee. Tallinna linnal on teedesse investeerimiseks arvestatavad vahendid. Küsimus on prioriteetide seadmises.